Lemmu
Lemmu (Lemmun, Laemund) on Taani hindamisraamatus mainitud muinaskihelkond ajaloolisel Virumaal 13. sajandi alguses. Lemmu paiknes maakonna edelaosas, piirnedes lõunas Vaigaga, läänes Järvamaaga ning põhjas teiste Virumaa kihelkondade – Rebala, Mahu ja Askelega.[1]
Kihelkonnas oli kaks asustuskeskust – üks selle põhjaosas, teine Pudiviruks kutsutud lõunaosas. Neid lahutav ala ja Tudulinna ümbrus olid väheasustatud.[2] Lemmu keskne linnus võis asuda Äntu Punamäel,[3] kus arheoloogilisi kaevamisi aga läbi viidud ei ole.[4] Nooremal rauaajal võis kasutusel olla ka Rakke linnus.[5] Keeleliselt eristus Lemmu ülejäänud Virumaa rannikumurdelisest hõimualast, jäädes keskeesti murde piirkonda.[2]
Taani hindamisraamatu andmetel oli Lemmu põllumajandusliku maa suuruseks 564 adramaad.
Lemmu alast moodustati pärast Taani võimu alla minekut Viru-Jaagupi, Simuna ja Väike-Maarja ning osalt ka Rakvere kirikukihelkond.[2]
Viited muuda
- ↑ Andres Adamson. Maakonnad ja kihelkonnad muinasaja lõpu Eestis, lk 9–10 kogumikus Eesti aastal 1200, toim Marika Mägi. 2003. Kaart
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Evald Tõnisson. Keskmine rauaaeg. Noorem rauaaeg. Teoses Eesti esiajalugu, kaasautorid Lembit Jaanits, Silvia Laul, Vello Lõugas. Eesti Raamat, 1982. Lk 401–403
- ↑ Kristjan Oad, Eestlaste lepingud üksteisega enne 13. sajandit, Juridica 2012, IV, lk 151–158.
- ↑ Valter Lang. Baltimaade pronksi- ja rauaaeg. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007. Lk 181
- ↑ Tõnisson, lk 314–315