Narva-tagune

Narva-tagune on Eesti Vabariigi koosseisu kuuluv territoorium Narva jõe paremkaldal.

Eesti koos Narva-tagusega 1925. aastal

Ala hõlmas kolm valda: Naro(o)va vald (hiljem Narva vald), Kose vald (hiljem Piiri vald) ja Karjati vald (hiljem Raja vald) ehk kokku siis Narva-tagused vallad. Neist Narva valla ala (territooriumi põhjaosa ehk ajaloolise Ingerimaa äärmine lääneosa) on kutsustud ka Eesti-Ingeriks, ent see ei käi kogu Narva-taguse kohta.

Ala kuulus halduslikult Vaivara kihelkonda ja Virumaale.

AjaluguRedigeeri

 
Lõplik rahulepingu alusel sõlmitud riigipiiri kulgemine Eesti ja Venemaa vahel

Jaanuaris 1919 läks Narva-tagune Eesti Vabadussõja käigus Eesti Vabariigi kontrolli alla ning Nõukogude Venemaa tunnustas seda ametlikult Tartu rahu lepinguga (1920).

Teises maailmasõjas okupeeris Nõukogude Liit 1940. aastal Eesti ning liitis selle Eesti NSV-nimelise haldusüksusena NSV Liidu koosseisu. 1941. aasta suvel okupeeris Saksamaa Eesti, sealhulgas Narva-taguse. Erinevalt muudest Eesti aladest, mis liideti Eesti kindralkomissariaadina Ida-alade Riigikomissariaadi koosseisu, jäi Narva-tagune väegrupi Nord sõjalisse haldusse.

 
1944/1945. aastatel Eesti NSV-st ja Läti NSV-st Vene NFSV-le eraldatud alad, võrreldes 1939. aasta territooriumitega

Pärast Eesti kolmandat okupeerimist 1944. aastal eraldasid Nõukogude võimud 1945. aasta jaanuaris Narva-taguse Eesti NSV-st ja viisid selle ala Vene NFSV Leningradi oblasti koosseisu (juba 15. augustil 1944 oli 75% Eesti NSV Petseri maakonnast eraldatud ja liidetud Vene NFSV-ga). Endised Narva, Piiri ja Raja valla alad liideti Leningradi oblasti Kingissepa ja Slantsõ rajooniga.

Pärast Eesti Vabariigi taastamist 1991. aastal ei ole NSV Liidu õigusjärglane Venemaa Föderatsioon pidanud Tartu rahulepingut endale siduvaks, mistõttu Narva-tagune on praegu de facto Venemaa Leningradi oblasti koosseisus.

TerritooriumRedigeeri

Narva-taguse pindala oli kokku 375 km².[1]

 
Eesti ja Venemaa piiripunkt Komarovka külas (1930)

Külade arv oli 1920. aastal Narva vallas 20, Kose vallas 10 ja Karjati vallas 21.[1]

Nende seas olid aastatel 1919–1925 järgmised külad: Bolšaja Mokred, Suur-Žerdjanka, Bolšoje Zagrivje, Dolgaja Niva, Hannika, Karstula, Konduši, Kukin Bereg, Kuritšek, Malaja Mokred, Maloje Zagrivje, Odrasaare, Olga-Risti, Omuti, Perevolok, Popovka, Pustoi Konets, Radovel, Saarküla, Skorjatina Gora, Ust-Žerdjanka, Vanaküla, Väiküla.

1939. aasta vallareformiga nimetati vallad ümber: Naro(o)va vald Narva, Kose vald Piiri ja Karjati vald Raja vallaks. Pakuti välja ka Narva-taguse venepäraste asulanimete eestistamist: Stepanovštšina – Kalda, Djuk-PerevolokaKalaküla, Suur-PerevolokaPerve, Skamja – Kambi, KuritšekKurundi, Vtroja – Raja, ZaborovjeTagametsa, RadoveliRaadvere, ZagrivjeVabaküla, Konduši – Koidu, Mokredi – Metsa, Kukin ja Malentsovo – Aru.

Narva-taguse ja Petserimaa agraarkorra maaomandus ja maakasutussüsteem erines muust Eestist – domineeris vene kogukondliku maaomanduse süsteem hingemaa näol. Maa kuulus valdavalt külakogukondadele. Narva vallas asusid ka Lilienbachi (Novo-Ivanovskoje mõis), Saare mõis ja Baikovi mõis ning Lomõ puustus, Karjati vallas Annenskaja poolmõis ja Testsina, Lutsinniku, Sasino ja Pansino puustus.

ElanikudRedigeeri

Narva-taguse territooriumi põhjaosa on põline vadja-isuri asuala.

1922. aastal elas Narva-tagustes valdades 7608 ja 1934. aastal 7645 elanikku. Valdava osa valdade elanikkonnast moodustasid 1934. aastal venelased (5874 ehk 76,8%), kellele järgnesid eestlased (903 ehk 11,8%) ja muud rahvused (868 ehk 11,4%). Viimaste hulka kuulusid peamiselt soomlased, isurid ja vadjalased, kes elasid eelkõige Eesti-Ingeri aladel.[1]

Paljud Petserimaal ja Narva-taguse Eesti Vabariigi kodanikud olid kohustatud võtma endale perekonnanime kuni 1. jaanuarini 1922, neil peale ees- ja isanime eraldi ametlikku perekonnanime seni ei olnud. Petserimaa ja Narva-taguse elanikud said endale ka perekonnanimed, s. o. sada aastat hiljem kui ülejäänud Eestis.[2]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri