Katusepilbas ehk katuselaast on pakust (pilpalõmmist) lõigatud õhuke puidutükk, millest mitmes kihis ja ülekattega ladumisel moodustatakse katusekate.[1] Esimesi katusepilpa lõikemeistreid leidus Eesti aladel juba 17. sajandil, kuid laiemalt hakkas pilpakiskumine levima 19. sajandi teisel poolel, mil elujärje paranedes ja rehepeksumasina levides (ei saanud enam katusele sobivaid õlgi) hakati õlgkatuste asemel ehitama pilbaskatuseid.[2] 20. sajandi algul oli Eestis ligi pooled, Lõuna-Eestis aga valdav osa katuseid tehtud pilbastest või laastudest.[1]

Pilpad, pakk ja liimeister
Pilpapink kahe tulbaga, üks on fikseeritud, teine teljel liikuv, nii et pingil istudes saab tulba alumise otsa jalatoe vastu surudes pilpalõmmi kinni hoida. Pilpaid saab kiskuda ka tavalise liimeistriga
Kuusest pilpad ja lõmm. Ühe ruutmeetri katuse jaoks kulub ligi sada pilbast

Materjal muuda

Katusepilpad kistakse valdavalt männist, aga sobivad ka kuusk ja haab, pilpaliimeistri ja pilpapingi ehk pilpajärje abil. Haava puuduseks on selle muudest puiduliikidest lühem vastupidavus, kuuse puhul on raske leida oksavaba materjali, männil pärast kuivamist poorid ei sulgu (erinevalt kuusest).[3]

Pilpad kistakse toorest puust, seisnud ja juba kuivanud puitu leotatakse paar nädalat vees. Levinud mõõtmed pilpal on pikkus 17 tolli (43 cm), laius 2,5 tolli (5 cm), männipilpa paksus 1/8 tolli (3 mm), haavapilbas kaks korda paksem. Toorest puidust saab siledamad pilpad, mida on ka kergem kiskuda.[4] Ühe ruutmeetri katuse saamiseks kulub ligi sada pilbast.[2]

Valmistamisviisid muuda

Käsitsi pilpakiskumine oli veel 1940. aastateni üsna tavaline Avinurmes ja mujal Alutagusel, kuid kahe-kolme mehega kasutatav pilpahöövel levis võrdlemisi vähe, kuna tõenäoliselt jõudis enne seda levida hobusemasin. 1930. aastatel hakkas mainitud lõikamisviise välja vahetama pilpalõikamine mootori abil.[5]

Eristatakse ka pilbast laastust: esimest lõigatakse käsitsi, teist masinaga. Kuna käsitsi lõigatud pilpad järgivad puusüüd ja ei lõhesta kiudusid, kestab pilbastest valmistatud katus kauem.[2]

Vastupidavus muuda

Puitkatus võib vastu pidada 40–60 aastat, aga on teada ka sada aastat vastu pidanud puitkatused. Kestvus sõltub materjalist, lõikeviisist, paigaldusest, tihedusest, asukohast, hooldusest, katuse kaldest ja õhusaastest. Kui muud liiki puitkatuseid kaetakse sageli tõrvaga, siis pilbaskatust ei tõrvata, küll aga võib seda soovi korral katta Rootsi punasega.[2]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 Eichenbaum, Külli (2012). "Laastukatuste tegemine Vana-Võromaal". Eesti Rahvakultuuri Keskus. Vaadatud 29.03.2021.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 "Puitkatus. Tüübid, hooldus ja parandamine". Muinsuskaitseamet. Vaadatud 29.03.2021.
  3. Uus, Andres (2001). "Laastukatus" (PDF). Ehitaja. Vaadatud 29.03.2021.
  4. "Taluhoonetele nägusad ja kindlad katused. Katusepilpad, puukatused ja nende korrashoid". Maa Hääl. 19.04.1935. Vaadatud 29.03.2021.
  5. Viires, Ants (2006). Eesti rahvapärane puutööndus. Tallinn: Ilo. Lk 175.