Ava peamenüü

Harilik saar (Fraxinus excelsior) on õlipuuliste sugukonda saare perekonda kuuluv ühekojaline mitmeaastane heitlehine lehtpuu.

Harilik saar
Üksik harilik saar Kõrgelaiu loodeosas, 2004
Üksik harilik saar Kõrgelaiu loodeosas, 2004
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Iminõgeselaadsed Lamiales
Sugukond Õlipuulised Oleaceae
Perekond Saar Fraxinus
Liik Harilik saar
Binaarne nimetus
Fraxinus excelsior
L.
Viljad

NimetusRedigeeri

Rahvapärased nimetused: saarepuu, saarn, saarnas, suar.

Levila ja kasvukohtRedigeeri

Esineb laial alal Euroopas ja Aasia lääneosas. Eestis tavaline, enam Lääne-Eestis, eriti saartel. Tavaliselt kasvab ülemises puurindes laialehistes metsades, salumetsas, lammimetsas, lodumetsas, puisniidul, sooniidul. Mullaviljakuse suhtes nõudlik. Kasvab hästi värsketel ja niisketel huumusrikastel muldadel. Soojalembene, eriti tundlik kevadiste hiliskülmade suhtes. Valgusnõudlik, kuid noorena võib kasvada ka teiste liikide varjus. 10–12-aastane taim talub veel varju, seejärel muutub valgusnõudlikuks. Saab 150–300 aastat vanaks.

KirjeldusRedigeeri

Harilik saar on kuni 40 meetri kõrgune. Eesti kõrgeim saar (35,2 m, diameeter 60,5 cm) kasvab Järvseljal [1]. Tüvi sirge, hästi laasuv, algul sileda ja rohekashalli koorega, hiljem sügavate peente pragudega korbaga, helehall, oksad hõredalt. Tüve läbimõõt kuni 1,8 m. Pungad väikesed, sametjad, süsimustad.

 
Eesti jämedaim harilik saar kasvab Sargvere mõisapargis

Paaritusulgjad vastakud liitlehed on teritunud tipuga ja jämedalt saagja servaga lehekesega. Pikkus kuni 40 sentimeetrit. Pealt tume- ja alt helerohelised.

Saarel on nii emas- ja isasõisi kui ka mõlemasugulisi. Õied lihtsad, õiekatteta (ühesugulistes õites võib olla kuni 4 kroonlehte). Asuvad 4–12 cm pikkustes violetjates või tumepruunides pööristes. Isasõied koosnevad vaid kahest tolmukast ning emasõied ühest emakast.

Hariliku saare tiibvili on pähklike. Koos tiivaga on vili 2–4 cm pikk, kuni 1 cm lai, süstjas, mõlemast otsast tömp, pruunikas.

Juurestik on harilikul saarel hästi arenenud, peajuur väga sügavale ei tungi, kuid palju on rohkesti hargnevaid külgjuuri.

PaljunemineRedigeeri

Harilik saar paljuneb peamiselt seemnetega, kuid pärast raiumist annab rikkalikult ka kännuvõsusid. Õitseb mai keskel, enne lehtimist. Pungad puhkevad enamikust Eesti puudest hiljem. Tuultolmleja. Viljad valmivad septembris ja oktoobris ning jäävad puule sageli kevadeni. Seemneaastad korduvad 2–3 aasta tagant.

KasutamineRedigeeri

Hariliku saare puit on kaunite aastarõngastega ja väga väärtuslik. Kasutatakse mööbli, vineeri, parketi ja suuskade tootmiseks, masinaehituses, siseviimistluseks, on ka kõrge kütteväärtusega. Väga kõva, raske, omapärase lõhnaga. Laialt levinud ka pargipuuna, on rohkesti dekoratiivvorme, kuid on tundlik linna gaaside ja tahma suhtes.

Rahvameditsiinis on kasutatud koort, seemneid, lehti (eriti vastpuhkenuid), eelkõige neis sisalduvate eeterlike õlide tõttu. Koort on tarvitatud ka naha parkimisel ja musta, pruuni ning sinise värvi saamisel. Noori vilju võib süüa marineeritult. Lehti ja võrseid on antud söögiks lammastele. Viljad on söögiks mõningatele lindudele. Kahjureid esineb harva. Ka mädanikke tekitavaid seeni tavaliselt pole.

Kahjurid ja haigusedRedigeeri

Nõrgestatud saarepuudel võivad elutseda väike-saareürask ja suur-saareürask.[2]

Harilikul saarel võib esineda saarevähk.[2]

2000. aastate alguses on Eestis hakanud levima saaresurm.[3]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri