Eesti köök

Eesti toidutraditsioon

Eesti köök on eesti toiduvalmistamise traditsioon.

Kama peavad eestlased üdini eestilikuks toiduks.

Eesti köök kitsamas mõttes on eesti rahvustoidud, nende valmistamine ja tarvitamine. Selle all peetakse tavaliselt silmas umbes 19. sajandi keskpaigast tuntud Eesti maarahva argi- ja peoroogasid.

Eesti köögi varasem kihistus on üsna sarnane teiste Põhja-Euroopa maadega. Selle määrasid ära kohalik kliima, maaharimistehnoloogia ning ühiskondlikud suhted.

Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud – puder, rokk, kört, leem jt. Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud tainast tume rukkileib. Leib muutus kogu toidu ja elatise omamoodi sümboliks, muudel toitudel oli vaid leivakõrvase staatus. Musta leiba hinnatakse Eestis tänini. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutainast karaskit, uuemal ajal ka nisujahust sepikut ja pühade puhul valget saia.

Eestile omane teraviljatoit on ka kama – keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt söödi hapupiimaga (uuemal ajal süüakse kama ka keefiri või jogurtiga). Lõuna- ja Ida-Eestis oli tuntud hapendatud kaerapuder – kiisel või kile. Puder, tavaliselt odrajahust, -tangudest või -kruupidest, oli taluperes armastatud toit, millel oli ka teatud rituaalne tähendus. Toitvuse poolest olid hinnatud ka põldoa- ja hernesupp.

Aedviljadest olid ammu tuntud kapsas, naeris ja kaalikas. Viimaseid söödi tihti tuhas küpsetatult, kapsast värskelt või hapendatult. Kartul muutus tavaliseks toiduks 19. sajandi lõpupoole ja sai eestlase toidulaual pea asendamatuks, kujutades endast tihti päeva tugevaima söögikorra põhilist osa. Tänapäeval kutsutakse Eestit sageli "kartulivabariigiks" Ladina-Ameerika "banaanivabariikide" eeskujul, ehkki kartul jõudis siia suhteliselt hilja.

Munatoidud olid Eesti talurahva toidusedelis haruldased, munapuder ja keedetud munad olid pühapäevaroad. Piimatoodetest tarvitati rõõska ja haput piima, võid ja kohupiima. Lisaks hapupiimale tarvitati joogiks kalja, pühade puhul õlut.

Liha polnud talurahva laual väga sagedane. Loomi tapeti sügisel, kohe tarvitati ära rupskid, liha säilitati soolatult ja suitsutatult. Seapeast ja -jalgadest keedeti pidurooga – sülti, mis sellise valmistusviisiga on maailmas ainulaadne ja mida eestlased tänini söövad. Pühaderoaks olid ka vorstid, mille tangupudrust täidisele lisati vaid veidi liha; tänini on püsinud komme süüa jõuluks verivorsti. Lihaga keedeti ka kapsasuppi, suitsuliha pandi herne- ja oasupisse.

Soolatult jõudis lauale silk, värske kala oli tavalisem rannas ja suurte järvede ääres. Eestile eripärane kalatoit on vürtsikilu, mille valmistamisviis pärineb paarisaja aasta tagant Tallinna ümbrusest.

19. sajandi teisel poolel hakkasid Eestis koos omandisuhete ja majandusoludega muutuma ka toitumistavad. Järk-järgult said tuntuks ja kättesaadavaks uued toiduained ja -valmistamisviisid. Peamised rahvusvahelised mõjud tulid linnade ja mõisate kaudu Saksamaalt ja Venemaalt. Vürtspoodidesse ilmusid müügile soolaheeringas, manna, riis, suhkur, kohv ja vürtsid. Naisseltsid hakkasid korraldama kokakursusi, levis hoidistamine.

1920.–30. aastateks kujunes välja nii-öelda eesti köögi teine kihistus. Sellest ajast on tuntud näiteks sellised Eestis hästi kodunenud ja omased toidud nagu kartulisalat, marineeritud kõrvits ja hapukurk, maksapasteet, kotletid, kartulipuder, kapsarullid, kissell, mannavaht, plaadikoogid jms.

Pärast Teist maailmasõda, nõukogude okupatsiooni tingimustes, said Eesti toitumistavad ulatuslikke mõjutusi ida poolt; sööklatesse ja restoranidesse jõudsid borš, seljanka, rassolnik, hartšoo, pelmeenid jms. Tunda andis samas toiduainete ja eriti maitseainete piiratud valik. Nõukogude aja lõpul, kui kooperatiivide näol levis algeline eraettevõtlus, muutusid populaarseks uudistoidud nagu šašlõkk, suhkruvatt, kartulivahvlid jne.

1980.–90. aastatest on traditsiooniline eesti köök tähtsust kaotamas. Siiski eelistatakse paljudes peredes eriti pühade ja pidude ajal veel traditsioonilisi toite. Tänapäeval areneb rahvusvahelise köögi, rohelise mõtteviisi ja uuesti populaarseks muutunud kultuurilise eestluse mõjul ka uus Eesti köök, kus tavapäraseid kodumaiseid toiduaineid (mitmesugused marjad ja seened, kilu, sea-, veise- ja lambaliha, rukis, kama jms) kasutatakse uudsel viisil - näiteks on populaarsed marjakrõpsud, riiklikel vastuvõttudel on esindatud rahvusköögi motiivid jne.

Vaata kaRedigeeri

KirjandusRedigeeri

  • Aliise Moora, "Eesti talurahva vanem toit", 2. trükk, Tartu : Ilmamaa, 2007
  • Maire Suitsu "Eesti köök" Ajakirjade Kirjastus, 2010
  • "Eesti köök" Ajakirjade Kirjastus, 2003
  • Wimberg "Eesti köökk" Ajakirjade Kirjastus, 2010 (luulekogu Eesti köögi teemadel)
  • Mikko Savikko "Seapraad ja kartulisalat. Pilguheit Eesti kööki" Guide Marketing, 2011
  • "Eesti toidu kokaraamat. Estonian cooking" Ülikooli Kohvik, 2006
  • "Väärt eesti toidud" Suur Eesti Raamatuklubi, 2006
  • Anu Jõesaar "Omanäolised eesti köögid" Ajakirjade Kirjastus, 2006 (köökidest Eestis)
  • Dmitri Demjanov, Mari Kodres "Sööme ära!" Menu, 2011 (uuemast Eesti köögist)
  • Margit Mikk-Sokk "Eesti rahvustoidud armastusega. 50 parimat retsepti.", Tulip 2014

VälislingidRedigeeri

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eesti_köök&oldid=5622964"