Hapurokk

Hapurokk (põhjaeesti murdes rokk, kirnurokk, piimarokk, kirnupiim, Tartu- ja Võru murdes jüvä, ivä, iväleem, ivärokk) oli vanasti Eestis tarvitatud nõrgalt hapendatud jahujook. Eestis joodi kuni 19. sajandi lõpuni hapurokka laialdaselt[1].

ValmistamineRedigeeri

Hapupiima või veega segatud rukkijahu (vahel ka odrajahu) ei keedetud, vaid hautati ning klopiti tugevalt. Seejärel valati suuremasse nõusse, lisati külma vett ning lasti mõni päev hapneda[2]. Joodi selginud vedelikku, põhja sadestunud paks söödi või anti loomadele[1].

Hapuroka tegemine ja söömine KihnusRedigeeri

(kihnu keeles) Apuroka tegemine ning süemine Kihnus Hapurokk on üks Kihnu argiseid magustoite, mida süüakse igal aastaajal. Kihnu moodi hapuroka tegemiseks kasutatakse rukki- või rukkipüülijahu, kartuleid, vett, maitsestamiseks suhkrut ja köömneid. Valmistusviise on kaks: sooja veega segatud jahu jäetakse sooja kohta hapnema. Hapnemisprotsessi kiirendamiseks on kasutatud ka leivajuuretist. Mõnel pool tambitakse hulka keedatud kartuleid või lisatakse maitseks köömneid. Tavaliselt valmistatakse hapurokka kohe pärast leivategu samas nõus, kus leibagi, siis on juba vajalik kogus juuretist olemas. Edasi toimetavad perenaised erinevaid retsepte ja võtteid kasutades. Pikemalt traditsioonist saab lugeda Eesti Vaimse Kultuuripärandi Nimekirjast.

Hapuroka tegemine ja söömine Muhu saarelRedigeeri

Muhu murrakus: apurokk, tuhlirokk See traditsioonilise Muhu toit on olnud peamiselt piduroog ning toidul on mitmeid teisendeid. Põhikomponent on kartul, millele lisatakse rukki- ja/või nisujahu. 12–18 tundi hapnenud kartuli ja jahu segu aetakse enne keetmist läbi sõela. Viimases keetmise etapis lisatakse maitse järgi suhkrut. Rokk jahutatakse ja süüakse külma piimaga. Pikemalt saab traditsioonist lugeda Eesti Vaimse Kultuuripärandi Nimekirjast.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 30
  2. Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 181

VälislingidRedigeeri