Järuska sild

Järuska sild on Eesti esimene katusega puitsild. Sild asub Ida-Virumaal Lemmaku külas Rannapungerja jõel, ühendades Rakvere-Rannapungerja maanteed ja Lemmaku metsateed.

Sild on 26,4 meetrit pikk, 4,7 meetrit lai, 6,7 meetrit kõrge. Suurem osa (umbes 80%) sillast koosneb liimpuidust, ühenduskohad valdavalt raudpoltidega kinnitatud, katusekonstruktsioon tappühendustega. Jõe kallastele valatud betoontugede peal seisval Järuska sillal ei ole talasid, selle asemel on võreseinad. Sild peab arvestuste kohaselt vastu vähemalt 35 meetrit sekundis puhuvale tormile.^[1]^[2]

Ehitise projekteeris Illimar Kalk, valmis MTÜ Vanaajamaja ja OÜ Hobbitoni koostöös 2013. aastal ning puitosa püstitamisel osales 20 vabatahtlikku üle maailma: USA-st, Suurbritanniast, Prantsusmaalt ja Eestist. Järuska sillalt mahuvad üle ka autod.^[1]^[2]^[3]

Ajalugu muuda

Rannapungerja jõele 1930. aastal ehitatud 71-meetrine puitsild hävis Teises maailmasõjas ning kui Nõukogude võimud otsustasid ehitada Järuskast allavoolu kulgevale Mustvee-Jõhvi maanteele uue silla, siis otsustati selleks muuta jõesängi. Uus sild tehti esmalt veidi põhja poole kuivale maale, siis suleti jõevool iidses sängis, lammutati vana sild ja jõgi juhiti uue silla alla kaevatud kraavi. Uus jõesäng muutis nii üleujutuste ilmet kui ka jõe laevatatavust. Kui varem sõideti Rannapungerja jõe sadamasse ka suuremat sorti reisilaevadega Tartust, siis pärast jõe ümbersuunamist ei pääse enam laevad enam jõe suudmest sisse, sest see on setteid täis. Ka uus sild kannatas tulvavete tõttu – autoga ei saanud sillast üle 2004. aastast ning 2010. aastal viis suurvesi vana silla ära, mistõttu sai üle jõe vaid parvega või ringiga läbi Rannapungerja.^[1]^[4]

2010. aastal võeti plaani ka uue silla ehitamine.^[4] Ehituse tingis eelkõige kogukonna reaalne vajadus tagada ühendus valla keskuse Tudulinnaga. Silla paigaldus korraldati MTÜ Vanaajamaja poolt rahvusvahelise seminarina, milles lõid kaasa silla peaehitaja, osaühing Hobbiton ja puusepatöö kogemusega vabatahtlikud USA-st, Suurbritanniast, Prantsusmaalt ja Eestist. Seminari juhendas pruss-sõrestikehituse meister USA-st. Laastukatuse löömisel osales kokku viiskümmend tudengit, põranda ehitusel, tellingute mahavõtmisel, harjalaudade ja otsalaudise löömisel aga veel paarkümmend vabatahtlikku. Puidust ja katusega silda ehitama inspireerisid mitmed positiivsed näited Ameerikast ja Šveitsist, kus katusega puitsillad on teeninud juba sajandeid.^[1]