Õlgkatus
Õlgkatus on õlgedest kattega katus.
Ajaloost muuda
Õlgkatused olid 19. sajandini omased Euroopa arenenud põllundusalade taluehitistele. Eestis tehti õlgkatuseid põhiliselt rukkiõlgedest seoses rukkikasvatuse laiema levikuga juba II aastatuhande esimestel sajanditel, arvatavasti saksa kultuuri eeskujul. Rannikul ja saartel ehitati samasuguseid katuseid roost.[1] Eesti taluarhitektuuris oli rukkiõlgedest katus kuni 19. sajandi alguseni kõige levinum katusekattematerjal. 16. sajandist on teateid ka õlgedega kaetud kirikukatustest (nt Püha kirik Saaremaal).[2] 18. sajandil oli õlgkatusega Martna kirik Läänemaal.[3]
Ikalduse aastatel söödeti tihti osa õlgkatuseid kariloomadele. 19. sajandi lõpul õlgkatustest loobuti, kuna viljapeksumasinate kasutusele võtuga ei saadud enam sirget katuseõlge.[4]
Nõukogude okupatsiooni lõpuks oli eesti katusemeistrite roo- ja õlgkatuste tegemise oskus väga tõsises kadumisohus. Uus tõus tuli koos Eesti taasiseseisvumisega. Tänapäeva uuemad rukkisordid on palju pehmemate õlgedega kui varasemad ning need ei sobi katusele paigaldamiseks. Hankimise keerukuse ja lühema eluea tõttu on õlgkatused asendatud paljudel juhtudel rookatustega.[5]
Katuse ehitus muuda
Õlgkatuse ehitamisel kasutati peamiselt sirbiga lõigatud kõrsi, mis pärast rehepeksu oli kubudesse köidetud ning varju alla hoiule pandud.[6] Õlgkatuse katte paksus on tavaliselt 25 cm ning katuse iga lõunapoolsel küljel 20–30 aastat, põhjapoolsel ligikaudu 50 aastat. Õlgedest katusekatted olid vastupidavad lumetormidele ja soojapidavad.[2]
Katuse katmist alustati räästast, kus õled kinnitati väikeste räästavihkudena linnulati abil. Edasi paigaldati lahtised õled ühtlase kihina ridade kaupa (tüved allapoole, ladvad ülespoole), mis tasandati alumistest otstest katuselasnaga. Õled kinnitati vitstega roovlati külge seotava korralati abil, mis surus õled kinni ning jäi järgmise õlekihi alla. Kui katmisega jõuti harjani, murti mõlemalt poolt üleulatuvad kõrred üle harja kahele poole maha ning seoti roigaste ja vitste abil kinni. Nende peale laotati piki katuseharja veel üks kiht kõrsi, mida hoidsid paigal paariviisi ühendatud kuusest või kadakast valmistatud harimalgad. Hiljem hakati näiteks Muhu saarel ja Saaremaal õlg- ja rookatuste harja katma kas risti või piki harja asetatud laudadega. Samal otstarbel kasutati ka puitlaaste ja sindleid. Lõuna-Eestis kasutati katuseharja katteks linaluid, mille raskuseks pandi lapikud kivid.[1]
Katuse kuju muuda
Õlgkatused tehti peamiselt kelpkatusena, kus kelba otsale harja alla jäi kolmnurkne unkaauk, mille külgedele kinnitati tuule kaitseks unkalauad.[1]
Katuse kalle oli harilikult 45 kraadi või veidi rohkem, sest mida järsem on õlgkatus, seda kauem peab see vastu. Selline kalle andis laiade räästaaluste puhul eriti õuel domineerivale rehielamule iseloomuliku väljanägemise – kuni 2/3 hoone kõrgusest moodustas katus.[1]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Tallinn, Ühiselu AS trükikoda. Lk 370
- ↑ 2,0 2,1 [1][alaline kõdulink] Kirikute hooldusraamat, Muinsuskaitseamet 2007
- ↑ [2][alaline kõdulink] Martna kirik
- ↑ Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Tallinn, Ühiselu AS trükikoda. Lk 371
- ↑ [3] Eesti vaimse kultuuripärandi nimistu
- ↑ Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 249