Disambig gray.svg  See artikkel räägib lambast; lamba perekonna ning teiste selle liikide kohta vaata artiklit Lammas (perekond); Sambias elava rahva kohta vaata artiklit lambad (rahvas)

Lammas ehk kodulammas (Ovis aries) on loomaliik veislaste sugukonna lamba perekonnast, üks levinumaid koduloomi.

Lammas
Flock of sheep.jpg
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Sõralised Artiodactyla
Sugukond Veislased Bovidae
Alamsugukond Kitslased Caprinae
Perekond Lammas Ovis
Liik Lammas
Binaarne nimetus
Ovis aries
Linnaeus, 1758

Nagu kõik mäletsejad, on ka lammas sõraline. Ta saab suguküpseks kaheaastaselt ja võib elada kuni 12 aastat. Lammas kaalub 60–125 kilo. Emasel lambal (ehk utel) on kaks nisa, ta sünnitab korraga 1–3 talle ning tiinus kestab alla viie kuu. Lammaste värvus varieerub valgest kuni tumepruunini.[1] Nende kõrvad võimaldavad väga head kuulmist.

Lamba vähenõudlikkus on aidanud kaasa tema laiale levikule. Teda kasvatatakse nii tasandikel kui ka mägedes, stepis ja poolkõrbetes. Kokku on lambaid maailmas üle ühe miljardi. Lambail võib olla tähtis roll ka ökosüsteemis: Eestis aitavad lambad säilitada puisniite, mis nendeta kalduvad võsastuma.

Tõenäoliselt põlvneb kodulammas Euroopa ja Aasia metsikutest muflonitest. Lammas oli üks esimesi kodustatud loomi, kellest on jälgi juba varases Mesopotaamia kultuuris: sumerikeelseis tekstides tähendas planeetide ehk rändtähtede kohta kasutatav sõna algselt metslammast (vastandina kinnistähtedele, kes püsisid paigal ja keda võrreldi kodulammastega).

ToitumineRedigeeri

Eestis peetakse lambaid talvel üldjuhul laudas, kus nad söövad enamasti heina või kuivsilo. Lambad võivad süüa päevas 1-2 kg heina või 1–3kg kuivsilo. Osa heinast võib asendada põhuga, mida lammas sööb 0,5–1 kg päevas, see annab lammastele 15–20% päeva energiavajadusest. Lammastele võib sööta ka juurvilju või kartulit (toorest). Suvel söövad nad enamasti väljas karjamaarohtu, mida söövad täiskasvanud lambad päevas 6–12kg.[2]

TerminoloogiaRedigeeri

 
Lambatall

Kohitsemata suguküps isane lammas on eesti keeles jäär ehk päss, kohitsetud isane lammas oinas. Emane lammas (vanem kui 1 aasta[3]) on utt, noorloom on tall või voon. Noort oinast nimetatakse oinikuks või oiniktalleks, noort utte utetalleks. Lammaste rühma nimetatakse lambakarjaks.

KasutusaladRedigeeri

Eestis peetakse lambaid eelkõige villa ja liha saamiseks. Lambavill on maailmas enim tarvitatav loomne kiud, tavaliselt saadakse seda pügamise teel 1–2 korda aastas.

Mujal tarvitatakse laialt ka kõrge kaltsiumisisaldusega lambapiima, millest muuhulgas valmistatakse juustu, jogurtit ja kääritatud jooke. Suurim lambapiimatootja oli 2008. aastal Hiina (1 096 000 tonni ehk 12,1 maailma toodangust); kokku toodeti tol aastal 9 069 676 tonni lambapiima. Tuntud lambajuustud on Bulgaarias ja Kreekas toodetav feta, Prantsuse Roquefort, Hispaania Manchego ning Itaalia Pecorino Romano ja Ricotta.

Lamba nahka, sarvi, karvu ja konte kasutavad kerge- ja keemiatööstus. Eestis kasutatakse lambanahku tihti vaipade ja mööblikatetena, lambanahkadest on tehtud ka näiteks torupillide õhukotte.

Üks tähtsamaid lambakasvatuse kõrvalsaadusi on lanoliin. Seda veekindlat rasvast ainet valmistatakse lambavillast ning kasutatakse laialdaselt kosmeetikatööstuses.

LambalihaRedigeeri

  Pikemalt artiklis Lambaliha

Eestis tarvitatakse lambaliha toiduks suhteliselt vähe, samas on sel tähtis roll Kaukaasia, Kesk-Aasia ja Araabia köögis.

21. sajandil süüakse kõige rohkem lambaliha Pärsia lahe äärsetes riikides, Uus-Meremaal, Austraalias, Kreekas, Uruguays, Suurbritannias ja Iirimaal. Neis maades süüakse 3–18 kilo liha inimese kohta aastas. Lambaliha on populaarne ka Prantsusmaal, Aafrikas (eriti Maghribis), Kariibi mere saartel, Lähis-Idas, Indias ning mõnes Hiina piirkonnas. Sageli tuleneb see lambakasvatustraditsioonist. Samas tarvitab keskmine USA elanik lambaliha aastas vaid pool kilo või vähem; selle asemel süüakse aastas keskmiselt 22 kilo sea- ja 29 kilo veiseliha.

Eriti just neis riikides võidakse levinud või traditsioonilisi toite valmistada rupskitest. Mitmel pool maailmas peetakse lamba munandeid delikatessiks. Üks tavatumaid toite on Šoti rahvusroog haggis: lamba siseelundid küpsetatakse koos kaerakruupide ja hakitud sibulatega lambamaos. Norra rahvustoitude hulka kuulub lambapeast valmistatud smalahove. Traditsiooniliselt valmistatakse ka Kesk-Aasias, Kaukaasias ning Lähis-Idas populaarset pilaffi ja šašlõkki just lambalihast.

LambakasvatusRedigeeri

Eesti kliimas karjatatakse lambaid suvel karjamaal. Talvel söödetakse neile koresööta (heina ja põhku), kuivsilo, märgsilo, juurvilja ja jõusööta.

Tänapäeval kasvatatakse lambaid kõige enam Austraalias, Uus-Meremaal, Briti saartel ning Lõuna-Ameerikas.

 
Lambad Soomes

LambatõudRedigeeri

Eesti lambatõudRedigeeri

Kihnu maalammas[4] on Eesti kohalik põlistõug, viimane säilinud haru varem kogu Eestis levinud eesti maalambast. Tema säilitamisega tegeleb Kihnu Maalambakasvatajate Selts. Eestis on aretatud kahte eestimaist lambatõugu: eesti tumedapealist lambatõugu ja eesti valgepealist lambatõugu.

Lammas kultuurisRedigeeri

Lambad on juba vanades kultuurides levinud ohvriloomad. Sellistena on neid korduvalt kirjeldatud piiblis, kust pärineb ka mõiste patuoinas – keegi, kes ohverdatakse või keda karistatakse kellegi teise pattude eest. Samas seostuvad nad kunstis pastoraalse idülliga. Kreeka mütoloogiast on tuntud imetabaste omaduste lambanahk – kuldvillak.

Lammaste järgi on nime saanud Jäära tähtkuju. Samuti on lammas kaheksas Hiina sodiaagi kaheteistkümnest tähtkujust; selle järgi sai nime Hiina kalendri lamba aasta.

Maailmas on populaarne Briti multifilm "Lammas Shaun" ("Shaun the Sheep"). Eestis valmis 1992. aastal lastefilm "Lammas all paremas nurgas" (režissöör Lembit Ulfsak). Leonie Swanni raamatut "Glennkill" on tituleeritud lambakriminulliks, selles kirjeldatakse karjase mõrva uurimist tema lammaste pilgu läbi.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. "What is a Sheep?". vedantu.com. Vaadatud 16.05.2022.
  2. Ann Mari Anupõld. "Lammas". lammas.ee (Eesti keel). Vaadatud 16.05.2022.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  3. Eesti maaelu entsüklopeedia (L–Ü), 2009. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 351
  4. Kihnu Maalambast, KIHNU MAALAMBA TÄNAPÄEVANE KIRJELDUS, Kihnu Maalambakasvatajate Selts

VälislingidRedigeeri