Vikipeedia

Inimese teekond

Karl Ristikivi luulekogu

"Inimese teekond" on Eesti kirjaniku Karl Ristikivi ainus luulekogu. See ilmus 1972. aastal.[1] Raamatu pealkiri viitab 17. sajandi inglise kirjaniku John Bunyani teosele "Palveränduri teekond".[2]

Kirjandusteadlased Janika Kronberg ja Brita Melts on nimetanud "Inimese teekonda" eesti kirjanduse üheks mõjukamaks luulekoguks[1]. Mirjam Hinrikuse sõnul on see "eesti luule üks terviklikumaid ja armastatumaid luuleraamatuid üldse".[3] Rutt Hinrikuse hinnangul kuulub "Inimese teekond" "eesti luule ajaloo kaunimate ja terviklikumate luulekogude hulka"[4].

Suure põgenemise ajal 1944. aasta sügisel Rootsi põgenenud ja seal paguluses elanud Ristikivi raamatus on valdavad koduigatsuse ja kauguseigatsuse motiivid,[1] ehkki Cornelius Hasselblatti väitel kaldutakse Ristikivi loomingu traditsioonilistes tõlgendustes kirjaniku biograafiale tuginedes ta kodumaatusega liialdama: "...tema isamaatus oli vaimse ja hingelise kodu puudumine, ning selle kodu olemasolu või mitteolemasolu ei sõltu geograafilisest paigast, vaid ümbritsevatest inimestest."[5] Sama on täheldanud ka Toomas Liiv: "Luuletuse lähtepunkt pole mitte niivõrd konkreetne pagulaseseisund Rootsis (kuigi luuletus väljendab ka seda), vaid pagulus "Arkaadia teel", mida juba aastal 1942 demonstreeris "Rohtaia" Juulius Kilimit. See on Ajas rändava (või eksleva?) inimese pagulus."[6] Rolf Liivi hinnangul ilmnevad luuletustes "inimese tühisus ja jõuetus igaviku palge ees"; autor poetiseerib ja vastandab inimese lihalikku hedonistlikku alget ning domineerima jäävat ajatut, igavest ja sakraalset.

Raamatus on muuhulgas jäljendatud üheksa Eesti kirjaniku stiili, kelle seas on Ernst Enno.[7] Tugev on ka muusikaline mõju: ühe tsükli pealkiri ongi "Fantaasia g-moll".[8] "Keskaja poeesiale viitavalt on Ristikivi luule looduskujutus tinglik ja kanooniliselt korrastatud, maastik on alati irreaalne ja muinasjutuline, ehkki selle üksikosi kujutatakse naturalistlikult," kirjutab Õnne Kepp. "Metafüüsilist ruumi kannavad konkreetsed metafoorid meri, rand ja saar; irreaalset ja filmilikku eksistentsi väljendab metafoor vari, kuid puudub aega tähistav iseseisev kujund... Tähtis ei ole mitte reaalne ajakulg kui protsess ja selle välised kaasilmingud, vaid tee, teel olek selles maises keskkonnas, teekond ise, niinimetatud saatusaeg... Eesti lüürika ajavaim tuleneb minevikust ja seda kinnitab ka Karl Ristikivi luule."[9]

Raamatusse kuulub 39 luuletust[5], sealhulgas Ristikivi tuntuim luuletus "Minagi olin Arkaadia teel..."[1], mille on viisistanud Tõnu Tepandi[7], samuti luuletus "Sisaliku tee"[3]. Osa kogus avaldatud loomingust oli varem ilmunud.

Arkaadia motiiv on Ristikivi loomingus tähtsal kohal alates tema kolmandast romaanist "Rohtaed" (1942).[1] Ristikivi luulekogu ainetel on samanimelise luuletuse kirjutanud Kalju Lepik[10], vastukajana kirjutas luuletuse "Variatsioon: veel üks vaade Arkaadia teele" ka Paul-Eerik Rummo[11].

"Inimese teekonna" esmatrükk ilmus 1972. aastal Lundis Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastatuna[7], autor andis selle trükki sõprade pealekäimisel oma 60. sünnipäevaks[3].

Ristikivi kui pagulaskirjaniku teoseid ei lubatud Nõukogude okupatsiooni ajal Eestis avaldada, mistõttu need levisid vaid masinakirjas omakirjastuslike koopiatena. Eestis avaldati esimene trükk alles 1990. aastal kirjastuses Eesti Raamat, Karl Muru järelsõnaga.

2003. aastal ilmus luulekogust kordustrükk Tallinnas kirjastuselt Varrak.[7] Veel üks kordustrükk ilmus aastal 2019 Tallinnas kirjastuselt Hea Lugu. ISBN 9789949673889 Aastal 2023 andis EKSA kirjastus välja Ristikivi luulekogu “Inimese teekond ja muu luule“. ISBN 9789916677629

2014. aastal avaldas Digira "Inimese teekonna" e-raamatuna.[12]

Ristikivi "Inimese teekond" on ka üks tõlgitumaid luulekogusid eesti kirjanduses. 2002. aastal ilmus see prantsuse ("Chemin terrestre", Guillotine, tlk Tarah Montbélialtz), 1998 soome ("Ihmisen matka", Pohjoinen, tlk Pirkko Huurto ja Irmeli Pääkkönen) ja vene ("Пути человеческие", Avenarius, tlk Boris Baljasnõi), 2004 udmurdi ("Адямилэн улон сюресэз", Invožo, tlk Nadežda Pchelovodova), 2008 mari ("Aideme korno. Айдеме корно", Oto, tlk Albertina Ivanova), 2011 ungari keeles ("Az ember útja", Szombathely, tlk Nóra Rácz).[13][4]

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Janika Kronberg, Brita Melts. "Karl Ristikivi rändav Arkaadia", Keel ja Kirjandus 10/2012, lk 721-732
  2. ↑ "Inimese teekond", teatri NO99 koduleht, 2005
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 Mirjam Hinrikus. Karl Ristikivi muuseum, Videvik
  4. ↑ 4,0 4,1 Rutt Hinrikus. "Ristikivi veel kord Arkaadia teel, Ristikivi võõrkeeltes". Postimees, 18. oktoober 1998
  5. ↑ 5,0 5,1 Cornelius Hasselblatt "Karl Ristikivi isamaatus kui arusaamatus" Sirp, 18.10.2012
  6. ↑ Toomas Liiv. "Karl Ristikivi kirjanikuna", Looming 1987, nr 9, lk 1253
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 Rolf Liiv "Karl Ristikivi igavikulised vallatused" EPL, 27. veebruar 2004
  8. ↑ Tiina Sulg. "Karl Ristikivi" Tartu Linnaraamatukogu Lugemissoovituse blogis, 20. september 2013
  9. ↑ Õnne Kepp. "Aeg maastikus. Ristikivi metafüüsiline kronotoop", Methis 13/2014, lk 85-94
  10. ↑ Kalju Lepik. "Inimese teekond" Lutsu raamatukogu blogi Luuleleid, 4. veebruar 2015
  11. ↑ Paul-Eerik Rummo. "Oo et sädemeid kiljuks mu hing. Valitud luulet 1957-1984", lk 259
  12. ↑ Karl Ristikivi "Inimese teekond: luuletusi" DIGAR/Digira, 2014
  13. ↑ "Inimese teekond" Estonian Literature Centre kodulehel

Kirjandus muuda

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Inimese_teekond&oldid=6506534"