Vikipeedia

Virumaa

ajalooline maakond Eestis
(Ümber suunatud leheküljelt Viru maakond)

Virumaa (saksa keeles Kreis Wierland, ladina keeles Vironia, Vyronia) on ajalooline maakond Eesti põhja- ja kirdeosas. Maakonna ajaloolised alad on tänapäeval jagatud tänaste Lääne- ja Ida-Viru maakonna vahel. Samas hõlmavad Ida- ja Lääne-Virumaa ka mitmeid osi ajaloolisest Tartumaast ning ajaloolisest Järvamaast, mistõttu ajaloolise Virumaa piirid ei vasta nüüdisaegsete Lääne-Viru ja Ida-Viru maakondade piiridele.

Eesti muinasmaakonnad

GeograafiaRedigeeri

Virumaa piirneb põhjas Soome lahega, ranniku ääres asuvad ida-lääne suunal lahed: Narva laht, Kunda laht, Toolse laht, Rutja laht, Eisma laht, Pedasaare laht, Vergi laht, Käsmu laht ja Munga laht.

EsiaegRedigeeri

Virumaa kuni 13. sajandi alguseniRedigeeri

Ajaloolise Virumaa alale vastav arheoloogiliste leidude põhjal tuvastatav kultuuripiirkond eristus laiemast Ranniku-Eesti kultuurialast alates keskmisest rauaajast. Importesemete leiud näitavad kontakte Ida-Rootsiga rahvasterännuajal ning Soomega eelviikingi- ja viikingiajal. Mitmed viikingiajal kasutusele võetud esemetüübid ühendavad Virumaad ka Kesk-Eesti idaosa ja Lõuna-Eestiga. Virumaa muinasaegne asustus koondus Viru lavamaale Soome lahe rannikumadaliku ja Peipsi-äärse Alutaguse madaliku vahel.[1]

 
11. sajandi ruunikivi (U 356) Virumaal langenu mälestuseks Ängbys Rootsis

Kolmelt 11. sajandi Upplandi ruunikivilt pärinevad esimesed teadaolevad Virumaa kirjalikud mainimised. Neil kõigil leinab ema Virumaal (a urlati ja a uirlanti) tapetud poega – kahel samasisulisel ruunikivil mälestatakse ilmselt lahingus langenud Bjǫrni, ühel tapetud Ǫnundri.[2][3][4]

Skandinaavia allikad, mis on kirja pandud kirjeldatavatest sündmustest küll tunduvalt hiljem, mainivad veel mitmel korral muinasaegse Virumaaga seotud sündmusi. Örvar-Oddri saagas (kirjutatud 13. sajandi teisel poolel) öeldakse, et müütilise Novgorodi kuninga Kvillánuse väe hulka kuulus sõjamehi ka Virumaalt (Vírland). 14. sajandi algusest pärit käsikiri "Hauksbok", loetledes Venemaa (Gardariki) kõrval asunud maid, nimetab ka Virumaad (Virland). Mõlemad allikad mainivad Virumaa kõrval ühtlasi Eestimaad (Eistland), aga loevad need eraldi maadeks.[5][6][7] Sarnaselt on Virumaad näinud ka mõned hilisemat, vallutusjärgset aega kirjeldavad allikad. 1240. aasta paiku Bartholomeus Anglicuse poolt koostatud entsüklopeedia mainib Virumaad (Vironia) ja näiteks ka Revalat (Rivalia), aga Eestimaad ei tunne. 13. sajandi keskpaiga Ida-Euroopa geograafiat tutvustav teos Descriptiones terrarum kirjeldab Virumaad (Bironia) Eestist (Hestonia) ida suunas jääva maana.[8]

Vene leetopissid nimetavad kahel korral, seoses 1111. ja 1179./1180. aasta Novgorodi vürstide sõjakäikudega, kohanime Otšela. Tavaliselt peetakse seda Adsele maakonnaks, kuid kuna üks teade mainib Otšela tšuudide põgenemist mere äärde, on oletatud ka selle paiknemist Virumaal.[9]

Henriku Liivimaa kroonika järgi rüüstas Rootsi jarl Birger Brosa koos ojamaalaste ja sakslastega 1197. aasta paiku kolm päeva Virumaal. Kaasas oli ka preester Theoderich, hilisem Eestimaa piiskop. Virulastega olevat juba peetud läbirääkimisi ristiusu vastuvõtmise üle, kuid see jäi teostamata, sest jarl otsustas pärast andami saamist lahkuda. Kuna Taani annaalide väitel toimus samal aastal kuningas Knudi sõjaretk Eestimaale, on mõnikord oletatud, et tegemist võis olla sama sündmusega.[10][11]

Virumaal asuvat Tõrma küla mainitakse Novgorodi leetopissis, mille kohaselt Novgorodi vürst Mstislav Mstislavitš tegi 1211. aastal sõjakäigu Torma-nimelisse kohta, kust saadi saagiks palju vange ja kariloomi. Kuigi sel ajal oli arvatavasti juba olemas ka praegune Torma küla, on loogilisemaks peetud, et leetopissis mõeldakse tol ajal märksa suuremaks keskuseks olnud Tõrmat. Kuna leetopissi teatel tegi Mstislavi järgmisel aastal sõjaretke Otepääle, mille usaldusväärsemaks peetava kronoloogiaga Henriku Liivimaa kroonika dateerib 1210. aastasse, siis on tõenäoline, et vürsti sõjakäik Tõrmasse leidis aset juba 1209. aastal.[12][13]

Sisemine jaotus 13. sajandi algusesRedigeeri

 
Pada linnamägi

Peamine allikas muinasaegse Virumaa haldusjaotuse kohta on ajavahemikus 1219–1241 koostatud Taani hindamisraamat, mõningal määral leidub sellekohast infot ka Henriku Liivimaa kroonikas. Mõlemad teosed loevad Virumaad Eestimaal asuvaks. Ennekõike neile allikatele toetudes teatakse, et 13. sajandi alguses oli Virumaal viis muinaskihelkonda.[14][15]

Virumaa loodeosas, hilisemate Haljala ja Kadrina ning suuremal osal Rakvere kirikukihelkonna territooriumist paiknes Rebala muinaskihelkond (Repel, Revele) keskusega praeguse Rakvere juures, kus olid Tarvanpää linnus ja arvatavasti ka kaubitsemiskoht. Tarvanpää võis olla keskse tähtsusega kogu Virumaa jaoks. Kuna ka Revala muinasmaakonna idapoolseima kihelkonna nimi oli Rebala, on oletatud, et kunagi oli tegu ühtse hõimualaga, mis selle lääne- ja idaosa loodusliku eraldatuse tõttu jagunes maakondade tekkimise ajal vastavalt Revala ja Virumaa vahel. Virumaa Rebalast idas asus Mahu muinaskihelkond (Maum), hõlmates hilisema Viru-Nigula kirikukihelkonna. Sealt on teada kolm linnust, millest tähtsaim oli arvatavasti Pada linnus. Omakorda Mahust itta jäi Askele muinaskihelkond (Askælæ) hilisema Lüganuse kirikukihelkonna alal. Mitmest sealsest linnusest võis peamine olla Tarakalda linnus. Virumaa edelaosas hilisemate Viru-Jaagupi, Simuna ja Väike-Maarja ning osalt Rakvere kirikukihelkonna alal paiknes Lemmu muinaskihelkond (Lemmun, Laemund), mille üks asustuskeskus oli kihelkonna põhjaosas, teine Pudiviruks kutsutud lõunaosas. Peamine linnus võis asuda Äntu Punamäel. Lemmu eristus ülejäänud maakonna rannikumurdelisest hõimualast, jäädes keskeesti murde piirkonda.[16][17]

 
Jõuga vadjapärane kääbaskalmistu

Kõige idapoolsem muinaskihelkond oli Alutaguse (Alentagh), mis asetses Jõhvi, Vaivara ja suures osas ka Iisaku kirikukihelkondade territooriumil. Kihelkonna keskuseks võis olla Alulinna linnus. Alutaguse idapiir oli Narva jõgi, millest algasid Novgorodi vürstiriigi valdused. Alutaguse asustus koondus kihelkonna loodeossa, ülejäänud piirkonnad jäid väheasustakuks.[17][18] Seejuures elas kihelkonna lõunaosas Narva jõe taguste läänemeresoomlastega (hilisemal ajal oli seal vadjalaste asuala) sarnane rahvastik, keda iseloomustas kääbaste rajamine.[19][20] Arheoloogilise materjali põhjal on idapoolse rahvastiku sisseränne toimunud 11.–12. sajandi vahetusest kuni 14. sajandi alguseni.[21] See eriilmelise rahvastikuga piirkond oli põhjapoolse Alutagusega ilmselt nõrgalt seotud või ei kuulunud üldse kihelkonda.[22] Ka Alutaguse kihelkond tervikuna oli ülejäänud maakonnaga arvatavasti suhteliselt lõdvalt seotud.[18]

Võimalik, et suuremad ja mitme asustuskeskusega kihelkonnad – Rebala, Lemmu ja Alutaguse – olid algselt eraldiseisvad väikemaakonnad, mis noorema rauaaja jooksul järk-järgult Virumaaga liitusid.[18] Kristjan Oad on oletanud, et Virumaa kihelkonnad liitusid ühtseks võimkonnaks võrdsetel alustel, kuna Henriku kroonika järgi esindasid maakonda kihelkondade vanemad ühiselt ja puudus üks juhtiv võimukeskus. Tema arvates näitab asjaolu, et vakuste piirid Virumaal ei ühtinud kihelkonnapiiridega, et maakonna ühinemisjärgne haldusjaotus põhines kihelkondade asemel juba ülemaakondlikul võimkonnal.[17]

Virumaa põllumajandusliku maa kogusuuruseks oli Taani hindamisraamatu kohaselt 3000 adramaad, mis arvatavasti vastab ligikaudselt ka sealsete majapidamiste arvule. Ühe majapidamise keskmine elanike arv oli omakorda arvatavasti 6–9 inimest.[23] Suurima külana nimetab Taani hindamisraamat 70 adramaa suurust Tõrmat, mis teadaolevalt oli ka kogu Eesti ala suurim asula (Taani hindamisraamatus puuduvad aga andmed Sakala ja Ugandi kohta). Kuigi tavaliselt peetakse adramaade arvu vastavaks majapidamiste arvule, on Tõrma puhul arvatud, et seal oli talusid siiski 35.[24][25]

Virumaa Liivimaa ristisõjasRedigeeri

Liivimaa ristisõja ajal toimunud Eestimaa vallutamise käigus alistati ka Virumaa. Teave selle kohta pärineb eelkõige Henriku Liivimaa kroonikast (kirja pandud 1220. aastatel). Läti Henriku teatel oli virulaste esimene kokkupuude ristisõdijatega 1217. aasta alguses, kui järvalaste vastu sõjakäigu teinud riialased (Riia piiskop ja Mõõgavendade ordu), latgalid, liivlased, ugalased ja sakalased osaliselt ka Virumaad rüüstasid.[26] Sama aasta septembris ühines virulasi riialaste vastu kogunenud eestlaste väega, mis Madisepäeva lahingus lüüa sai.[27]

Pärast ordu juhtimisel toimunud järjekordset sõjakäiku Järvamaale, mille tulemusel kohalikud ülikud taas riialaste ülemvõimu tunnistasid, olevat järvalased teinud ettepaneku üheskoos Virumaad rünnata. Peagi tungitigi Virumaale: sakslased Tõrma (Turme) piirkonda, liivlased ja latgalid Avispeale (Avispe), sakalased Rebala kihelkonda (Revelensi provincia), ugalased Pudivirusse ning järvalased oma kihelkondade naabrusse. Selle sõjakäigu kirjelduses tutvustab Henriku kroonika Virumaad kui "viljakat ja väga ilusat ning oma väljade tasasuse tõttu avarat maad". Viiepäevase rüüstamise järel tulid sõjaväe juhi Rudolfi juurde Virumaa kihelkondade vanemad sooviga rahu sõlmida, nõustudes vastutasuks enda ristimisega. Vanemate seast on kroonika nimeliselt välja toonud Tabelinuse, kes olevat juba varem Ojamaal ristitud olnud, ja Kyriawane, kes oma varasema jumalaga rahul polevat olnud ja ainsana kohe kohapeal ristiti. Pärast kokkulepete kinnitamist ja kõigi Virumaa viie kihelkonna pantvangide üleandmist sõjaväed lahkusid. Sakslastele järgnesid Riiasse kihelkondade vanemad, kes seal ristiti ja kellega rahu kinnitati.[28]

 
Vaade Ebavere mäelt, kust legendi järgi saarlaste jumal Tarapita Saaremaale lendas

Riia piiskop Albert koos Eestimaa piiskopi Theodericiga oli juba 1218. aastal vastutasuks sõjalise abi eest lubanud Eestimaa, sh Virumaa, üle anda Taani kuningale Valdemar II-le,[29] aga riialased ei soovinud hiljem kokkulepet järgida – nii tekkis 1220. aastal riialaste ja Taani vahel konflikt. Kuna võimu kinnitamise aktiks loeti inimeste ristimist, mida seniajani küllaltki väheulatuslikult tehtud oli, võttis Riia ja Taani vaheline vastuolu võiduristimise ilme, kus kummagi poole preestrid hakkasid kiirustades ristima võimalikult palju vaidlusaluste territooriumide rahvast.[30][31] Riiast saadetud preestrid Petrus Kaikewalde ja kroonik Henrik ristisid kõik Pudiviru 14 küla koos sealse üliku Tabelinusega (ehkki Henriku kroonika järgi oli ta juba vähemalt ühel, aga võib-olla juba kahel korral ristitud). Ülejäänud virulased keeldusid taanlaste ähvarduste tõttu riialastelt ristimist vastu võtmast. Veidi hiljem ristisid riialased veel kolm küla Virumaa äärealal, kus kuuldi legendi, et kohalikul mäel (arvatavasti Ebavere mägi) olevat sündinud saarlaste jumal Tarapita, kes sealt Saaremaale lendas. Seal samas raius preester puruks jumalakujud, mille peale kohalikud olevat imestanud, et neist verd välja ei voola ja nii olevat nad preestrite juttu rohkem uskuma jäänud. Peagi võttis Virumaa oma võimu alla aga Taani, ristides kogu maakonna, puues Tabelinuse riialaste võimu alla minemise eest karistuseks üles ja saates kohapeale elama asunud riialaste preestri paljaksriisutuna minema. Lundi peapiiskop Andreas Sunesen pühitses Viru- ja Järvamaa piiskopiks Ostradi.[32]

Kui saarlased pärast 1221. aasta lihavõtteid Taani tugipunkti, Toompea linnust, piirama asusid, liitus nendega osa virulastest, revalastest ja harjulastest. Pärast piiramise ebaõnnestumist ja saarlaste lahkumist poosid taanlased nendega koostööd teinud Virumaa, Revala ja Harju vanemad üles, panid ülejäänutele peale mitmekordse maksu ja nõudsid hüvitist. See Taani samm ajendas Henriku sõnul eestlasi aga kavandama järgmist katset taanlastest vabanemiseks.[33]

Pärast saarlaste võitu 1222. aastal Saaremaale tunginud Taani väe üle ärgitasid nad taanlaste vastu üles tõusma ka mandrieestlasi. Saarlased, läänemaalased ja harjulased kogunesid Varbolasse ja tapsid seal olnud taanlased ning läkitasid Virumaale saadiku üleskutsega seal samamoodi toimida. Virulased ja järvalased otsustasid piirduda oma preestrite kokkukogumise ja tervelt Tallinna saatmisega. Henrik põhjendab virulaste ja järvalaste sellist käitumist asjaoluga, et nad olid "lihtsameelsed inimesed ja teistest eestlastest alandlikumad".[34]

1223. aasta veebruaris-märtsis piirasid saarlased, läänemaalased, varbolased, virulased ja järvalased koos Taani käes olevat Toompea linnust, kuid löödi linnuse kaitsjate väljasööstuga põgenema.[35] Sama aasta septembris tehti uus katse taanlaste alistamiseks. Seekord oli piirajate peajõuks Vladimiri-Suzdali, Novgorodi ja Pihkva vürstiriikidest kogutud vägi, millega lisaks ürituse algatanud saarlastele ühines ka virulasi, järvalasi, varbolasi ja ugalasi. Neljanädalase Toompea piiramise jooksul aga linnust vallutada ei suudetud.[36]

1223. aasta lõpus saabus Tartu linnusesse Novgorodist saadetud vürst Vjatško, kes koos oma kaaskonna ja ugalastega proovis ümberkaudseid alasid endale allutada, neilt makse nõudes ja vastuhakkajaid rüüstates. Tema sõjakäigud ulatusid Henriku teatel ka Virumaale. 1224. aasta alguses, kui riialased olid äsja alistanud harjulaste Lohu linnuse ja rüüstasid Järvamaal, läksid nii järvalased kui virulased rahusooviga nende juurde. Riialastele lubati ristiusu sakramente enam mitte rikkuda ja anti neile rahu kinnituseks pantvange. Riialastega kokkuleppe sõlmimise eest ründasid hiljem neid taanlased ja allutasid taas endale.[37] 1224. aasta suvel, valmistudes Tartu linnuse piiramiseks, rüüstasid riialaste salgad Virumaal "seni veel vastuhakkajaid", et oma sõjaväe jaoks lambaid, härgi ja muud tarvilikku hankida. Pärast Tartu vallutamist viisid virulased Riiga hobuseid ja muid kingitusi.[38]

1225. aasta sügisel lõid virulaste vanemate kutsel maakonda saabunud Otepää sakslased (juhiks arvatavasti Johannes Dolenist) taanlased maakonnast välja, hõivasid linnused ja asusid ise seal valitsema. Samal ajal Riias viibinud paavsti legaat Modena Wilhelm sekkus konflikti ja sundis kirikliku karistusega ähvardades kõigepealt sakslasi ja siis ka taanlasi Virumaast loobuma ning võttis maakonna paavsti võimu alla. 1226. aasta alguses läks Wilhelm isiklikult Virumaale, jutlustas seal ristiusust ning määras kohalike virulaste seast vanemaid ja kohtunikke.[39] 1226. aasta mais tungis Johannes Dolenist jälle Virumaale ja vallutas seal ühe linnuse, oletatavalt Tarvanpää. Taas tekkis riialaste ja taanlaste vahel sõjaline konflikt. Wilhelm ja tema esindaja magister Johannes asusid Johannest Dolenist toetama ja saatsid ka oma mehi Virumaale taanlastega võitlemiseks ja kaitseks "saarlaste märatsemise" vastu. Aasta lõpus tegid riialased Taaniga rahu, et keskenduda saarlaste alistamisele. 1227. aasta alguse sõjakäigust Saaremaale võttis osa eestlasi kõigist maakondadest, seega ilmselt ka virulasi.[40]

 
Vana-Liivimaa pärast Stensby lepingut (Taani ala roheline)

Magister Johannese läänimeeste vägivallatsemise tõttu puhkes hiljem samal aastal virulaste ja järvalaste vastuhakk, mille käigus olevat tapetud 100 vasalli. Riia, Tartu ja Zemgale piiskoppide ja ordu jõud surusid ülestõusu maha, alistasid seejärel Taani tugipunkti Toompeal ning mõõgavennad võtsid seni Taani valduses olnud Põhja-Eesti, sh Virumaa, oma võimu alla. 1238. aasta Stensby lepinguga läks Virumaa tagasi Taanile.[41]

KeskaegRedigeeri

  Pikemalt artiklis Eesti keskaeg

Taani aegRedigeeri

Kihelkonnad 13. sajandilRedigeeri

 
Liivi ordu valdused aastatel 1346(1347)–1558

Vana-LiivimaaRedigeeri

  Pikemalt artiklis Vana-Liivimaa

14. sajandil tekkinud kihelkonnadRedigeeri

15. sajandil tekkinud kihelkonnadRedigeeri

 
Vene tsaaririigi poolt vallutatud ja okupeeritud alad aastatel 1570–1577

Liivimaa sõdaRedigeeri

  Pikemalt artiklis Eesti varauusaeg, Liivimaa sõda

Rootsi aegRedigeeri

  Pikemalt artiklis Rootsi aeg

Virumaa maakonnad 17. sajandi algulRedigeeri

 
F. de Witt'i 18.saj alguses avaldatud kaart

Rootsi valdusedRedigeeri

17. sajandil tekkinud kihelkonnadRedigeeri

UusaegRedigeeri

  Pikemalt artiklis Eesti uusaeg

Moskva tsaaririikRedigeeri

 
Eestimaa hertsogkonna Virumaa distrikt Eesti- ja Liivimaa kaardil aastast 1745.
Первый официальный атлас Российской империи (1745). Карта герцогств Эстляндского и Лифляндского, вместе с течением реки Двины
 

Venemaa keisririikRedigeeri

 
Eestimaa hertsogkonna ja kubermangu Viru kreis ehk Cercle Ludwig August Mellini kaardil

Virumaa jaotus 19.–20. sajandilRedigeeri

Rakvere ehk Viru kreis jaotus Alutaguse, Ranna-Virumaa ja Maa-Virumaaks, 19. sajandi alguses kolmeks adrakohtupiirkonnaks, territooriumil asus 1 linn, 10 kirikukihelkonda. Kreisi maakonnalinn oli kreisilinn Rakvere (Kreis-Stadt Wesenberg)

Alutaguse

Territoorium 1878 1/3 ruutversta, territooriumil:

Ranna-Virumaa

Territoorium 1526 ruutversta, territooriumil:

Maa-Virumaa

Territoorium 1200 ruutversta, territooriumil:

Iisaku kihelkond (Isaak) (asutati uuesti 1867. aastal).

Uusim aegRedigeeri

  Pikemalt artiklis Eesti uusim aeg

Viru maakond Eesti Vabariigis (1918–1940)Redigeeri

 
Eesti haldusjaotus 1925. aastal
  Pikemalt artiklis Viru maakond

Aastatel 1920–1940 piirnes Viru maakond (rööpnimi ka Virumaa) idas 90 km pikkuselt Vene NFSV ja NSV Liidu Petrogradi kubermangu ja Leningradi oblasti, Jamburi ja Oudova maakonnaga Eesti ja NSV Liidu piir algas Narva lahe idakaldal Ropša küla juurest, Peipsi järve kirdekaldal asuva Podkustovje külani. Idapoolseim Virumaa piiripunkt asus Kobõljaki küla lähedal, Balti raudtee ja Narva-Jamburgi kivitee vahel, umber 10 km kaugusel Narva linnast. Lääne pool piirnes maakond Harju ja Järva maakonnaga. Piirijoon Järva maakonnaga oli 88 km pikkune ning algas Simuna kihelkonna Seli mõisa juurest, kulges mööda Valgejõge ja lõppes Harjumaal Leppoja juures. Edasi kulges piirijoon, Harju maakonnaga 21 km pikkuselt, Aaspere vallas Leppoja juurest Munga lahe lõunarannal asuva Võhusoo külani. Lõunas piirnes Viru maakond, Tartu maakonnaga 85 km pikkuse piirijoonega. Peipsi järve looderannikult Rannapungerja jõe suudmest 3 km võrra lõunapoolt, kuni Simuna kihelkonnas voolava Seli jõeni. Lisaks piirnes maakond ka 38,5 km pikkuselt Peipsi järvega ning põhjas 211,8 km pikkuselt Soome lahega, Munga lahest kuni Narva lahe idarannikuni. Maakonna pindala oli 7387,1 km². Maakonna piirides olid lisaks mandrile ka saared: Mohni, Stenskäri, Uhtja, Ulkari ja Älvi jt.[43]. Eesti Vabadussõja lõpetanud Tartu rahulepinguga läksid Eesti Vabariigi koosseisu ka Narva-tagused alad: Narva, Kose/Piiri ja Karjati/Raja vald, mis kuulusid Vaivara kihelkonda. Vabariigi algusaastatel olid maakonnad jagatud kuni 1926. aastani lisaks valdadele ka kihelkondadeks, kuid ametliku jaotusena kirikukihelkondi seejärel enam ei eksisteerinud.

Viru maakonnavalitsuse esimees aastatel 1917–1921 ja 1922–1923 oli Mihkel Juhkam, maavalitsuse esimees aastail 1924–1927, ajutise maavalitsuse esimees 1934–1938 ning maavanem 1939–1940 oli Karl Pajos.

  Pikemalt artiklis Viru-Ingeri

Viru maakonna vallad ja kirikukihelkonnadRedigeeri

 
 
Virumaa vapp (1928) ja Virumaa vapp (1937)

(enne Auvere-Joala-Mustajõe vald)

Vabariigi algusaastatel olid maakonnad jagatud kuni 1926. aastani
lisaks valdadele ka kihelkondadeks, kuid ametliku
Eesti haldusjaotusena kirikukihelkondi seejärel enam ei eksisteerinud.

1939. aasta vallareformRedigeeri

 
Eesti valdade kaart. Musta kontuuriga vanad vallapiirid, punasega 1939. aastal moodustatud vallad

1939. aasta vallareformiga kaotati Viru maakonnas Auvere-Joala vald, Iisaku vald, Järve vald, Kalvi vald, Kunda-Malla vald, Pada vald, Peetri vald, Porkuni vald, Püssi vald, Saksi vald, Varangu vald, Venevere vald, Voka vald ja moodustati Viru maakonnas vallad:

 
Viru maakonna alad 1949. aastal

25. veebruaril 1949 Viru maakond jagati kaheks: idapoolsetest valdadest moodustati Jõhvi maakond. Viru maakonnaga liideti alasid Harjumaast (Loksa piirkond) ja Järvamaast (Tapa piirkond). Viru maakond (1949–1950) likvideeriti 26. septembril 1950 seoses rajoonide moodustamisega. 1950. aasta seadlusega likvideeriti Eesti NSV jaotus maakondadesse ja valdadesse ning moodustati maarajoonid (39 maarajooni, mis koosnesid 641 külanõukogust).

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. ↑ Andres Tvauri. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis, Estonian Archaeology 4, Tartu 2012. Lk 250–253
  2. ↑ Tvauri 2012, lk 29
  3. ↑ Henriku Liivimaa kroonika. Tõlkinud Richard Kleis, toimetanud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat, 1982. Peatükk I, kommentaar 32, lk 29
  4. ↑ Kristel Zilmer. He Drowned in Holmr’s Sea – His Cargo-ship Drifted to the Sea-bottom, Only Three Came out Alive’. Records and Representations of Baltic Traffic in the Viking Age and the Early Middle Ages in Early Nordic Sources. Doktoritöö, Tartu Ülikool, 2005
  5. ↑ Tvauri 2012, lk 28
  6. ↑ Arvo Alas, Islandi saagad ja Eesti. Looming 1999, nr 2, lk 244–248
  7. ↑ Raivo Palmaru. "Eesti vanimais kirjalikes allikais", lk 261–269. Keel ja Kirjandus, 1980, 5
  8. ↑ Marek Tamm. Uus allikas Liivimaa ristiusustamisest: Ida-Baltikumi kirjeldus Descriptiones terrarum'is (u 1255). Keel ja Kirjandus, 12, 2001, lk 872–884
  9. ↑ Selart, Anti, Ivar Leimus, Linda Kaljundi, Heiki Valk. Ristiretked ja vallutussõjad 13. sajandi Liivimaal, teoses "Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg." Toimetaja Anti Selart. Tartu 2012. Lk 27
  10. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, I 13, kommentaar 31, 32, lk 28–29
  11. ↑ Sulev Vahtre. Eesti ajalugu: kronoloogia. 1994. Tallinn: Olion
  12. ↑ Vahtre, Sulev. Muinasaja loojang Eestis : vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn : Olion, 1990. Lk 66
  13. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XIV, kommentaar 4, lk 103
  14. ↑ Valter Lang. Baltimaade pronksi- ja rauaaeg. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007. Lk 275
  15. ↑ Evald Tõnisson. Keskmine rauaaeg. Noorem rauaaeg. Teoses Eesti esiajalugu, kaasautorid Lembit Jaanits, Silvia Laul, Vello Lõugas. Eesti Raamat, 1982. Lk 314
  16. ↑ Tõnisson 1982, lk 401–403, 406
  17. ↑ 17,0 17,1 17,2 Kristjan Oad, Eestlaste lepingud üksteisega enne 13. sajandit, Juridica 2012, IV, lk 151–158.
  18. ↑ 18,0 18,1 18,2 Tõnisson 1982, lk 403
  19. ↑ Tõnisson 1982, lk 352–356
  20. ↑ Selart 2012, lk 395–396
  21. ↑ Lang 2007, lk 247–248
  22. ↑ Aivar Kriiska, Andres Tvauri. Eesti muinasaeg. Tallinn: Avita, 2002. Lk 213
  23. ↑ Tõnisson 1982, lk 388, 401
  24. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXIII, kommentaar 31, lk 199
  25. ↑ Tõnisson 1982, lk 388
  26. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XX 6, lk 174–175
  27. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXI 2–3, lk 178–181
  28. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXIII 6–7, lk 196–203
  29. ↑ Vahtre 1990, lk 129–130
  30. ↑ Vahtre 1990, lk 144–145
  31. ↑ Selart 2012, lk 50
  32. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXIV 1–2, 5–6, lk 210–219
  33. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXIV 7, lk 218–221
  34. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXVI 3–5, lk 230–233
  35. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXVI 11, lk 236–237
  36. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXVII 3, lk 240–243
  37. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXVII 5–6, XXVIII 2, lk 242–247
  38. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXVIII 5–7, lk 248–253
  39. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXIX 6–7, lk 260–263
  40. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXX 2–3, kommentaar 4, lk 264–267
  41. ↑ Vahtre 1990, lk 171
  42. ↑ Bienenstamm, H. von (1826). Geographischer Abriß der drei deutschen Ostsee-Provinzen Rußlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner. lk lk. 70–86. 
  43. ↑ Virumaa, Maakonna minevikku ja olevikku kajastav koguteos. Koostanud Ernst Rosenberg. Viru Maavalitsuse väljaanne 1924, Rakvere.

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Virumaa&oldid=5730031"