Vaindloo saar

Vaindloo saar (varem ka Vaindlo, rootsi keeles Stenskär) on Läänemere Soome lahes asuv püsielaniketa väikesaar ja Eesti territooriumi kõige põhjapoolsem koht (äärmuspunkt 59°49′ pl). Haldusjaotuse järgi paigutub saar Vainupea külasse Haljala vallas Lääne-Viru maakonnas.

Vaindloo saar
Vaindloo linnulennult
Ümbritseb	Soome laht
Koordinaadid	59° 49′ 2″ N, 26° 21′ 37″ E
Pindala	6,6 ha
Pikkus	600 m
Laius	200 m
Rannajoone pikkus	2,16 km
Kõrgeim koht	4,2 m üle merepinna
Elanikke	(asustamata)

Vaindloo pindala on 6,6 hektarit, rannajoone pikkus 2,16 km ja suurim kõrgus 4,2 m üle merepinna. Saar on sõltuvalt merevee tasemest umbes 600 m pikk ja kuni 200 m lai.

Saar asub lähimast mandril asuvast punktist, Vainupea neemest ligi 24 km põhja pool. Vahemaa Vaindloolt kagu pool asuva Uhtju saareni on 17 km ja Kunda linnani 28 km.

Loodus

Saar koosneb moreenist ning selle rannale on moodustunud rannavallid.

Vaindloo saarel on ka üks Eesti suurimaid rabakivist rändrahne, Vaindloo hiidrahn, mille kõrgus on 7,7 m.

Vaindloo saarel asub Natura hoiuala, mille eesmärk on kaitsta lindude pesitsusala. Kaitsealused liigid on kivirullija, sooräts, krüüsel, tõmmukajakas, jõgitiir ja randtiir.

Nimi

Saart on 1675. aastal esmamainitud kui Eyl: met de Steng. 1686. aastal nimetati saart Stangshar ja 1697–1709 Eylandt met de Stengh.

Rootsikeelne nimi Stenskär ('kivi-skäär') on tulnud Vaindloo hiidrahnu või saare kivise rannavalli järgi. Sama nime on hiljem mõnda aega kasutatud ka saksa ja vene keeles (Стеншер). Eestikeelne nimi võib tuletuda (Vainupea küla järgi) sõnadest "vain" 'külavaheline või teeäärne rohumaa' ja "lood" 'saareke'.

Ajalugu

Vaindloo saart on sajandite vältel kasutatud kalurite ja hülgeküttide peatuspaigana ning see kuulus Vainupea küla alla.

Esimene teadaolev meremärk, 30–50 jala kõrgune kivitulp, ehitati saarele vastavalt Peeter I ukaasile 1718. aastal. 1723. aastal anti käsk süüdata tulba tipus tuli, mille kasutamise kohta andmeid pole. 1859. aastal ehitati saarele puidust neljatahuline tüvipüramiidikujuline paak Seiskari vana tuletorni materjalist. Paari aastaga oli päevamärk juba ümber kukkunud, sest selle metallosad olid kadunud. Seepärast rajati juba 1862. aastal uus, 18 meetri kõrgune ja tüvipüramiidikujuline päevamärk.

Praegu asub Vaindlool 1871. aastal ehitatud Vaindloo tuletorn koos tuletorni kordoni ja abihoonetega. Tuletorni konstruktsioon saadi Vormsilt Saxbyst, kus see oli (1864–1871) jäänud kohalikke vajadusi arvestades madalaks.

Venemaa keisririigi viimastel aastakümnetel ning Esimese maailmasõja ja Teise maailmasõja vahelisel ajal tegutses Vaindlool tuletorniteenistus ja hiljem ka Eesti merevägi. Alates 1919. aasta maist tehti saarel ilmavaatlusi ja mõõdeti merevee läbipaistvust Tartu Ülikooli Ilmade Observatooriumi jaoks. Eesti Vabariigi kuni 1940. aastani kehtinud haldusjaotuse järgi kuulus saar Viru maakonda. 1930. aastatel töötas saarel mereväe meresidepost.

Talvesõja ajal, 27. detsembri 1939 keskpäeva paiku heitsid kaks Soome tunnusmärkidega sõjalennukit Vaindloo saarele 9 pommi, mille tagajärjel purunes tuletorni aparatuur, kuid inimkaotuste kohta andmed puuduvad.

20. augustil 1996 taastati saarel mälestusmärk neljale 1721. aastal Põhjasõjas hukkunud Inglise meremehele, kes võitlesid Rootsi liitlastena Venemaa vastu. Mälestusmärgi lõhkusid okupatsiooni ajal Vaindloo kordonis baseerunud Nõukogude piirivalvurid.

Vaindloo saarel asub 1994. aasta maist Eesti Piirivalve post koos radarijaamaga ja neile voolu andev süsteem (praegu diiselgeneraator, varem hübriidenergia süsteem (tuulegeneraator kombineeritud diiselgeneraatorite ja akupargiga)).

Saare järgi on nimetatud Eesti mereväe miinitraaler Vaindlo.

Galerii

• 
  Vaade saarele merelt (2012)
• 
  Vaindloo tuletorn (2005)
• 
  Hiidrahn
• 
  Saare lõunatipp
• 
  Randtiirud
• 
  Kivirullijad
• 
  Vaade saarele (2023)

Kirjandus

• Eerik. Vaindloo – üksindussaar Soome lahes. Uus Eesti nr 65, 6. märts 1938. Lk 5
• Eesti põhjapoolseim maa – Vaindloo. Päevaleht nr 2, 3. jaanuar 1940. Lk 5
• Jaan Vali. Eesti tuletornide ajalugu. 2011
• Kaja Sepp. Reis vabariigi põhjatippu, külla Pavarottile ja Kassile. Eesti Päevaleht, 31. august 2013

Välislingid

• Vaindloo vaade