Vikipeedia

Ikooninurk

Ikooninurk (setu keeles pühäsenulk, vene keeles красный угол) on õigeusule omane nurk toas, mis on sisustatud kristluse sümbolitega ning kus palvetatakse ja ülistatakse pühakuid.

Ikooninurk Słuckis

Ikooninurgas olev pühak peaks kaitsma kodu ja selle liikmeid. Nurgale oma omane ikoon, mis on tavaliselt paigutatud riiulile või pandud seinale rippuma. Tänapäeval on kohati ikooninurk levinud Balkani maades, õigeusklikes riikides ja Venemaal. Eestis on ikooninurk oluline osa setode ja vanausuliste usulisest traditsioonist ning on kasutusel tänapäevalgi.

Kultuur muuda

Balkani ikooninurk muuda

Balkani maades on ikooninurk püsinud kasutuses kõige kauem, kohati kuni 1500 aastat. Ka tänapäeval on õigeusklikes Balkani maades levinud palve- või ikooninurk, kus pühendada aega palvetamisele. Nurga kujundus pärineb Bütsantsi kiriku eeskujust. Levinuimad on Jumala, jumalaema, Jeesuse, Ristija Johannese ja kodupühaku pildid/kujud, mis on ikooninurgas üles seatud.[1] Tänapäeval on küll tihtipeale klassikalised pühapildid asendatud väikeste metallist tehtud kujudega, millel midagi kirjas ei ole.[2] Ikooninurk on tavaliselt seatud üles ida poole ning seal palvetab kogu pere. Iga pere palvenurk on ainulaadne, kuid neid ühendavad jagatud elemendid.[3] Kreekas on levinud kodused ikonostaasid, mille ees on küünlad ja sees on ikoonid.[4]

Idaslaavi ikooninurk muuda

Idaslaavi (Ukraina, Venemaa, Valgevene) kultuuriruumis on ikooninurk tuntud kui 'punane nurk', mis seostus idaslaavi kultuuris ilu ja erilisusega. Ikooninurk asus alati ida-, kagu- või lõunapoolses majanurgas, sõltuvalt regioonist, diagonaalis vene ahjust.[5] Õigeusklike slaavlaste kodudes olid ja on ikoonid igas toas ning uksest sisenedes tuleb kõigepealt tervitada ristimärgiga vastasseinas paiknevat ikooni, alles seejärel suheldakse teistega.[6] Ikoonid on tavaliselt riiulil või ikoonikapis ning seda ümbritses rätik. Ikooninurgas olid veel tavalised evangeelium, palveraamat, püha vesi, kodumeened ja olulised dokumendid. Jeesuse ja jumalaema ikoonid pidid olema igas ikooninurgas, ülejäänud pühakud sõltusid pere otsustest.[7]

Traditsiooniliselt toimusid kõik slaavi talupoegade olulised sündmused ikooninurgas. Nii kihlumine, pulmaks valmistumine kui ka pulmad toimusid traditsiooniliselt ikooninurgas. Pärast pulmi läks pruut uues majapidamises kõigepealt ikooninurka. Ilmast lahkunutega jäeti hüvasti ikooninurgas, kuhu usuti lahkunu hing pärast kehast lahkumist kõigepealt minevat. Esimene ja viimane viljalõikuse vihk asetati ikooninurka.[7][8]

Ajaloolised ikooninurgad on tänapäeval idaslaavi riikidest kadunud ning peamiselt võib neid leida vaid muuseumites. Maakohtades on siiski kohati säilinud ikonostaasi kasutamine ja ikoonid seinal, mis kohati ikooninurga traditsiooni elus hoiab.[8]

Seto ikooninurk muuda

Seto kultuuris on pühäsenulk (ehk ikooninurk) olulisel kohal. Pühäsenulk oli ajalooliselt igas seto tares kahe akna vahel väikesel riiulil, millel paiknes pühapilt, ikoonikate ja vaip palvetamiseks. Ikooninulk jälgib pühakoja planeeringut, kus sissepääs on lääne pool ja ikooninurk asetseb sissepääsu vastas ida-lõuna suunal (võimalusel diagonaalteljel). See sümboliseerib vaimset tõusu maisest taevase poole.[6][9] Vanemal ajal oli pühapilt erilises ikoonikapis ehk kibotis. Kibot oli pühäsekapp, kus hoiti ka küünlaid ja pominaanjat (kadunute nimeraamatut). Selle all olevas sahtlis hoiti pisiesemeid – helmeid, paelu, sõrmuseid, raha. Pühasekapi taga hoiti taludokumente ja muid väärtuslikke pabereid. Muidu tarberiistade kaunistamise suhtes leiged setod on kiboti tavaliselt kaunistanud lõike- ja põletuskirjadega. Kirikupühade ajal põles ikooni(de) ees lambike, ikooni juures hoiti armulaualeiba, ristiveepudelit, lihavõtte ajal asetati sinna värvitud muna. Kiboti või otse ikoonide peal oli omakootud linikulaadne kirjatud ikoonikate ehk pühäserätt.[10]

Seto ikooninurk on müravaba keskkond, sest selles ei ole liigseid ega juhuslikke detaile. Sellegipoolest sõltus ikooninurga kujundus tare omanikust ning varieeruda võis palju, sõltuvalt omanikust. Kujundusest hoolimata lugesid setod ikooninurgas palveid ja lõid risti ette. See oli vaikne nurk, kus lapsed ei tohtinud hullata, vaid kus inimene sai iseendaga olla.[9] Patuste toimingute ajal (nt puskariajamine või joomine) kibot suleti või tõmmati sellele pühäserätt ette.[10] Nõukogude ajal kadus kibot Setomaal ikooninurgast. Kui Eesti okupeerimise järel oli kibot Lädinä külas veel 1940. aastatel kõigis taludes alles (vaid 2 peret viisid need välja, kui pojad astusid komnoorteks), siis 1960. aastateks olid kibotid kasutuselt kadunud, kuid lahtiselt asetatud ikoonid jäid jätkuvalt seto majapidamisse alles.[10]

Seto ikooninurgas on põimunud kristlus põlisusundiga ning kristlikud pühakud on sulandatud kohalikku ellu. Selle üheks sümboliks on kristuse-eelsest ajast pärit rätiku ja ikooni kooslus, kus rätik sümboliseerib kangatükki, mis saadab inimest tema hällist (mähkmetena) hauani (surilina). Samuti uskusid setod pühakud vastutavat konkreetsete elualade eest, kellelt palusid toetust igapäevase elu korraldamiseks. Enamus pühakuid jätkas oma eluajal peetud ameteid, kuid mitmed pühakud olid asendanud varasema muinasjumala rollid. Näiteks Eelija (setodel Ilja) täidab Peruni rolli taeva, äikese, vihma, tormi, aga ka viljakuse ja seaduse käskijana. Piiskop Nikolaus (Migul) hoolitseb nõrkade ja kaitsetute eest, vaatab karja järele ja toob nigulapäeval kingitusi. Suurkannataja Georgios (Jüri) abistab setosid talutöödes. Pühakute vahel puudub hierarhia ning ka Jeesus Kristus ja neitsi Maarja on teiste pühakutega samal tasemel.[6]

Vanausuliste ikooninurk muuda

Eesti vanausuliste kodudes on alati ikooninurk. Kuna usk on tulnud idast, jääb ikooninurk alati vastu puhta toa välisust ehk ida poole. Kombe järgi tuleb tuppa sisendes sisenejal kõigepealt kummardada ja palvetadada nurga poole kolm korda, alles seejärel öeldakse kõigile tere.[11] Palvetades kummardatakse maani. Alkoholi ikooninurgaga toas tarbida ei tohiks. Vanausuliste ikooninurka säilitavad tugevad traditsioonid, mida soosivad põlvest põlve pärandatavad ikoonid ja kombed.[12][13]

Ajalugu muuda

Ikooninurkade kasutuselevõtu algusaeg pole täpselt teada. Heriini sõnul on oletatud, et kui Rooma riigis pere läks kristlikuks, vahetati välja varasemate jumalate sümbolid kristlike ikoonidega, kuid selle kohta puuduvad otsesed tõendid. Juhuslikud haruldased arheoloogilised leiud ja kirjalikud allikad näitavad, et ikooninurk muutus tavaliseks Vahemere idapoolsetel aladel Bütsantsis kuskil 5. ja 6. sajandil. Näide sellisest leiust on Aleksandria kaevandustel leitud fresko, mis oli elamu elutoas. Ikooninurga tuvastamine varajasel keskajal on keeruline, sest mitmete vanimate säilinud ikoonide puhul pole teada, kust need pärit on või millal need valmistati.[2]

10. sajandil levis ikooninurga komme Balkanilt Vana-Vene aladele, kus see asendas tollase paganliku pühanurga ja muutus tavaliseks igas elamus.[5] Tollal olid ikoonid peamiselt tahvelmaalid, mille inskriptsioonid tuvastasid ära pildil oleva Jeesuse, jumalaema või pühaku.[2] Pärast Vene võimu alla langemist jõudis ikooninurga tava ka setodeni.[6]

Pärast Vene kodusõda kasutasid enamlased ikooninurka ära, moodustades nende asemele punanurgad. Ikooni asemel hakkas nurgas olema parteijuhi pilt.[14]

Kirjandus muuda

  • Tiia Puustusmaa "Pühäsenulgad: Icons and Sacral Art in Seto Homes", AAMA 2019, ISBN 9789949015092.

Viited muuda

  1. ↑ "Ξυλόγλυπτα Εικονοστάσια (νέα)". OramaWorld. Vaadatud 21.02.2023.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 Herrin, Judith (2013). Unrivalled Influence: Women and Empire in Byzantium (inglise). Princeton University Press. Lk 281–302. ISBN 9780691153216.
  3. ↑ "How to build a prayer corner—and bring the communion of saints home". Anglican Journal. 26.03.2020.
  4. ↑ "Ένα εικονοστάσι στα Αστερούσια". Viannitica. 05.08.2019. Originaali arhiivikoopia seisuga 21.02.2023. Vaadatud 22.02.2023.
  5. ↑ 5,0 5,1 Пичугина, Мария. "Красный угол – святое место в русской избе". Дом Дружбы народов.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 "SETODE PÜHÄSENULK". KesKus. 11.02.2020. Lk 31.
  7. ↑ 7,0 7,1 "Красный угол: важное место в русской избе!". Наш Урал. 25.02.2021.
  8. ↑ 8,0 8,1 Лукьяновa, Дарья (2022). "Как и когда появился красный угол в домах на Руси". TravelAsk.
  9. ↑ 9,0 9,1 "Mikitamäe sai pühakoha". Koit. 15.03.2008. Lk 16.
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 Nassar, Elvi (2016). "Seto taresisustuse muutumine ajas: Ikoon, pühäne" (PDF). Setumaa kogumik 7, Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuse aastaraamat XV-XVI. Tartu Ülikooli kirjastus: 211–213.
  11. ↑ Änilane, Eleen (15.08.2020). "Vanausuliste, sibulate ja hulkurkasside riigis tuleb ära käia enne, kui on hilja". Eesti Päevaleht.
  12. ↑ Leht, Mari-Anne (07.08.2014). "Peipsi läänekaldal püsivad au sees vanausuliste kombed". Lõunaleht.
  13. ↑ Güsson, Kairi (2019). "VANAUSULISTE KULTUURIPÄRANDI ARENDAMINE PEIPSIMAA KÜLASTUSKESKUSE NÄITEL" (PDF). Tartu Ülikool. Lk 28.
  14. ↑ Pall, Helena (2011). "Nõukogude naise kuvand ajakirjas Nõukogude Naine aastatel 1945-1991" (PDF). Tartu Ülikool: 13.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Ikooninurk&oldid=6583849"