Vaherahu
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Jaanuar 2025) |
|
See artikkel on üldmõistest; teiste tähenduste kohta vaata Vaherahu (täpsustus) |
Vaherahu (inglise keeles armistice, mis on tuletatud ladinakeelsest sõnast arma 'relvad' ja -stitium 'peatus') on sõdivate poolte formaalne juriidiline kokkulepe, mille kohaselt sõjategevus lõpetatakse teatud tähtajaks või tähtajatult kas kogu rindel (üldine) või mingis rindelõigus (osaline). Kui on sõlmitud tähtajatu vaherahu, siis on sõdivatel pooltel õigus alustada uuesti sõjategevust mis tahes ajal, kuid tingimusel, et sellest hoiatatakse vastaspoolt ette. Igasugune ühepoolne vaherahutingimuste rikkumine annab teisele poolele õiguse loobuda vaherahulepingust ja alustada omapoolseid vastuaktsioone.
Vaherahu võib eelneda ka sõjas ülekaalu saavutanud poole diktaadist lähtuvalt enne rahulepingu või kapitulatsiooniaktile allakirjutamist. Vaherahu võidakse välja kuulutada haavatute lahinguväljalt äratoomiseks, langenute matmiseks, sõjavangide vahetamiseks, lahingutsooni jäänud tsiviilelanike evakueerimiseks jne. Vaherahulipp, mis pannakse välja läbirääkimiste korraldamise ajal või alistumise märgiks, on tavaliselt valge.
Vaherahu on modus vivendi ('eluviis') ega ole võrdsustatav rahulepinguga, mille kokkuleppimiseks võib kuluda kuid või isegi aastaid. Selle sõlmimise rahvusvahelised õiguslikud normid on määratud kahel Haagi konverentsil vastu võetud konventsioonidega. Esimesel konverentsil 18. maist kuni 29. juulini 1899, kus osales 26 riiki, võeti vastu kolm konventsiooni (sõjaväe ja relvastuse koguste piiramine, meresõja pidamise põhimõtted ning maasõja seaduste ja tavade deklaratsioon, mis ei jõustunud). Sellel Haagi konverentsil deklareeritigi, et kui vaherahu kestust ei määrata, võivad pooled sõdimist jätkata (artikkel 36) nii, nagu nad ise seda heaks arvavad, kuid peavad sellest vastasele ette teatama.
Teine konverents toimus 15. juunist kuni 18. oktoobrini 1907 ja seal osales 44 riiki. Relvastust küll piirata ei õnnestunud, kuid võeti vastu rida vaherahu sõlmimiseks vajalikud konventsioonid nagu võlgade väljanõudmise ja sõjalise jõu kasutamise kohta, neutraalsete riikide ja isikute õiguste ning kohustuste kohta maa- ja meresõjas, veealuste kontaktmiinide paigaldamise kohta, vaenlase kaubalaevade staatuse kohta, merevägede poolt pommitamise kohta, rahvusvahelise priisikohtu rajamise kohta, mis ei jõustunud jt. Sellel konverentsil oli pärast Esimese maailmasõja lõppemist otsene mõju Rahvasteliidu loomisele.
Tänapäeval võib sõdivatelt pooltelt vaherahu sõlmimist nõuda ÜRO Julgeolekunõukogu. Julgeolekunõukogu kehtestab või proovib kehtestada oma resolutsioonidega vaherahu konfliktis olevate poolte vahel, kuid sageli ei anna see soovitud tulemust. Kuna vaherahu üle peetakse alati läbirääkimisi sõdivate poolte endi vahel, milleks võivad olla kaasatud ka vahendajad, milleks on olnud ÜRO, siis on nende läbirääkimiste tulemused kaasaegses rahvusvahelises õiguses siduvamad kui sisuliselt mittekohustuslikud ÜRO relvarahu resolutsioonid.
Esimese maailmasõja ajal sõlmiti kõigepealt detsembris 1917 vaherahuleping Venemaa ja Keskriikide vahel. Sellele järgnes Salonikis septembris 1918 sõlmitud Bulgaaria ja liitlasriikide vaheline, Murdoses oktoobris 1918 sõlmitud liitlaste ja Otomani impeeriumi vaheline ning Villa-Giustis novembris 1918 sõlmitud Austria-Itaalia vaherahuleping. Üks tuntumaid vaherahulepinguid sõdade ajaloos on Compiègne'is (Prantsusmaa) Esimese maailmasõja ajal sõlmitud leping, mis hakkas kehtima 1918. aasta 11. kuu 11. päeva 11. tunnil. Lepingu osapooled olid sõjas osalenud liitlased (Prantsusmaa, Suurbritannia, USA jt) ning Keskriikide peamine sõjaline jõud Saksamaa keisririik. See hetk tähistas Esimese maailmasõja lõppu. Seda päeva meenutatakse mitmes sõjas osalenud riigis tänini minutilise vaikusseisakuga (Briti Rahvaste Ühenduses nimetatakse seda mälestuspäevaks ja USA-s veteranide päevaks). Mudanyas sõlmiti 14. oktoobril 1922 vaherahuleping Türgi, Itaalia, Prantsusmaa ja Suurbritannia ning hiljem Kreeka vahel.
Eesti sõjaajaloos on tuntud Pljussa vaherahu (1583), Altmargi vaherahu (1629). Eesti riigi loomiseks määrava tähtsusega Eesti Vabadussõjas hakkas vaherahu Eesti ja Venemaa vahel kehtima 3. jaanuaril 1920. aastal. Sellele järgnes Tartu rahulepingu sõlmimine 2. veebruaril 1920.
Teise maailmasõja ajal kirjutasid Prantsusmaa ja Saksamaa 22. juunil 1940 alla omavahelisele rahulepingule just samas salongvagunis Compiègne’is, kus sõlmiti 1918. aasta vaherahuleping. Järgnesid eri aegadel Saksamaa vastu võidelnud liitlaste ja nende vastaste vaherahulepinguid. 14. juulil 1941 sõlmiti Süürias Püha Jean d'Acre'i vaherahu Lähis-Idas tegutsenud Briti vägede ja Prantsusmaa Vichy valitsuse vägede vahel. Lisandusid lepingud Itaaliaga (1943), Bulgaariaga (oktoober 1944), Nõukogude Liidul Moskva leping Soomega (september 1944), liitlastel Rumeeniaga (september 1944) ja Ungariga (jaanuar 1945). Kuid näiteks 1945. aastal ei sõlmitud vaherahulepingut ei Saksamaa ega Jaapaniga; mõlemad riigid kapituleerusid ja andsid alla, mistõttu polnud mingit põhjust seisata lahingutegevus vaherahulepinguga.
Vaherahulepinguid on aga sõlmitud ka pärast Teist maailmasõda, näiteks 1949. aastal Iisraeli ning tema naabrite Egiptuse, Jordaania, Liibanoni ja Süüria vahel. Korea sõja vaherahuleping sõlmiti 27. juulil 1953 Panmunjomis. Korea sõja lõpetamise de jure rahuleping on tänini sõlmimata. Prantsusmaa ja Viet Minh allkirjastasid Genfis 20. juulil 1954 lepingu, mis lõpetas esimese Indohiina sõja. Alžeeria iseseisvumissõja Prantsusmaa vastu lõpetas 19. märtsil 1962 Alžeeria vaherahuleping.