Aliise Moora

eesti etnograaf

Aliise Johanna Moora (neiuna Karu; 4. detsember 1900 Tallinn8. mai 1996 Järvakandi) oli eesti etnograaf, kelle peamisteks uurimisteemadeks olid Ida-Eesti rahvakultuur ja Eesti rahvapärane toit.[1]

EluluguRedigeeri

Aliise Johanna Moora (kuni 1925 Aliise Johanna Karu) sündis 4. detsembril 1900 Tallinnas. Isa Hindrek Karu töötas tselluloosivabrikus algul töölise, seejärel vanemmasinistina, ema Annette oli kirjandus- ja luulehuviline koduperenaine. Aliise oli pere vanim laps, hiljem sündisid perre veel õed Salme Karu (1902–1904), Linda Karu (1905–1980), Leida Tarand (Karu) (1907–1984), Elsa Karu (1909–1910), Aita Ojamets (Karu) (1912–1989) ja Vaike Karu (1913–1992).

Pärast Tallinna I Tütarlastegümnaasiumi lõpetamist alustas Aliise Karu 1920 õpinguid Tartu Ülikoolis ja valis õppeaineteks Eesti ja Põhjamaade ajaloo (ülemastmes), muinas- ja rahvateaduse (keskastmes) ning eesti keele (alamastmes). Õpingute ajal osales ta arheloogiaprofessor Arne Michael Tallgreni juhendamisel koos teiste tudengitega välitöödel – arheoloogilistel kaevamistel, muististe otsimisel ja registreerimisel Tartumaal, Läänemaal ja  Saaremaal. 1923. aastast, mil ta asus kuulama Ilmari Mannineni loenguid rahvariiete ajaloost, asus ta spetsialiseeruma etnograafiale, lõpetades ülikooli 1927. aastal.

Arheoloogiat õppides ja väljakaevamistel käies tutvus Aliise Karu Harri Mooraga, kes pärast 1925 Tartu Ülikooli muinasteaduste magistri kraadi kaitsmist tegi kiiret karjääri ja määrati juba 1929 professori kohusetäitjaks ning seejärel professoriks. Nad abiellusid 1925. aastal, kui Aliisel olid õpingud veel pooleli. Erinevalt tollasest tavast ei loobunud ta perekonda luues hariduspürgimusest, vaid otsustas stuudiumi jätkata. Ülikooli lõpetades oli Aliise Moorast saanud juba kahe väikese poja Reinu (1926) ja Hennu (1927) ema, peatselt sündisid  tütred Reet (1929) ja Ann (1930). Pärast erialaõpingute lõpetamist läbis Aliise Moora ka ülikooli didaktilis-metoodilise seminari õpetajakutse saamiseks, kuid õpetajana ta tööle ei asunud. 1938 sündis perre poeg Tanel ja 1942 tütar Liis-Mail. II maailmasõja ja sõjajärgsed aastad olid Aliise Moora perele keerulised. Harri Moora teadlasekarjäär takerdus nii Saksa kui Nõukogude okupatsiooni tõttu – 1942 oli ta sunnitud ülikoolist lahkuma, 1944 arreteeriti osaluse pärast Eesti iseseisvumise taastamise nimel tegutsenud Eesti Rahvuskomitees. Vanim poeg Rein liitus soomepoistega ja asus 1944 elama Rootsi.

TeadustööRedigeeri

Ülikooliõpingute ajal töötas Aliise Moora 1924–1926 Eesti Rahva Muuseumis, kus ta tegeles kataloogimis- ja hoiustamistöödega rahvateaduslikus osakonnas ning aitas täiendada ekspositsiooni. Uuesti asus ta muuseumis tööle Teise maailmasõja järel, mil asus 1946. aastal juhtima muuseumi kirjasaatjate võrgu tegevust ning osaledes pikkadel kogumismatkadel. 1947 sai temast muuseumi teadussekretär, 1950. aastal toimunud „kaadripuhastuse" järel tuli tal aga sellest ametikohast loobuda ning ta taandati nooremteaduri kohusetäitjaks. 1952. aastal lahkus ta muuseumist ning asus tööle Ajaloo Instituuti, kus töötas 1978. aastani.

1950. ja 1960. aastatel pühendus Aliise Moora koos Harri Mooraga etnilise ajaloo uurimisele, mis tugines suuresti ajaloolis-geograafilisele meetodile ja näitas kultuuripiirkondade seost looduse ning majanduseluga. Tollastes oludes, kus uurijatelt nõuti uue ideoloogia toetamist ja kaasaja uurimist, õnnestus neil suhteliselt väheste kompromisside hinnaga säilitada etnograafia peamise uurimisvaldkonnana poliitiliselt vähem tundlik ajalooline talurahvakultuur. Ajalooteaduste kandidaadi kraadi kaitses ta 1964 samal aastal ilmunud monograafiaga „Peipsimaa etnilisest ajaloost. Ajaloolis-etnograafiline uurimus eesti-vene suhetest“.

Aliise Moora peateoseks võib lugeda kaheköitelist mahukat uurimust „Eesti talurahva vanem toit“ (I köide 1980, II köide 1991).[2] Teose kohta on autor ise kirjutanud, et on selles püüdnud elustada nooremale põlvkonnale vanema toidu tegemist ja söömist ning esivanemate tööd ja vaeva oma igapäevase leiva pärast. See on kokkuvõte pea kõigist olemasolevatest arhiivi- ja muuseumiallikatest, arheoloogia, keeleajaloo, rahvaluule ja muudest materjalidest, luues panoraamse pildi eesti toidu ajaloost läbi aastasadade. Eesti toidukultuuri näeb autor laiemas võrdluses soomeugri sugulasrahvaste, balti, vene ja skandinaavia naabrite materjaliga.

IsiklikkuRedigeeri

Aliise Moora oli abielus arheoloog Harri Mooraga, neil oli kuus last. Nende pojad on arheoloog Tanel Moora, soomepoiss Rein Moora ja tütar geograaf Ann Marksoo; väimees oli ajaloolane Herbert Ligi. Nende tütrepojad on poliitik Jürgen Ligi ja arheoloog Priit Ligi; tütretütar on luuletaja Katre Ligi; tütretütretütar on etnoloog Pille Runnel. Aliise õde Leida oli abielus Helmut Tarandiga ja neil on poeg Andres Tarand.

UurimistöödRedigeeri

  • Peipsimaa etnilisest ajaloost: ajaloolis-etnograafiline uurimus Eesti-Vene suhetest (1964)
  • Eesti talurahva vanem toit (esmatrükk 1. osa 1980, 2. osa 1991, kordustrükk 2007)
  • Etnograafiamuuseumi kogud rahva toidu uurimise alusena. – Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXVII, 1973, 254–271
  • Tavandi- ja peotoitudest eesti külas. – Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXIX, 1976, 47–100
  • Moora, Harri, Moora, Aliise. Baltimaade ajaloolis-kultuuriliste allvaldkondade ja vähemate alljaotuste kujunemisest. – Etnograafiamuuseumi aastaraamat XVII, 1960, 20–83.
  • Moora, Harri, Moora, Aliise. Lisandeid vadjalaste ja isurite etnilisele ajaloole. – Etnograafiamuuseumi aastaraamat XIX, 1964, 188–209.

Populaarteaduslikud artiklidRedigeeri

  • Ajalooline Peipsimaa. – Eesti Loodus 1973, nr 12, lk 709–712.
  • Kuidas vanasti marjul ja seenel käidi  – Eesti Loodus 1980, nr. 9, lk. 588–592.
  • Mida vanasti loodusest leivakõrvaseks korjati – Eesti Loodus 1981, nr 8, lk. 489–497.
  • Marjad rahvatoidus – Eesti Loodus 1981, nr 9, lk. 567–570.
  • Seened rahvatoidus – Eesti Loodus 1981, nr. 10, lk. 649–653.
  • Kuidas vanasti kasemahla võeti. – Eesti Loodus 1982,  nr 4, lk. 241–244.
  • Kuidas vanasti kasemahla tehti? – Eesti Loodus 1982, nr 5, k. 298–300.
  • Kuidas vanasti kadakamarju kasutati – Eesti Loodus 1984, nr 6, lk. 378–380.

ViitedRedigeeri

  1. Esivanemate varandus. [Rahvateaduslik teatmik]. 1993. Toimetanud A. Vaserik. Tartu. Lk 147
  2. "Kes oli Aliise Moora?". Eesti Rahva Muuseum. Vaadatud 5.12.2019.

VälislingidRedigeeri

  • "Enne lapsed, siis teaduskarjäär" Vooremaa, 8. jaanuar 2011
  • Jüri Linnus. Aliise Moora ja Etnograafiamuuseum. – Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXXIV, 1984, 123–126
  • Ants Viires. Aliise Moora tee teaduses. – Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXXIV, 1984, 127–130
  • Ants Viires. Aliise Moora 4.XII 1900-8. V 1996. – Keel ja Kirjandus nr 7, 1996, lk. 493–495
  • Indrek Jääts, Marleen Metslaid. Eesti etnograafia ja eesti rahvuslus. – Keel ja Kirjandus 1–2, 2018, lk. 118–135
  • Meie ema Aliise Moora 100. Koostanud Ann Marksoo. Nordon, 2000
  • Minu ülikooliaastad. Meenutab Aliise Moora. 14.09.1982. Eesti Raadio
  • Leida Tarand. Mälestused. Ilmamaa, 2010
  • Hando Runnel. Vanaema Aliise Moora. 18.05.1996. Eesti Raadio.