Jüri Uluots (13. jaanuar 1890 Jaanse talu, Uluste küla, Kirbla vald, Läänemaa9. jaanuar 1945 Stockholm) oli Eesti õigusteadlane ja poliitik. Ta oli peaminister 12. oktoobrist 1939 kuni 16. juunini 1940 ja peaminister vabariigi presidendi ülesandeis 17. juunist 1940 kuni surmani[1]. 1938. aastal sai Jüri Uluotsast Eesti teaduste akadeemia akadeemik.

Jüri Uluots
Jüri Uluots
Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis
(2. Eesti Vabariigi president)
Ametiaeg
21. juuni 1940 – 9. jaanuar 1945
Eelnev Konstantin Päts
Järgnev August Rei
10. Eesti Vabariigi peaminister
Ametiaeg
12. oktoober 1939 – 21. juuni 1940
Eelnev Kaarel Eenpalu
Järgnev Otto Tief
Riigivolikogu esimees
Ametiaeg
21. aprill 1938 – 12. oktoober 1939
Järgnev Otto Pukk
Isikuandmed
Sündinud 13. jaanuar 1890
Kirbla vald
Surnud 9. jaanuar 1945
Stockholm
Erakond Põllumeestekogud
Alma mater Peterburi ülikool

Elukäik ja teadustegevus muuda

Jüri Uluots sündis 13. jaanuaril 1890 Kirbla vallas (tol ajal Vanamõisa vallas Haapsalu kreisis) talupidaja peres. Ta õppis kolm aastat kohalikus vallakoolis, seejärel kaks aastat kihelkonnakoolis. 1904. aastast jätkas ta oma haridusteed Pärnu linnakoolis, kus käis kolm aastat. 1907. aastal võeti ta vastu Pärnu gümnaasiumisse. Pärast Pärnu gümnaasiumi lõpetamist 1910. aasta juunis asus ta õppima Peterburi ülikoolis õigusteadust. Lõpetanud selle 1915. aastal, jäi Jüri Uluots ülikooli juurde teadusliku stipendiaadina Rooma ja tsiviilõiguse alal. Tema juhendajad Peterburis olid mainekad Rooma õiguse spetsialistid, tollane ülikooli rektor David Grimm (1864–1941) ja hilisem Tartu Ülikooli õppejõud Karl Wilhelm von Seeler (1861–1925).[2]

1913. aastal oli Uluots Peterburis üks korporatsioon Rotalia kümnest asutajaliikmest, oli aastatel 1919–1920 ajalehe Kaja toimetaja, 1937–1938 ajalehe Postimees peatoimetaja.

1918–1919 töötas Jüri Uluots Haapsalus rahukohtuniku ja kohtu-uurijana. 1919. aastal valiti ta Asutavasse Kogusse, 1920. aastatel kuulus I, II ja IV Riigikogusse (Põllumeeste rühmas).[2]

Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli õigusteaduskond alustas oma tööd 1920. aastal kolme eesti rahvusest õigusteaduse õppejõuga. Need olid Nikolai Maim, Ants Piip ja Jüri Uluots. Jüri Uluots oli 1920–1924 Tartu Ülikoolis Rooma õiguse dotsent, 1925–1927 erakorraline professor, 1927–1940 korraline professor. 1924–1931 ja 1942–1944 oli ta ühtlasi õigusteaduskonna dekaan ja 1931–1934 üliõpilasasjade prorektor.[2]

Juba oma esimestest loengutest alates muutis Jüri Uluots Eesti õigusajaloo lähtepunkti, seades esmakordselt selle keskmesse eestlase. Lühidalt võiks tema kontseptsiooni kokku võtta järgmiselt: Eesti õigusajalugu on kõigepealt Eesti rahva õigusajalugu. 1930. aastal ilmus tema sulest kaheköiteline uurimus „Eestimaa õiguse ajalugu“. Jüri Uluots on uurinud ka agraar- ja asustusajalugu: 1935. aastal avaldati „Grundzüge der Agrargeschichte Estlands“. Eestlaste muistseid lepinguid võõrastega käsitleb „Die Verträge der Esten mit den Fremden im XIII Jahrhundert“ (1938).[2]

Jüri Uluots oli Eesti õigusteaduse loojaid, osales Eesti tsiviilseadustiku koostamises. Rahvasteliidu nõukogus kaitses ta maareformi Eestis.[2]

1938. aastal sai Jüri Uluotsast Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik. Lisaks õigusteaduslikele probleemidele huvitasid teda ka asustus- ja maakaitseajaloo küsimused, laiem majandus- ja poliitiline ajalugu ning ajalooline ja poliitiline geograafia. Ta võttis agaralt osa akadeemia humanitaarteaduste sektsiooni tegevusest ning interdistsiplinaarsete uurimiskavade koostamisest viimase juurde loodud toimkondades.[2]

Jüri Uluotsale kuulus 3000-köiteline õigusteaduslik raamatukogu[3].

Jätkus ka tema tegevus poliitikuna. 1936. aastal valiti Jüri Uluots Rahvuskogu liikmeks, ta oli selle I koja esimees ning Eesti Vabariigi uue põhiseaduse üks peamisi autoreid. 1937–1940 oli ta Isamaaliidu keskjuhatuse esimees. 1938. aastal valiti ta Riigikogusse, oli 1938-1939 selle esimees. 12. oktoobrist 1939 oli Jüri Uluots Eesti Vabariigi peaminister, lahkudes sellest ametist 16. juunil 1940 NSV Liidu ultimaatumi ja saabunud okupatsiooni tõttu.[2]

Kuna 21. juunil 1940 toimunud juunipöördega võimule tulnud Johannes Varese valitsus ei olnud põhiseaduslik ja ka president Konstantin Päts ei saanud enam vabalt võimu teostada, loetakse riigiõiguslikult presidendi kohusetäitjaks alates sellest kuupäevast viimasena põhiseaduslikus korras peaministri ametit pidanud poliitik Jüri Uluots. Uluots püüdis seaduslikku valitsust Eesti territooriumil taastada nii 1941. kui ka 1944. aastal, kuid tulutult. 20. aprillil 1944 kutsus ta kokku Vabariigi Presidendi Asetäitja Valimiskogu.

 
Jüri Uluotsa ja tema pere haud Kirbla kalmistul

18. septembril 1944 nimetas ta ametisse Eesti Vabariigi valitsuse, mis on tuntud Otto Tiefi valitsusena[2], kuid see ei suutnud pidurdada Punaarmee edasitungi. 1944. aasta lõpus oli kogu Eesti Punaarmee poolt vallutatud. Eesti valitsus läks eksiili.

Jüri Uluots põgenes saabuvate Nõukogude okupatsioonivägede eest Rootsi, kus ta alates septembrist 1944 kandis edasi Eesti Vabariigi õiguslikku järjepidevust riigipeana eksiilis (nimetatud vahel ka eksiilpresidendiks), tema ametlik ametinimetus oli peaminister vabariigi presidendi ülesannetes.

Jüri Uluots suri 9. jaanuaril 1945 Stockholmis.

13. mail 2008 saabusid Jüri Uluotsa ja tema pere põrmud Rootsist Eestisse ja maeti 31. augustil Kirbla kalmistule.

Teenistuskäik muuda

 
Jüri Uluotsa mälestuspäev Kirblas 2020. aastal

Tunnustus muuda

Teosed muuda

  • "Kõneleb prof. Jüri Uluots" (kõnesid, ettekandeid, sõnavõtte aastaist 1933–1944). Kokku pannud ja kommenteerinud Kädi RiismaaLooming 1990, nr. 6, lk. 803–820
  • "Eesti ja vene sotsiaalpoliitilisest ideoloogiast" – Akadeemia 1990, nr. 7, lk. 1347–62
  • Järvelaid, Peeter. Jüri Uluots oma ja meie ajas. – Tartu : Tartu Ülikool, 2000. – Lk. 5–28. – (Aulaloengud). – Õigusteadlane ja riigimees, Tartu Ülikooli professor Jüri Uluots (1890–1945). – Äratrükk väljaandest Ajalooline Ajakiri (2000) nr. 2.
  • "Seaduse sünd: Eesti õiguse lugu" (artiklid). Koostaja: Hando Runnel; eessõna: Kalle Merusk; saatesõna "Prof. Jüri Uluots juristina ja ajaloolasena": Richard Ränk. Sari Eesti mõttelugu nr. 59, Ilmamaa, Tartu 2004

Tsitaate muuda

Meie iseseisvuse saavutamine oli ju kaugete unistuste saar, see oli kõige salajasema soovi täitumine, mille kättesaamisel rahvas aga pimestus suurest valgusest. Nüüd aga on nagu tekkimas tundemärgid, mis omased langevale riigile. Seda ei märka mitte üksi meie, vaid ka välisriigid on meid hakanud vaatlema haige riigina. On juba hakatud, nagu omal ajal Poolas, väljastpoolt meid "heatahtlikult" hoole alla võtma. On tunne, et meie praegu elame hädaohtlikus seisukorras ning rahvas ise peab selle välja arstima.

11. veebruaril 1934

Meile, eestlastele endile kuulub õigus otsustada, missugusel viisil ja kellega koos on meie enesekaitse efektiivsem. Igal enesekaitsel on siht, milleks seda teostatakse. Meie tõendame avalikult ja otsekoheselt kogu maailmale, et meie, eestlased, kaitseme oma rahva olemasolu, oma põlis eluruumi ja oma rahva vabadust.

Vabadussõda jätkub praegu. Küll erinevamates ja keerulisemates ajaloolistes tingimustes kui eelmine. Mitte orjade kari, mitte palgasõdurid, vaid väike kaine põhjamaine rahvas võitleb praegu oma eluruumi, oma vabaduse eest. On raske laim ja solvamine kui keegi ütleb või mõtleb teisiti.

1944

Meie võitlejate ja meie rahva elu pole praegu kerge. Praegusele põlvkonnale on langenud ülesanne: olla otsustavalt määrav kogu rahva edaspidisele saatusele. Inimliku arusaamise järgi on see osa, mis praegusel põlvkonnal tuleb täita küll väga tõsine, kuid mitte lootusetu ja väljavaatetu. Ka möödunud aegadel ja möödunud päevadel on eesti rahval lasunud raskeid koormaid. Näiliselt lootusetuid pingutusi. Aga ometi on saadud rasketest ja pimedatest aegadest üle. Tumedatele öödele on järgnenud ka heledaid päevi. Seepärast ka praegusel raskel endakaitse ajal me tahame ja loodame, et see õnnestub.

[...]

Nõnda on praegused rünnakud idast ainult järjekordne vene imperialismi purse Eesti vastu.

Aga alati, kui Eesti olukord ajaloos on ida rünnakute vastu olnud äärmiselt ohtlik, siis alati on tulnud teised rahvad Eesti võitlusi toetama. Neis võitlustes on meid toetanud taanlased, rootslased, sakslased, soomlased, poolakad ja leedulased. Kõige hilisemal ajal, Eesti Vabadussõja aastatel 1918-1920 osutasid meile olulist abi ka inglased ja soomlased ning teised rahvad. Nõnda on ligi tuhande aasta kestel ikka toimunud nagu ime - vaatmata lakkamatutele rünnakutele idast, on väike Eesti kestnud praeguseni. Kui hädaoht on olnud väga suur, siis ajaloo loogikaseaduste järgi ja Kõigevägevama tahtel on teisigi Euroopa rahvaid seda pisikest Euroopa osa kaitsma tulnud, nagu meie seda alati ka ise oleme teinud. Ja see Euroopa osa on jäänud püsima. Tahame loota, et ka käesoleval korral toimub samuti.

Läbi raskeimate raskuste saavutame uuesti vaba isamaa.

Surivoodil 9. jaanuaril 1945.

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. "Jüri Uluots".
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 Eesti Teaduste Akadeemia liikmeskond II : 1938-1998. Tallinn, 1998, lk 17.
  3. Täielik Eestimaa õiguse allikate kogu. Uus Sõna, 9. november 1935, nr. 262, lk. 5.
  4. Allveelaevastiku kasuks tööle. Vaba Sõna, 29. oktoober 1933, nr. 8, lk. 4.

Kirjandus muuda

  • "Prof. Jüri Uluotsa mälestusraamat". Stockholm 1945; selle raamatu ühe artikli taastrükk: Edgar Kant, "Jüri Uluots Tartu Ülikoolis ja eesti teaduses" – Akadeemia 1990, nr. 1, lk. 3–17
  • Hannes Walter, "Jüri Uluots 1890–1945" – Looming 1990, nr. 1, lk. 102–109
  • Mart Laar, "Jüri Uluots aastal 1944" – Looming 1990, nr. 4, lk. 527–535
  • Peeter Järvelaid. Jüri Uluotsa ajalooline elutöö. // Postimees, 26. veebruar 2005, lk. 15.
  • Peeter Järvelaid, "Jüri Uluots oma ja meie ajas" – Ajalooline Ajakiri 2000, nr. 2, lk. 5–28
  • Herbert Lindmäe, "Professor Jüri Uluotsa poliitiline tegevus Saksa okupatsiooni ajal ja selle riigiõiguslik tähendus" – Juridica 2000, nr. 2, lk. 113–121; samas lk. 122–130 ka: Maia Ruttu, Karmen Visnapuu, "Jüri Uluots (13. 01. 1890 – 9. 01. 1945): publikatsioonid ja tema kohta kirjutatu"
  • Peeter Järvelaid, "Professor Jüri Uluots ja Eesti Teaduste Akadeemia" //Tartu ülikooli ajaloo küsimusi. Tartu:Tartu Ülikool, 2009, lk. 68–83.
  • Olga Gavrilova, Mihhail Hodjakov, ""Sooviksin jääda ülikooli juurde...": Peterburi periood Jüri Uluotsa elus" – Tuna, 2/2018, lk 35-41

Välislingid muuda

Eelnev
Kaarel Eenpalu
Eesti peaminister
19391940
Järgnev
Otto Tief
Peaministri asetäitja
Eelnev
Konstantin Päts
Eesti Vabariigi President
Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis
19401945
Järgnev
August Rei
Eelnev
Rudolf Penno (Riigikogu esimees)
Rahvuskogu esimese koja esimees, I Riigivolikogu esimees
19371939
Järgnev
Otto Pukk (Riigivolikogu esimees)