Andrei Ždanov

Andrei Aleksandrovitš Ždanov (Андрей Александрович Жданов; 14. (vkj) / 26. veebruar 1896 Mariupol, Venemaa Keisririik (praegune Ukraina) – 31. august 1948 sanatoorium "Valdai" Valdai lähedal, Novgorodi oblast, Nõukogude Liit) oli Nõukogude Liidu partei- ja riigitegelane, kindralmajor.

Sisukord

Andrei Ždanov õppis Moskvas Petrovsko-Razumovski põllumajandusakadeemias.

A. Ždanov liitus bolševikega 1915. aastal. Vene kodusõja ajal oli ta Punaarmees poliittöötaja. Seejärel oli ta 1922. aastast Tveri kubermangu Täitevkomitee esimees ja aastail 1924–1934 ÜK(b)P (Gorki) Nižni Novgorodi kubermangu-, oblasti- ja kraikomitee esimees.

1925. aastal toimunud ÜK(b)P XIV Kongressil valiti A. Ždanov ÜK(b)P KK liikmekandidaadiks, hiljem ÜK(b)P XVI Kongressil ÜK(b)P KK liikmeks, ÜK(b)P XVI Kongressil KK sekretäriks ja ÜK(b)P KK Poliitbüroo liikmekandidaadiks.

Aastail 1934–1948 oli A. Ždanov ÜK(b)P Keskkomitee sekretär ning tegeles poliitika- ja ideoloogiaküsimustega.

Aastatel 1939–1941 ja 1946–1948 täitis A. Ždanov ÜK(b)P Keskkomitee II sekretäri ülesandeid. Pärast Sergei Kirovi mõrva 1934. aastal sai temast Leningradi parteijuht 1934–1944, ÜK(b)P Leningradi oblastikomitee ja linnakomitee I sekretär.

1940. aasta juunis saadeti ta ÜK(b)P Keskkomitee emissarina Eestisse, et juhendada juunipööret ja Eesti annekteerimist.

Teise maailmasõja ajal oli A. Ždanov Leningradi linna kaitsestaabi juht ja Leningradi rinde Sõjanõukogu liige, kindralpolkovnik (1944).

A. Ždanovi sünnikoht Mariupol nimetati Stalini algatusel 1948. aastal ümber Ždanoviks. See nimi säilis 13. jaanuarini 1989^[viide?] (teistel andmetel 1992. aastani^[viide?]).