Vikipeedia

Karl Ristikivi

eesti kirjanik

Karl Ristikivi (ristitud eesnimega Karp, samuti on kasutanud eesnime Karl Konstantin, 16. oktoober 1912 Paadrema vald[1], Varbla kihelkond, Läänemaa – 19. juuli 1977 Solna, Stockholmi lään) oli eesti kirjanik.

Ristikivi bareljeef endise Karl Ristikivi muuseumi ukse kõrval Tartus.
Foto: 3. juuli 2014
K.A. Hermanni 18, Tartu. Karl Ristikivi viimane elukoht Eestis.
Foto: 4. juuni 2014
Loone Otsa näidendi "Üksainus araabia öö. Salme Niilendi näidend" ettelugemine Karl Ristikivi Seltsi korteris.
Foto: Janno Loide, 15. oktoober 2012
Karl Ristikivi mälestuskivi Varbla koolimaja hoovis (2024)

Haridus

muuda

Elulugu

muuda

Juba Tallinnas elades ja poesellina töötades hakkas Karl Ristikivi tegelema kirjutamisega. Esimene kirjanduspreemia võimaldas seni üksikema lapsena kitsastes oludes elanud Ristikivil astuda Tartu Ülikooli, kus ta Veljesto seltsi kaudu kaasati ka Tartu kirjandusellu. Muuhulgas võttis ta Veljestos naljatamisi kasutusele teise eesnime Konstantin, mille kirjandusloolane Endel Nirk arvas olevat tuletatud Konstantin Pätsi nimest. Ülikoolipäevil valmis Ristikivi nn Tallinna triloogia, mis tõi talle uut tunnustust.

Pärast ülikooli lõpetamist Teise maailmasõja päevil lahkus Ristikivi 1943. aastal Soome ja sealt 1944. aastal edasi Rootsi. Ehkki ta sõjategevuses ei osalenud, olles eluaeg nõrga tervisega, oli ta paguluses siiski aktiivne isamaalane.

Juba sõja lõpul ilmusid Soomes ja Rootsis esimesed Ristikivi teoste tõlked, kuid mõne aasta jooksul nägid trükivalgust ka ta esimesed uued romaanid: tagasivaated elule sõjaeelses Eestis.

Rootsis leidis Ristikivi pärast mõningaid otsinguid rakendust kindlustusametnikuna ning jäi sellesse ametisse pikaks ajaks, kirjutades ametnikutöö kõrvalt oma elutööks kujunenud sarja ajaloolisi romaane, samuti lühiproosat, kirjandusloolisi käsitlusi, ajakirjanduslikke lühitekste ja oma ainsa luulekogu.

Ristikivi suri üksi oma korteris. Tema surnukeha leidsid Kalju ja Asta Lepik, kes palusid kojanaisel ukse varuvõtmega avada, kui Ristikivi polnud telefonikõnedele vastanud. Surnukeha ülevaatuse ja kaudsete tõendite põhjal (esiku põrandal olnud ajalehed) määrati oletatavaks surmakuupäevaks 19. juuli[2].

Ühiskondlik tegevus

muuda

Karl Ristikivi oli koos Valev Uibopuuga aastatel 1944–1946 Helsingis ja Stockholmis neljas osas ilmunud koguteose "Eesti Looming" eestvedaja.

Ristikivi oli Eesti Rahvusfondi juhatuse liige. Eesti Rahvusnõukogu juhatuses esindas ta Vabariiklikku Ühingut.

Ristikivi valiti 1966. aastal, 1968. aastal ja 1970. aastal Eesti Komitee Asemike Kogusse.

Ta kuulus Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikusse ja samuti Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Kultuurifondi juhtkonda.[3]

Looming

muuda

Looming paguluses

muuda

Ajaloofilosoofiline sari:

Triloogiate vahel ilmusid samasse sarja kuuluvad antiutoopia "Imede saar" (1964, Eestis avaldatud Loomingu Raamatukogu sarjas, 1966 nr 27-30) ja novellikogu "Sigtuna väravad" (1968).

Karl Ristikivi ainus luulekogu "Inimese teekond" ilmus 1972. aastal.

Ristikivi viimaseks romaaniks jäi "Rooma päevik" (1976), mis lõpetas ajaloofilosoofilise sarja.

Publitsistika ja postuumselt ilmunud teosed

muuda

Postuumselt avaldati lühiproosakogu "Klaassilmadega Kristus" (1980).

Rootsi-perioodil esines Ristikivi ka viljaka kriitikuna, ta on "Eesti kirjanduse loo" (1954) ja lühimonograafia "Bernard Kangro" (1967) autor. 1985. aastal ilmus Bernard Kangro ja Karl Ristikivi kirjavahetus pealkirja all "Kirjad romaanist. 31 kirja aastaist 1966-1977". 1992. aastal avaldati eesti keeles Jaan Krossi tõlkes Ristikivi kriminaalromaan "Hurmakägu on surma nägu", mis esmalt ilmus rootsi keeles varjunime Christian Steen all. 1993. aastal avaldati sarjas Loomingu Raamatukogu (nr 1-2) valimik pealkirjaga "Mälestusi ja reisikirju". Postuumselt avaldatud publitsistikakogu "Viimne vabadus" koondas esseid ja artikleid kirjandusest, geograafiast ning poliitikast (koostaja Janika Kronberg, 7. raamat sarjast "Eesti mõttelugu", Ilmamaa, 1996).

2000. aastal avaldati osa Ristikivi päevikust pealkirja all "Karl Ristikivi. Kirjanduslik päevik" (koostas Rutt Hinrikus; sari "Litteraria. Eesti kirjandusloo allikmaterjale", nr 17) ja 2002. aastal "Valitud kirjad 1938-1977" (koostas ja kommenteeris Rutt Hinrikus). 2009. aastal ilmus trükist tervikuna "Päevaraamat 1957-1968". 2012. aastal avaldas Loomingu Raamatukogu (nr 31-32) vihiku "Lõhkemata pomm. Pimenägemine". Samal aastal üllitati ka raamat "Karl Ristikivi teekonnad. Kaheksakümmend kuus postkaarti reisidelt 1946–1976" (koostanud ja kommenteerinud Janika Kronberg).

Ristikivi teoste tõlkeid

muuda
 
Ristikivi tõlkija udmurdi keelde Nadežda Ptšelovodova kasutab luuletajana pseudonüümi Muš Nadii
  • "Chemin terrestre: poèmes" Montreuil-sous-Bois: Guillotine, 2002. Kakskeelne väljaanne, tõlkija Tarah Montbélialtz, eessõnad Mathieu Bénézet, Claude Merlin ja Joseph de Tinguy, illustratsioonid Urmas-Jüri Orgusaar. 135 lk. ISBN 295168231X.
  • "L'étendard en flammes" Paris: Alvik, 2005. Tõlkija Jean Pascal Ollivry.
  • "Hattyúdal" Rmt: "Éjszakai ügyelet: modern észt elbeszélések". Budapest: Nagyvilág, 2006. Tõlkija Jávorszky Béla. 196 lk. ISBN 9639175323.
  • "Ihmisen matka: runoja" Saarijärvi: Pohjoinen, 1998. Tõlkijad Pirkko Huurto ja Irmeli Pääkkönen. 67 lk. ISBN 9517493223.
  • "Inimese teekond = Az ember útja: válogatott versek" Szombathely: Nyugat-magyarországi Egyetem Savaria Egyetemi Központ, 2011. Kakskeelne väljaanne, tõlkija Rácz Nóra, kujundus Masszi Ferenc. ISBN 9789639871489.
  • "Inimese teekond: luuletusi = Адямилэн улон сюресэз: кылбуръёс" Ижкар: Инвожо, 2004. Kakskeelne väljaanne, tõlkija Nadežda Ptšelovodova. 118 lk. ISBN 5898060693.
  • "Айдеме корно: почеламут-влак = Inimese teekond: luuletusi" Йошкар-Ола : Издательский дом "Ото", 2008. Kakskeelne väljaanne, tõlkija ja eessõna autor Albertina Ivanova. 103 lk. ISBN 5759009915.
  • "Кодыр саридзыс лолалö: кывбуръяс = Kaua kui hingab meri: luuletused" Сыктывкар: [б.и.], 2010. Kakskeelne väljaanne, tõlkija Nina Obrezkova. 92 lk. ISBN 9785793403245.
  • "Kristus med ögon av glas" Rmt: "Estland berättar: noveller". Stockholm: Välis-Eesti, 1946. Tõlkijad Menda Janson, Greta Milk-Barrot, Elisabeth Rein. 189 lk. (Sama: Helsingfors: WSOY, 1946.)
  • Kogumikus "Das Leben ist noch neu: zehn estnische Autoren: eine Anthologie" Karlsruhe: Edition Junge Poesie, 1992. Koostaja Klaus E. R. Lindemann, eessõna ja tõlge Gisbert Jänicke. 96 lk. ISBN 3881901493.
  • "Oikeamielisen miehen talo" Porvoo, Helsinki: WSOY, 1953. Tõlkijad Kerttu ja Liisa Mustonen. 344 lk.
  • Kogumikus "Petite anthologie de la poésie estonienne" Paris: Association France-Estonie "Pont de la Démocratie", 2011. Koostaja ja tõlkija Tarah Montbelialtz. ISBN 9782952842358.
  • Kogumikus: "Wir kehren heim: Estnische Lyrik und Prosa" Karlsruhe: Karlsruher Bote, 1962. Tõlge ja eessõna Martha von Dehn-Grubbe. 52 lk.
  • Kogumikus: "Woorden in de wind van de Oostzee: Estische poëzie uit de twintigste eeuw". Leuven: Uitgeverij P, 2005. Kakskeelne väljaanne, koostajad Cornelius Hasselblatt ja Marianne Vogel, tõlkinud Adriaan van der Hoeven jt. 175 lk. ISBN 9077757619.
  • "Yrttitarha: romaani" Porvoo, Helsinki: WSOY, 1945. Tõlkijad Kerttu ja Liisa Mustonen. 425 lk.
  • "Die Nacht der Seelen", kirjastus Guggolz Verlag, 2019. Tõlkija Maximilian Murmann. Järelsõna Rein Raud. 373 lk.
  • "Sielujen yö", Enostone kustannus, Vantaa, 2022. Soomendaja Jouko Vanhanen. Järelsõna Rein Raud. 309 lk.

Tunnustus

muuda

Karl Ristikivi hauad

muuda
 
Stockholmi Metsakalmistu hingedepäeva laupäeval. Esiplaanil on Karl Ristikivi haud.
Foto: Robert Treufeldt, 1. november 2015

Karl Ristikivi oli maetud Stockholmi Metsakalmistu õigeusklike kalmistuossa. 15. septembril 2017 jõudis Eesti Kirjanike Liitu urn Ristikivi tuhaga. See maeti 28. oktoobril 2017 Paadrema kalmistule.[4]

Mälestuse jäädvustamine

muuda

Karl Ristikivile püstitati 1987. aastal mälestusmärk Varblas. Tartus tegutses Karl Ristikivi muuseum Tähtvere linnaosas aadressil Hermanni 18 aastail 1987-2007.[5] 2003. aastal kavandati ka Uue-Varbla mõisa eraalgatusel Ristikivi muuseumi.[6]

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:113089/17534/page/115
  2. ↑ Endel Nirk. Teeline ja tähed. Eurooplase Karl Ristikivi elu. Tallinn: Eesti Raamat, lk 270
  3. ↑ Andrei Sõtšov. Eesti õigeusu pagulaskiriku ja Moskva patriarhaadi Eesti piiskopkonna suhted aastail 1958–1966. Acta Historica Tallinnensia, 2006, 10, 193–211
  4. ↑ Karl Ristikivi põrm jõudis Eestisse, ERR, 15. september 2017
  5. ↑ "Eesti elulood". Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus 2000 (= "Eesti entsüklopeedia" 14. kd) ISBN 9985-70-064-3, lk 429
  6. ↑ "Karl Ristikivi elupaika Varblasse sünnib muuseum" Pärnu Postimees, 8. jaanuar 2003 (vaadatud 29. juuni 2014)

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Karl_Ristikivi&oldid=6768836"