Omakirjastuslik tegevus Eestis

Omakirjastuslik tegevus (vene keeles самиздат samizdat) oli Eestis eeskätt 1960. aastatest kuni 1980. aastate lõpuni toimunud poliitiliselt sõltumatu kirjalik eneseväljendamine ja kirjastustegevus.

Poliitiline taustRedigeeri

Nii nagu mujal Nõukogude Liidus, oli ka Eesti NSV-s trükisõnale kehtestatud range tsensuur ning kirjastustegevusega tohtisid tegeleda vaid kommunistliku partei kontrolli all olevad kirjastused.

Seetõttu paljundati vajalikku ja huvipakkuvat kirjandust ise, seda enamasti kirjutusmasinal ümber trükkides, kasutades paljunduseks kopeerpaberit. Suurema hulga koopiate saamiseks kasutati võimalikult õhukest paberit. Rakendati ka teksti pildistamist, st fotograafilist paljundamist. Paljundusmasinad olid tol ajal vähe levinud, need kuulusid tavaliselt asutustele ja nende kasutamine toimus KGB järelevalve all. Trükikojad ja trükimasinad olid eriti rangelt valvatud.

Eesti omakirjastuse liigidRedigeeri

Õppe- ja teaduskirjandus ning esseistikaRedigeeri

Mitmes õppeasutuses kasutati kirjutusmasinatel paljundatud õppematerjale, konspekte, käsiraamatuid, allikmaterjale jm kirjandust juba 1950. aastatel. Põhjuseks oli nende kasutajate suhteliselt väike arv, samuti riikliku toetuse puudumine. Kõige iseloomulikum oli see Usuteaduse Instituudis ja teistel kirikuga seotud aladel.

Tihtipeale kirjutati ka teaduslikke uurimusi või tõlgiti mujal ilmunud tekste ilma lootuseta neid kunagi avaldada. Sellised tööd võisid samuti huviliste ringis paljuneda ja levida. Sageli olid need masinkirjalised väljaanded köidetud, tihtipeale ka illustratsioonidega või joonistega varustatud jne.

1960. aastatel hakkasid üha rohkem levima mitmesugused alternatiivsed mõttevoolud ja -suunad: alternatiivmeditsiin, orientalistika, New Age'i liikumised jmt. Sellega kaasnes ka vastava kirjanduse väljaandmine samasugusel viisil, näiteks "I Ching", "Tao Te Ching", "Tooma evangeelium", "Siioni tarkade protokollid", mitmesugused horoskoobid, ennustusraamatud, seksuaalelu käsiraamatud jpm.

Sel viisil ilmusid uuesti ka paljud varem iseseisvas Eestis ilmunud raamatud või nende kokkuvõtted: R. N. Coudenhove-Kalergi "Totaalne riik. Totaalne inimene", G. Le Boni "Hulkade psühholoogia", Nietzsche, Schopenhaueri jpt teosed.

Väga suur osa lugemisväärsest kirjandusest oli tõlgitud eesti keelde ja liikus käest kätte üksnes kirjutusmasinal ümber trükitud eksemplarides: Carlos Castaneda, Alan Wattsi, Erich Frommi jpt teosed, aga ka näiteks Henry Bieleri "Toit on teie parim ravim", Raymond Moody "Elu pärast elu" ja paljud teised tol ajal maailmas mõju avaldanud raamatud. Neid tõlgiti, paljundati ja levitati täiesti isevoolu teel, vabast tahtest, tasuta. See oli hindamatu panus tolle aja lugemisvaramusse.

1960. aastate lõpul ja 1970. aastate esimesel poolel hakkas sel kombel ilmuma mitmesuguseid valikkogumikke, mis sisaldasid peamiselt välisajakirjandusest tõlgitud artikleid. Nii näiteks liikusid Jerzy Grotowski teatritegevusega seotud tekstid, aga oli ka originaalmaterjale. Mitmed taolised kogumikud ilmusid perioodiliselt läbi aastate. Tuntumad neist olid Thespis (teatriajakiri), Visarid (kunstiajakiri) ja Magisteerium (New Age'i ajakiri).

Läbi kogu selle aja trükiti mitmekordselt ümber, paljundati ja levitati paguluses ilmunud eesti autorite teoseid, Nõukogude okupatsioonile eelnenud iseseisvuse ja Saksa okupatsiooni ajal ilmunud raamatuid ja artikleid ning palju muud. Üsna suure leviku osaliseks selles valdkonnas said Uku Masingu luuletused, poeemid, esseed ja artiklid. Jaan Toominga stuudios oli võimalus kuulata Uku Masingu loengutsüklit "Taevapõdra rahvastest ehk juttu boreaalsest hoiakust", mis seejärel levis samamoodi laialdaselt.

IlukirjandusRedigeeri

1960. aastate teisel poolel kujunesid välja uued suunad ja huvid luules. Paljud autorid ei pääsenud või ei tahtnudki pääseda nõukogude ametlikesse väljaannetesse. Koostati ja trükiti ümber nende teoseid ja lasti need tuttavate hulgas ringlema, kus neid edasi paljundati ja levitati.

Sellisel viisil levisid Artur Alliksaare, Uku Masingu, Kalju Lepiku, Karl Ristikivi, Ilmar Laabani, Harri Asi, Ivar Grünthali, Heiti Talviku ja paljude teiste juba varem kirjutatud või välismaal ilmunud luuletused, poeemid ja luulekogud.

Arvatavasti kõige suurema leviku osaliseks selles valdkonnas sai Paul-Eerik Rummo luulekogu "Saatja aadress ja teisi luuletusi". 1972. aastal keelduti seda ametlikult avaldamast. Kogu levis aga laialdaselt omakirjastuslikul teel ning isegi selle esimene retsensioon pidi ilmuma omakirjastuslikus väljaandes "Vigilia".

Sellisel viisil levis ka noorte autorite looming. Esialgu ametlikult küll ENSV Kirjanike Liidu juurde kuuluvate Noorte Autorite Koondiste väljaannetena ("Hees"), hiljem juba täiesti sõltumatutena ilmusid peamiselt originaalluulet sisaldavad almanahhid "Hees" (I – IV), "Marm", "Kolme mehe laulud", "Kurekell", "Kamikadze" (I – III), "Meie", "Karjamaa", "Salong", "Kuller" (I – II), "Tõlet" (I – III), "Magasin", "Avangardi lõpp", "Konformismi sünd", "Urikiri", "Existentia" (I – III) jpt.

Omaette nähtuse moodustas masinakirjaline ajaleht "Poolpäevaleht", mida ilmus 7 numbrit. Esseistikat sisaldav "Vigilia" ilmus 5 numbrit.

Omakirjastuslike väljaannete autorite hulgas esinesid korduvalt Jüri Üdi, Leonhard Lapin, Toomas Vint, Johnny B. Isotamm, Kalle I. Eller, Peeter Ilus, Olev Remsujev (Remsu, varjunimi Arthur Nootamaa), Leelo Tungal, Juhan Toomingas, Svetlan Semenenko, Kajar Pruul, Ain Kaalep jpt.

Paljud omakirjastuslikud väljaanded olid graafiliselt kujundatud (kujundajaid: Kaljo Põllu, Tõnis Vint, Leonhard Lapin, Enn Tegova jt).

Poliitiline kirjandusRedigeeri

Esimesed omakirjastuslikud poliitilise kirjanduse ilmingud okupeeritud Eestis olid mitmesugused lendlehed, üleskutsed jmt juba 1940. ja 1950. aastatel. Enamasti olid need suhteliselt lühikesed, kutsudes üles Eesti vabastamisele Nõukogude okupatsiooni alt.

Poliitilise kirjanduse hulk ja maht kasvas 1960. aastate teisel poolel, eriti pärast Nõukogude Liidu invasiooni Tšehhoslovakkiasse 1968. aastal. Laialt levisid vene või ka tšehhi keelest tõlgitud materjalid ja dokumendid ("Kaks tuhat sõna", Jossif Smrkowski raadiokõne jm).

Koos vene samizdati arenguga jõudsid Eestisse ka paljud Venemaal välja antud tekstid. Mitmeid neist tõlgiti eesti keelde ning paljundati ja levitati edasi. Aastatel 19721974 levisid laialdaselt näiteks Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise programm ja taktikalised alused, mis koostati Eestis. Levisid Aleksandr Solženitsõni, Andrei Sahharovi, Andrei Amalriku, Vladimir Bukovski jpt vene dissidentide kirjutised, mis pälvisid suurt huvi ja arutelu. Vene dissidentide materjalide põhjal oli koostatud eestikeelne juhend "Kuidas käituda ülekuulamisel" jpm.

Omakirjastuslikul teel levis alates 1972. aastast Eesti Demokraatliku Liikumise ja Eesti Rahvusrinde märgukiri ÜRO Peaassambleele ja ÜRO peasekretärile, milles paluti abi Eesti omariikluse taastamiseks. Eesti Demokraatliku Liikumise ja Eesti Rahvusrinde programmiliste dokumentide arutelu käigus kujunes välja suund taasiseseisvumisele.

Eesti keeles levisid Molotovi-Ribbentropi pakti salajased lisaprotokollid ja nendega seotud diplomaatiline kirjavahetus NSV Liidu ja Saksamaa vahel.

Kõige järjepidevam poliitiline väljaanne oli aastatel 19781987 ilmunud kogumik "Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis", mida ilmus kokku 25 numbrit ja mis avalikustas KGB tegevust, mitmesuguseid sündmusi, pöördumisi jpm. Selle (konspiratiivsed) toimetajad olid järgemööda Jüri Adams, Viktor Niitsoo, Arvo Pesti ja Mati Kiirend. Lisaks käest kätte liikuvatele masinkirjalistele eksemplaridele toimetati neid peagi ka välismaale, kus seejärel raadiojaama Vaba Euroopa eestikeelsetes saadetes neid ette loeti.

"Lisanduste..." sisuliseks jätkuks oli aastatel 19871988 ilmunud MRP-AEG Infobülletään, mis oli eeskujuks Vaba-Sõltumatu Kolonni Nr. 1 häälekandja Avalik Arvamus (1988) loomisel.

Ühiskondlik-poliitilistest väljaannetest ilmusid 1980. aastate Eestis omakirjastuslikuna ka ajakirjad Isekiri ja Heinakuu.

Tähtsaks pöördepunktiks sai 1979. aasta augustis avalikustatud "Balti apell", kus esimest korda nõuti avalikult Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse taastamist. Nendest 45 Eesti, Läti ja Leedu kodanikust, kes sellele olid alla kirjutanud, algas avalike dissidentide ajajärk ka Eestis. See oli esmakordne juhtum okupeeritud Eestis, kus inimesed olid teadlikult oma nime alla kirjutanud poliitilisele nõudmisele. Varem olid kõik taolised tekstid olnud anonüümsed ja täielikult konspireeritud.

1980. aastal ilmus omakirjastuslikul teel "40 kiri", milles Eesti haritlased tundsid muret venestamise ilmingute pärast Eestis.

Kogu selle aja jooksul ilmus pidevalt ka mitmesuguseid muid poliitilisi tekste, sõnavõtte, analüüse, dokumente jpm.

Vaata kaRedigeeri

VälislingidRedigeeri