Ava peamenüü

18. sajand Eestis oli periood Eesti ajaloos, osa Eesti varauusajast ja uusajast.

"Kaart Rootsi, Taani ja Poola valdustest 1700. aastal".
Nicolas de Feri kaart aastast 1700
Euroopa kaart 1706. aastal
Lahingutegevus Põhjasõjas aastatel 1700–1709
Vene tsaar (1682–1721), Venemaa keiser (1721–1725) Peeter I
Kesk- ja ida-Euroopa kaart pärast Põhjasõda. Johann Baptist Homann, 1720

PõhjasõdaRedigeeri

 
Põhja-Euroopa poliitiline kaart pärast Põhjasõda (1730. aastatel)
  Pikemalt artiklis Põhjasõda, Põhjasõda Eesti alal, Läänemereprovintsid

1700. aasta sügisel ründasid Vene tsaaririigi tsaari Peeter I juhitud väed tungivad septembrikuus Alutagusesse ja asusid Narvat piirama. Rootsi kuningas Karl XII kiirustas aga oma peavägedega Eestisse ning lõi venelasi 19. novembril Narva lahingus. Kuigi Rootsi vägede üheks lahinguplaaniks oli ka sõja jätkamine Venemaa vastu, otsustas Karl siiski liikuda lõunasse, August II Tugeva vägede vastu ning lahkus Eestist 1701. aasta alguses.

Eesti idapiiril puhkesid seejärel lahingud pealetungivate Vene vägedega, kui vene väed tungisid Lõuna-Eestisse. Septembris toimusid lahingud Räpinas, Kasaritsal ja Rõuges. Kasakate, tatarlaste ja kalmõkkide rüüsteretked eriti Aluliina piirkonda.

1702. aastast hakkasid Vene väed saavutama ka edu: venelased võitsid Erastvere ja Hummuli lahingud, millele järgnesid õhjalik rüüstamised Pärnumaal, Tartumaal ja Mõniste piirkonnas. 1703. aastal toimus tsaar Peeter I väejuhi Boriss Šeremetjevi rüüsteretk läbi Eestimaa; rüüstetegevusest jäävad enam-vähem puudutamata ainult Harjumaa, Läänemaa, Pärnumaa kesk- ja põhjapoolsed alad ja saared, seega vähemviljakad maaosad. Vangistatakse palju talupoegi, eriti arvukalt lapsi, saates neid Ukrainasse. 1703/1704. aasta talvel toimusid korduvad vene vägede rüüsteretked Narva ümbruskonda. 1704. aastal vallutasid venelased Tartu (13. juulil) ja Narva, millega Eesti idapoolne osa läks nende kontrolli alla. Narva vallutamisele järgnes linna rüüstamine moskoovia sõdurite poolt tsaar Peetri enda juhiste kohaselt.

Aastatel 1707–1708 toimusid vene ratsaväe rüüsteretked, pärast rootsi vägede kaotust Poltaava lahingus (1709) jätkus aktiivne sõjategevus Eestimaal ja 1710. aastal kapituleerus Tallinn Vene vägede ees. 1709–1710 vallutasid Vene väed Eestimaa ja Liivimaa kubermangu, alistumislepingutes baltisakslastele väga laiad privileegid (Balti erikord), et neid enda poole meelitada. 1721. aastal, Uusikaupunki rahuga, kinnitati Baltikumi Venemaa koosseisu kuulumist ja baltisakslaste suuri privileege.

 
Venemaa keisririigi territooriumid 1730. aastal, Läänemereprovintsid ja piirialad Rzeczpospolitaga
 
Eestimaa ja Soome, Vene-Rootsi sõja (1741–1743) ajal 1742. aastal

Eesti ala Vene võimu allRedigeeri

 
Eesti-, Liivi- ja Kuramaa hertsogiriigi kaart 1746. aastast
  Pikemalt artiklis Tallinna kubermang ja Riia kubermang

Alates 1710. aastast oli kogu Eesti ala ühendatud Venemaa keisririigiga. Varsti pärast Uusikaupunki rahu taastati senine halduskorraldus, millega Põhja-Eesti kuulus Tallinna ja Lõuna-Eesti koos Põhja-Lätiga Riia kubermangu. Sõda ja epideemiad olid maad rängalt laastanud, nii et Eesti võis olla kaotanud kuni kolmveerandi oma elanikkonnast. Sõjajärgsetel aastatel algas siiski peagi taastumine, mis jõudis lõpule 18. sajandi keskpaigaks.

Baltisaksa aadlile oli 18. sajand, eriti selle esimene pool, küllaltki soodsaks ajaks, sest Peeter I oli baltisakslastele andnud väga laiad privileegid ning tagastanud Rootsi ajal riigistatud mõisad. 30. septembril 1710 kinnitas Peeter I Liivimaa rüütelkonna ja 1. märtsil 1712 Eestimaa rüütelkonna eriõigused. Lõplikult kinnitati need Uusikaupunki rahuga 1721. aastal.

 
Venemaa keisrinna (1762–1796) Katariina II

Rootsi riigi poolt enne Põhjasõda läbiviidud mõisade reduktsiooni käigus tekkinud pingeid Rootsi krooni ja aadlike vahel oli kasutanud osavalt ära Vene riik. Peeter I lubas redutseeritud mõisad aadlikele tagastada. 1710. aastal esitatud kapitulatsioonides nõudsid Eesti- ja Liivimaa rüütelkonnad mõisate ennistamist õiguspärastele omanikele. Seda korrati 1721. aasta Uusikaupunki rahulepingus. Ehkki õiguslikult sai mõisaid tagastama hakata alles pärast rahulepingu sõlmimist, toimus tegelik restitutsioon tunduvalt varem. Esimesed mõisad tagastati juba 1710. aastate alguses. Vene riik nõudis truudusvande andmist ja mõisnikud pidid kohapeale elama asuma. Viimasest ei olnud huvitatud Rootsi kõrgaadlikud, kes eelistasid jääda Rootsi. Seepärast neile enamasti mõisaid ei restitueeritud või kui ennistatigi, siis müüsid nad need kiiresti maha. 1721. aastal loodi restitutsioonikomisjonid. Restitutsioon viidi lõpule enamasti 1720. aastate lõpuks. Restitutsiooni otsese tulemusena taastus aadli maavaldus.

Eesti ja läti talupojad polnud siiski täiesti õigusteta seisundis. Võrreldes rootsi ajaga oli talupoegade olukord siiski raskem ja nende üksikud protsessid aadlike vastu lõppesid siiski enamasti kaotusega, ühe sellise tulemuseks oli Roseni deklaratsioon 1739. aastal, selles esitatud äärmuslikud seisukohad talupoegade täielikust kuulumisest aadli omavoli alla ei peegeldanud siiski reaalselt valitsevat olukorda ning ka tsaarivalitsus püüdis deklaratsiooni autori meelehärmiks sellist olukorda pärast selle avaldamist igati vältida.

Vennastekoguduse liikumineRedigeeri

1730. aastate alguses jõudis Eestisse vennastekoguduse ehk hernhuutlaste liikumine ja uued õpetusideed, mille talurahvas kiiresti omaks võttis. Hernhuutlased propageerisid usuvagadust ja kõlblust, aga ka sotsiaalset võrdsust ja vendlust. Vennastekogudustele oli teed sillutanud Baltimaades juba Põhjasõja-aastatel levima hakanud Saksamaalt pärinev usu-uuendus pietism. Pietiste ei rahuldanud luteri kiriku konservatiivsus, nad taotlesid usu sügavamat sisemist tunnetamist ja kõlbelisemat elu. 1730. aastatel saavutas pietism Eesti pastorkonna hulgas laia leviku. Paljud neist suhtusid pooldavalt vennastekogudusse, kuna see tõi just lihtrahva usule lähemale. Hernhuutlus levis rändkäsitööliste kaudu, keda nende vagaduse tõttu Põhjasõjast tühjaks jäänud maal meelsasti mõisates töökäteks oodati. 1736 külastas Eestit hernhuutlaste juht krahv Nikolaus Ludwig von Zinzendorf, pärast seda kasvas liikumise populaarsus kiiresti. 1740. aastatel oli Eestis vennastekogudustesse hõlmatud ligi 12 000 inimest, olulisim keskus oli Saaremaa. Ehitati palvemaju, sh Saksamaalt saadud toetustega. Zinzendorfi abiga avaldati 1739 eestikeelne piiblitõlge. Eestlastest kirjamehed tõlkisid ja kirjutasid hernhuutlikke tekste. Vennastekogudustes pandi üldse suurt rõhku lugemis- ja kirjutamisoskuse levitamisele, tõlgiti usule äratavat kirjandust, kirjutati ise. Asutati ja peeti ülal talurahvakoole.

Katariina II valitsusaegRedigeeri

Asehaldurkondade moodustamineRedigeeri

 
Tallinna ja Riia asehaldurkonnad, Otto Friedrich von Pistohlkorsi kaart 1783
 
Liivi- ja Eestimaa kindralkuberner (1783–1792) George Browne. Liivimaa kindralkuberner (1762–1783) ja Eestimaa kindralkuberner (1775–1783)
  Pikemalt artiklis Tallinna asehaldurkond ja Riia asehaldurkond

Alates Venemaa keisrinna Katariina II ajast, kes valitses Venemaa keisririiki aastail 17621796, hakkas keisririigi keskvõim oma huve baltisakslastele jõulisemalt peale suruma, mille tulemuseks oli asehalduskorra kehtestamine Balti kubermangudes 1783. aastal, keskustega Tallinnas ja Riias. Katariina ja Liivimaa kindralkuberner George Browne püüdsid parandada ka talupoegade olukorda, Liivimaa kubermangus oli sellel rohkem edu kui Eestimaal.

1764. aastal tegi Venemaa keisrinna Katariina II ringreisi Tallinna ja Riia kubermangus. Keisrinna sõitis Peterburist välja 20. juunil. Esimese vastuvõtu organiseerisid Eestimaa rüütelkonna ja Narva bürgermeister Narvas. Tallinnas ehitati tema auks triumfivärav, millel oli kiri "Katariina II-le, Isamaa Emale, võrreldamatule" ("Екатерине II, матери Отечества, несравненной"). Paar päeva hiljem suundus keisrinna Paldiskisse sealse sõjasadama ülevaatuseks ja seejärel Riiga, kust lahkus 15. juulil Peterburi, sest 5. juulil oli toimunud troonipretendendi Ivan VI põgenemiskatse ja tema tapmine.

1765. aastal anti välja kindralkuberner G. Browne koolipatent, mille järgi võisid vanemad, kes oskasid lugeda ja tundsid katekismust, oma lapsi kodus õpetada. Vähemalt viie adramaa suurused mõisad pidid asutama kihelkonnas õppimist võimaldava kooli. Õppetöö kestuseks ette nähtud aeg mardipäevast lihavõtteni.

1775. aastal nimetati Riias resideeriv senine Liivimaa kindralkuberner George Browne ka Eestimaa kindralkuberneriks.

3. mail 1783 kuulutas Katariina II kõik Eesti- ja Liivimaa eravalduses olevad mõisad nende valdajate pärusomandiks, kõrvaldades sellega aastakümneid mõisnikke ärevuses hoidnud reduktsiooniohu. Samas kaotati Läänemerekubermangude senine Venemaast erinev maksusüsteem. Eesti- ja Liivimaale laiendati Venemaal juba Peeter I aegadest käibel olnud pearahamaks. Mõisnik pidi iga talle kuuluva talupoja eest tasuma aastas 70 kopikat, linlase pearahaks kehtestati 1 rubla ja 20 kopikat, kaupmehed pidid maksma aastas 1% oma kapitalist.

Pearahamaksu kehtestamine nõudis hingeloenduste korraldamist Eesti- ja Liivimaal. Esimene loendus korraldati põhiliselt 1782. aasta esimesel poolel. Eestis elas loenduse andmetel 485 000 inimest, nendest Tallinna kubermangus 205 000. Mehi ja naisi oli praktiliselt võrdselt. Talupojad moodustasid rahvastikust üle 90%, aadlikud umbes 1%. Linnades elas umbes 23 500 inimest ehk 5%.

Uue halduskorralduse sisseseadmisega said kõik Eesti- ja Liivimaa mõisnikud ühesugused õigused, ükskõik kas nad siis kuulusid rüütelkonda või ei.

1775. aastal vastu võetud kubermanguseaduse rakendati ellu Liivi- ja Eestimaal alles asehalduskorra sisseseadmise järel. Reformiti kubermanguvalitsused, loodi kroonupalatid ja kubermanguvalitsuste juurde asutati Eestimaa ja Liivimaa üldhoolekande kolleegiumid, mille ülesannete hulka kuulus rahvakoolide (1802. aastani), haiglate ja hoolekandeasutuste (vaestemajad, vaimuhaiglad, lastekodud, töö- ja parandusmajad jne) asutamine ja järelevalve. Balti kubermangudes asutati üldhoolekande kolleegiumid seoses asehalduskorra sisseseadmisega, ehkki kubermanguseadus oli kinnitatud juba 1775. aastal.

Venemaa keisrinna Katariina II 5. juuni 1783 ukaasiga moodustati Tallinna kubermangu endise nelja maakonna asemel viis maakonda, selleaegse saksa asjaajamiskeele kohaselt kreisi: Tallinna kreis, Paldiski kreis, Haapsalu kreis, Paide kreis, Rakvere kreis.

Riia asehaldurkonnas muudeti mitmeid maakondi väiksemaks ja moodustati uusi: Pärnu maakonnast eraldati Viljandi maakond, Tartu maakonnast Võru maakond ja Cēsise maakonnast Valga maakond. Võru sai 1784. aastal linnaõigused, kui Võru rüütlimõisast sai maakonnakeskus. Asehalduskorra ajal moodustati ajutiselt ka kolm uut maakonda: Riia maakond, Wendeni maakond ja Pärnu-Kokenhuseni maakond, kuid lõplikuks kujul jäid: Riia kreis, Võnnu kreis, Volmari kreis, Valga kreis, Võru kreis, Tartu kreis, Viljandi kreis, Pärnu kreis, Kuressaare kreis.

1785. aasta linnaseadusega loodi linnade valitsemiseks seniste raadide asemele linnaduumad, kuhu valiti esindajaid ka vähem jõukatest kihtidest. Valimisõigus anti kõigile majaomanikele, sõltumata rahvusest ja tegevusalast. Linnakodanike hulka loeti suurem osa linnaelanikest, teenijad ja pärisorjad välja arvatud. Kodanikud jagunesid kuude klassi, nende liigitamisel oli määrav kodaniku-elaniku poolt deklareeritud varanduse suurus. 1785. aasta linnaseadusega kaotati tsunftisundus käsitöö põhialadel. Linnaaseadus kohustas linnavalitsust sisse seadma kinnisturaamatud, registrisse[1] tuli kindlate numbrite all registreerida kõik linna majad ning muud hooned, krundid ja vabad maad. Eestimaa kubermangu maapiirkondades asuvate mõisate omandisuhteid reguleeris ja kinnitas aga Eestimaa ülemmaakohus.

Politsei ülesandeid maakondades asus täitma alamkohus, linnades politseivalitsus. Senine kohtusüsteem asendati uuega: talupoegade jaoks asutati alamkorrakohus ja ülemkorrakohus, aadlike jaoks kreisikohus ja ülemmaakorrakohus. Teise astme kohtus seati ametisse prokurörid, kes allusid kubermangu peaprokurörile. Reformi täiendas armuandmiskirjade kasutuselevõtt.

1786. aastal anti välja rahvakoolide määrus (Устав народных училищ), mille alusel moodustati kõigist seisustest lastele, kubermangulinnades neljaklassilised ülemrahvakoolid ja (maakonna) kreislinnades kaheklassilised vene õppekeelega alamrahvakoolid, aga Baltimaade maakonnalinna­des jäid venekeelsed alamrahvakoolid vist avamata, sest andmed nende avamisest ja olemasolust puuduvad[2]. 1787. aastal andis Liivimaa kindralkuberneri Georg Browne'i välja täiendava koolipatendi, milles nõuti, et igas u ka Eestimaa kubermangu kihelkonnakeskuses tegutseks kihelkonnakool ja igas mõisakogukonnas mõisa- või külakool. Seadus määras ka trahvi mõisaomanikule, kes ei tahtnud täita talle määratud kohustusi.

 
Riia asehaldurkonna kaart 1792. aastal. Venemaa keisririigi kaartide atlas, Aleksandr Mikhaylovich Vilbrekht. Riia asehalduskonnas Eesti alad: Valga kreis, Võru kreis, Tartu kreis, Viljandi kreis, Pärnu kreis ja Kuressaare kreis
 
18. sajandi Euroopa kaart (1789). Franz Johann Joseph von Reilly

Eesti- ja Liivimaa kubermangRedigeeri

  Pikemalt artiklis Eestimaa kubermang ja Liivimaa kubermang

Keisrinna Katariina II surma järel Venemaa keisriks saanud keisri Paul I juures saavutasid 1796. aastal, kohalikud seisused asehaldurkorra tühistamise, kuna uus halduskorraldus oli vastuolus Uusikaupunki rahuga Läänemereprovintsidele tagatud autonoomiaga, Asehalduskorra haldus- ja valitsemiskorralduse muudatused jõustusid 1797. aastal. Erandina asehalduskorra-eelsest ajast hakati nüüd Balti kubermangudest nekruteid võtma.

KronoloogiaRedigeeri

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri