Vaindloo saar

Vaindloo saar (rts, sks Stenskär; 1933. aastast Vaindlo; vn Стеншер) on saar Soome lahes, Eesti põhjapoolseim saar Lääne-Virumaal Haljala vallas Vainupea küla territooriumil.

Vaindloo saar
Vaindloo merelt
Ümbritseb	Soome laht
Koordinaadid	59° 49′ 2″ N, 26° 21′ 37″ E
Pindala	6,6 ha
Pikkus	600 m
Laius	200 m
Rannajoone pikkus	2,16 km
Kõrgeim koht	4,2 m üle merepinna
Elanikke	(asustamata)

Saare pindala on 6,6 hektarit, rannajoone pikkus 2,16 kilomeetrit ja suurim kõrgus 4,2 m üle merepinna. Saar on sõltuvalt merevee tasemest umbes 600 meetrit pikk ja 200 meetrit lai. Saarel puudub püsielanikkond.

Nimi

Saart on 1675. aastal esmamainitud kui Eyl: met de Steng. 1686. aastal nimetati saart Stangshar ja 1697–1709 Eylandt met de Stengh.

Rootsikeelne nimi Stenskär ’kiviskäär’ on tulnud Vaindloo hiidrahnu või saare kivise rannavalli järgi. Eestikeelne nimi võib tuletuda Vainupea küla järgi sõnadest "vain" 'külavaheline või teeäärne rohumaa' ja "lood" 'saareke'.

Asend

Vaindloo

Saar asub Kunda lahe vastas Kundast 28 kilomeetrit ja Uhtju saarest 17 kilomeetrit põhjas.

Loodus

Saar koosneb moreenist ning selle rannale on moodustunud rannavallid.

Vaindloo saarel on ka üks Eesti suurimaid rabakivist rändrahne, Vaindloo hiidrahn, mille kõrgus on 7,7 m.

Vaindloo saarel asub Natura hoiuala, mille eesmärk on kaitsta lindude pesitsusala. Kaitsealused liigid on kivirullija, sooräts, krüüsel, tõmmukajakas, jõgitiir ja randtiir.

Ajalugu

Vaindloo tuletorn

Esimene teadaolev meremärk, 30–50 jala kõrgune kivitulp, ehitati saarele vastavalt Peeter I ukaasile 1718. aastal. 1723. aastast anti käsk süüdata tulba tipus tuli, mille kasutamise kohta andmeid pole. 1859. aastal ehitati saarele puidust neljatahuline tüvipüramiidi kujuline paak Seiskari vana tuletorni materjalist. Paari aastaga oli päevamärk juba ümber kukkunud, sest selle metallosad olid kadunud. Seepärast rajati juba 1862. aastal uus, 18 meetri kõrgune ja tüvipüramiidi kujuline päevamärk.

Praegu asub Vaindlool 1871. aastal ehitatud Vaindloo tuletorn koos tuletorni kordoni ja abihoonetega. Tuletorni konstruktsioon toodi Vormsilt Saxbyst, kus see oli (1864–1871) jäänud kohalikke vajadusi arvestades madalaks.

Venemaa keisririigi viimastel aastakümnetel ning Esimese maailmasõja ja Teise maailmasõja vahelisel ajal tegutses Vaindlool tuletorniteenistus ja hiljem ka Eesti merevägi. Alates 1919. aasta maist tehti saarel ilmavaatlusi ja mõõdeti merevee läbipaistvust Tartu Ülikooli Ilmade Observatooriumi jaoks. Eesti Vabariigi kuni 1940. aastani kehtinud haldusjaotuse järgi kuulus saar Viru maakonda. 1930. aastatel töötas saarel mereväe meresidepost.

Talvesõja ajal, 27. detsembri 1939 keskpäeva paiku heitsid kaks Soome tunnusmärkidega sõjalennukit Vaindloo saarele 9 pommi, mille tagajärjel purunes tuletorni aparatuur, kuid inimkaotuste kohta andmed puuduvad.

20. augustil 1996 taastati saarel mälestusmärk neljale 1721. aastal Põhjasõjas hukkunud Inglise meremehele, kes võitlesid Rootsi liitlastena Venemaa vastu. Mälestusmärgi lõhkusid okupatsiooni ajal Vaindloo kordonis baseerunud Nõukogude piirivalvurid.

Vaindloo saarel asub 1994. aasta maist Eesti Piirivalve post koos radarijaamaga ja neile voolu andev süsteem (praegu diiselgeneraator, varem hübriidenergia süsteem (tuulegeneraator kombineeritud diiselgeneraatorite ja akupargiga)).

Saare järgi nimetati Eesti mereväe miinitraaler Vaindlo.

Kirjandus

• Eerik. Vaindloo – üksindussaar Soome lahes. Uus Eesti nr 65, 6. märts 1938. Lk 5
• Eesti põhjapoolseim maa – Vaindloo. Päevaleht nr 2, 3. jaanuar 1940. Lk 5
• Jaan Vali. Eesti tuletornide ajalugu. 2011
• Kaja Sepp. Reis vabariigi põhjatippu, külla Pavarottile ja Kassile. Eesti Päevaleht, 31. august 2013

Välislingid

• Vaindloo vaade