Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis

Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis[1] on Eesti Vabariigi riigipea kohustetäitja ametinimetus 1938. aasta põhiseaduse alusel.

Peaminister asub täitma Vabariigi Presidendi ülesandeid, kui Vabariigi Presidendi ametikoht on vaba või Vabariigi President on takistatud oma ametikohuste täitmises, ja tema volitused kestavad, kuni astub ametisse uus Vabariigi President või Vabariigi Presidendi Asetäitja. Ajal, mil Peaminister täidab Vabariigi Presidendi ülesandeid, täidab Peaministri ülesandeid Peaministri asetäitja, et mõlemad ametikohad oleksid lahus.[2]

Kui Vabariigi President on tervislikel või muudel põhjustel takistatud oma ülesannete täitmises, annab ta oma ametikohuste täitmise üle Peaministrile aktiga ja võtab takistuste möödumisel ametikohuste täitmise üle samas korras. Kui Vabariigi President ametikohuseid aktiga üle anda ei saa, astub Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeisse Vabariigi Valitsuse otsuse alusel käskkirjaga. Kui Vabariigi Presidendi ametikoht on vaba, astub Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeisse käskkirjaga.

On õige, et Põhiseaduse andjad ei arvestanud võimalust, kus V. P. ülesandeid täidetakse kümmekond või enam aastat Peaministri poolt, samuti kui Põhiseaduse andjad ei arvestanud võimalust, et Eesti võidakse pikemaks ajaks okupeerida võõraste poolt. Kuid kui ka asuda seisukohale, et Eesti Vabariigi ja NSVL vahel on sõjavahekord ja et Põhiseadus käseb sel korral asuda V. P. Asetäitja valimisele kuue kuu möödumisel, siis ka sel korral täidab ikkagi Peaminister V. P. ülesandeid senikaua, kuni leiab aset V. P. Asetäitja valimine. Viibib see valimine või osutub see millegipärast võimatuks, jätkab Peaminister V. P. ülesannete täitmist ka selle kuue kuu või pikema ajavahemiku möödumisel.

Artur Mägi. Pagulasesindused ja Eesti riigi esindajad. Teataja, 5. detsember 1954, nr 23, lk 2.

Aja eest, mil Peaminister täidab Vabariigi Presidendi ülesandeid vähemalt ühe kuu kestel, makstakse talle palka Vabariigi Presidendi tasu seaduse alusel (2000 krooni kuus).

Kuna ükski seadus ei näe ette piiranguid Vabariigi Valitsuse liikmete valikule, võib Peaministriks Vabariigi Presidendi ülesandeis saada teoreetiliselt ka isik, kes ei ole hääleõiguslik Eesti Vabariigi kodanik.[3]

Peaministrid Vabariigi Presidendi ülesandeis

muuda

Seoses Eesti Vabariigi de facto taastamisega 20. augustil 1991, sellele järgnenud diplomaatiliste suhete taastamisega mitmete riikidega või Eesti Vabariigi tunnustamisega mitmete riikide poolt[5], Riigikogu kokkukutsumisega ja Vabariigi Presidendi Lennart Mere ametisse astumisega lõpetas Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis Heinrich Mark 7. oktoobril 1992 oma käskkirjaga[6] eksiilvalitsuse tegevuse (kuigi uue põhiseaduse järgne Mart Laari esimene valitsus astus ametisse alles 21. oktoobril) ning andis 8. oktoobril 1992 presidendivolitused üle vastvalitud Vabariigi Presidendile Lennart Merile.[7] Varem, 16. juulil 1992, olid Heinrich Mark ja Enno Penno teatanud, et nad lõpetavad tegevuse üheaegselt uue Riigikogu kokkutulekuga 5. oktoobril 1992.

Nõmme valitsus

muuda
  Pikemalt artiklis Nõmme valitsus

Eesti Vabariigi eksiilvalitsuse liige, majandusminister Mihkel Mathiesen oli ainsana eksiilvalitsuse tegevuse lõpetamise vastu. Tema ja ta mõttekaaslaste hinnangul pani Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis Heinrich Mark ja valdav enamus valitsuse liikmeist 1918. aastal loodud Eesti Vabariigi suhtes toime riigireetmise, kuna Nõukogude Liidu õigusjärglase Venemaa Föderatsiooni relvajõud asusid endiselt Eestis ja seega polnud okupatsioon lõppenud.[8] Mihkel Mathiesen soovib protokolli märkida,et tema ei jaga valitsuse enamuse arvamist, vaid leiab et Eesti ei ole mitte vaba maa ja et valitsuse volitusi saab edasi anda ainult vaba Eesti pinnal loodud valitsusele. Mihkel Mathiesen on valitsuse tegevuse lõpetamise vastu[9].

Astunud Peaministrina Vabariigi Presidendi ülesandeisse, nimetas Mihkel Mathiesen 15. septembril 1992 ametisse 1938. aasta Põhiseadusele tugineva Eesti Vabariigi valitsuse ehk Nõmme valitsuse. Vahetult enne VII Riigikogu 1. istungjärgu algust ja Heinrich Marga ning Enno Penno valitsuse varem väljakuulutatud tegevuse lõpetamist, 5. oktoobril 1992, andis Nõmme Valitsuse riigisekretär Ahti Mänd avalikkusele teada valitsuse ametisse astumisest, et Heinrich Mark ei saaks oma volitusi Riigikogu ees maha panna. Endine Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis Heinrich Mark nimetas Nõmme valitsust ebaseaduslikuks.[lisa viide]

Nõmme valitsus deklareeris 5. oktoobril 1992, et nad ei kavatse pürgida võimule, kuivõrd hoopis hoida juriidilist järjepidevust okupatsiooni lõppemiseni, et sobiva hetke saabumisel taastada 1918. aastal loodud Eesti Vabariik ka faktiliselt.[10]

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. https://web.archive.org/web/20160305072009/http://www.hot.ee/seadustekogu/ski-4-1.html Valitsemise korraldamise seaduse § 14.
  2. Vt Eesti Vabariigi Põhiseadus (1938), §46.
  3. Edgar Talvik. Vabariigi Presidendi institutsioon. Tartu, 1940. Lk 45.
  4. Nõmme valitsuse seisukoha järgi 15. september 1992
  5. NSV Liit ja Venemaa tunnustasid Eestit uue riigina Eesti NSV piirides, mis erinevad 1920. aasta Tartu rahulepinguga määratud piirist. See on põhjustanud kestvaid erimeelsusi Eesti ja Venemaa suhetes. - Tee iseseisvusele www.estonica.org Kasutatud 17.08.2012.
  6. Vabariigi Presidendi käskkiri nr 2 www.valitsus.ee Kasutatud 26.08.2012.
  7. Enn Sarv. Õiguse vastu ei sa ükski. 8.2. Järjepideva Eesti riigi taastamine www.okupatsioon.ee Kasutatud 20.08.2012.
  8. Eksiilvalitsus lõpetas, Nõmme valitsus alustas www.nommevalitsus.org Kasutatud 17.08.2012.
  9. Vabariigi Valitsuse koosoleku protokoll. Tõotan ustavaks jääda... Lk. 486.
  10. Mihkel Mathieseni valitsusest Nõmme valitsuse kodulehel