Ado Birk

Eesti poliitik
 See artikkel räägib Eesti riigitegelasest; tema sõjaväelasest poja kohta vaata artiklit Aadu Pirk

Ado Birk (ka Aadu Birk, Aado Birk, õigeusu ristinimi Avdei või Avdi (2. vkj / 14. november 1883 Tarvastu vald, Viljandimaa2. veebruar 1942 Sosva laager, Sverdlovski oblast) oli Eesti poliitik, peaminister 28. juulist 1920 kuni 30. juulini 1920 (ei astunud ametisse).

Ado Birk
Ado Birk
Eesti välisminister
Ametiaeg
18. november 1919 – 28. juuli 1920
Eelnev Jaan Poska
Järgnev Karl Robert Pusta
Eesti peaminister
Ametiaeg
28. juuli 1920 – 30. juuli 1920
Eelnev Jaan Tõnisson
Järgnev Jaan Tõnisson
Eesti välisminister
Ametiaeg
30. juuli 1920 – 26. oktoober 1920
Eelnev Karl Robert Pusta
Järgnev Otto Strandman (välis- ja kohtuminister)
Eesti välisminister
Ametiaeg
23. oktoober 1925 – 15. detsember 1925
Eelnev Karl Robert Pusta
Järgnev Ants Piip
Isikuandmed
Sündinud 14. november 1883
Tarvastu, Viljandimaa, Liivimaa kubermang, Venemaa Keisririik
Surnud 2. veebruar 1942
Sosva vangilaager, Sverdlovski oblast, Vene NFSV, Nõukogude Liit
Erakond Eesti Radikaaldemokraatlik Erakond
Eesti Rahvaerakond
Lapsed Regina, Aadu
Alma mater Peterburi Õigeusu Vaimulik Akadeemia
Tartu Ülikool
Peterburi Riiklik Ülikool
Leipzigi Ülikool
Elukutse Loend

Haridus muuda

Töökohad muuda

Poliitiline ja diplomaatiline tegevus muuda

Vabatahtlikud ametid muuda

Elulugu muuda

Riia vaimulikus seminaris õppides õhutas Birk eestlastest õpingukaaslastes eestlust ning juhatas nende Taaralaste koori, mis esines Riia Eesti Seltsi pidudel. Üliõpilasena Peterburis oli Birk Eesti üliõpilaste abiandmise seltsi asutajaliige. Ta tegi kaastööd Peterburi Teatajale ning kuulus mõnda aega ka selle toimetusse.

Tallinnas töötades osales ta Tallinna Põllumeeste Seltsi tegevuses. Ta toimetas Tallinna Teataja juriidilist lisa.

Ta osales 1917. aastal Eesti Talurahva Liidu ja Eesti Radikaaldemokraatliku Erakonna asutamises ning oli nende organisatsioonide juhtide seas. Ta korraldas ajutist miilitsat Tallinnas ja Põhja-Eestis.

Aprillis 1917 viibis Birk Tallinna komitee esindajana ülevenemaalisel linnadeliidu kongressil ja kaitses seal Eesti kubermangukomissari Jaan Poskat pahempoolsete rünnakute vastu.

Juulis 1917 oli ta Eesti Rahvuskongressi üheks abijuhatajaks.

Maanõukogu liikmena käis ta septembris 1917 Kiievis Venemaa väikerahvaste kongressil, kus muuhulgas arutati väikerahvaste iseseisvuse väljakuulutamist.

Saksa okupatsiooni ajal pidas ta Ajutise Valitsuse ülesandel ühendust Soomega.

Pärast okupatsiooni lõppu valiti Birk Maanõukogu esimeheks.

Novembris 1918 osales Birk Ajutise Valitsuse ühe volinikuna läbirääkimistel August Winnigiga ja lepingu sõlmimisel.

Septembris 1919 käis Birk Eesti rahudelegatsiooni esimehena Pihkvas nõupidamistel Nõukogude Venemaa delegatsiooniga.

1920. aastal moodustas Ado Birki valitsuse, väikese häälte arvu tõttu valitsus ametisse ei astunud.

  Pikemalt artiklis Ado Birki valitsus

Birk oli I Riigikogu liige. 1922. aastal määrati ta Eesti saadikuks Nõukogude Liidus.

Birgiaad muuda

1926. aasta alguses ei oldud Eesti välisministeeriumis rahul asjaajamisega Birgi juhitavas Moskva saatkonnas. Aprillis 1926 määrati saatkonna nõunikuks August Schmidt. Seda sammu tõlgendas Birk enda vastu suunatuna.

Juuni alguses kutsuti Schmidt Nõukogude Liidu nõudmisel Moskvast tagasi. Mai lõpus ja juunis 1926 kutsus välisminister Ants Piip Birki mitu korda Tallinna, kuid too keeldus tulemast, tuues põhjenduseks tehnilisi raskusi. Välisministeeriumi ametnik Oskar Öpik saadeti Birgi tuleku kiirendamiseks Moskvasse. Birk ei allunud ka riigivanem Jaan Teemanti käsule Tallinna ilmuda. Ta saatis riigivanemale kirja, milles süüdistas välisministrit Eesti-Vene suhete normaalse arengu raskendamises. Kiri ilmus ilma riigivanema loata Postimehes ja Ühenduses.

 
Ado Birk (Gori)

18. juunil 1926 tagandas valitsus Birgi saadikukohalt. Ta keeldus tagasi pöördumast. 20. juunil lahkus Birk asjaajamist vormikohaselt üle andmata saatkonnast ning sõitis Lõuna-Venemaale. Hiljem selgus, et ta elas pärast põgenemiskatsele järgnenud kinnipidamist OGPU järelevalve all Voronežis ja Kaukaasias. Juuli alguses 1926 peeti Tallinnas Eesti välissaadikute konverents, mis mõistis Birgi käitumise hukka. Riigivanem Jaan Teemant pidas Riigikogus kõne, milles süüdistas Birki raskes kuriteos. Eesti Rahvaerakond tegi ettepaneku anda asi Riigikogu väliskomisjoni uurida, kuid see ei läinud Riigikogus läbi.

Ajalehes Izvestija ilmus 13. juulil ja 4. augustil 1926 kaks Birgi allkirjaga artiklit, milles süüdistati Eesti välispoliitika juhte ja Eesti kindralstaapi Nõukogude Liidu vastase sõjalise rinde organiseerimises koostöös välisriikidega (sealhulgas Poolaga) ning esitas tagasiastumispalve (esimene artikkel) ning kuulutas, et on sunnitud elama eraisikuna Nõukogude Liidus (teine artikkel). Hiljem ütles Birk, et teda oli ähvardustega sunnitud neile alla kirjutama. Juunis 1926 olevat ta kutsutud välisasjade rahvakomissariaati, kus selle töötaja Loganovski šantažeeris teda viidates ebaseaduslikele finantsoperatsioonidele ning nõudis temalt Nõukogude eriteenistuste salaagendiks hakkamist. Birk püüdis põgeneda Soome, kuid ta peeti kinni. Siis ta kirjutaski artiklitele alla. Välisminister Friedrich Akel pidas Riigikogus kõne, milles ta kummutas need süüdistused.

Augustis 1926 põgenes Eesti Moskva saatkonna masinakirjutaja Juuli Kera Riia kaudu Venemaale, kus ta pandi elama Ado Birgi juurde. Selgus, et Kera oli juba varem olnud GPU agent ning tal olid olnud Birgiga lähedased suhted. Moskvasse tagasi viidud Birk viibis seal vahi all. Märtsi alguses 1927 kasutas Vorobjovi mägedes lubatud jalutuskäigul viibiv Birk ära valvuri astmahoogu ja põgenes. Ta ilmus Norra saatkonda ning palus Eesti saatkonnalt kaitset ja Eestisse sõitmise võimalust. Et Nõukogude võimud (välisasjade rahvakomissariaat) ei teinud sellele takistusi, pääses ta 9. märtsil 1927 Eestisse tagasi.

Ta paigutati kohe eeluurimisvangistusse. Talle esitati süüdistus valitsuse käsu täitmata jätmises ning Eesti riiklikku julgeolekut ohustavate salajaste teadete avaldamises välismaa ajakirjanduses nuhtlusseaduse § 393 ning uue nuhtlusseaduse § 111 lõigete 1 ja 3 järgi.

Tema üle mõistis kohut Tallinna-Haapsalu rahukogu. Istungid olid osaliselt kinnised. Üks tema kaitsjatest oli vandeadvokaat August Rei. Tunnistajatena esinesid teiste seas Jaan Teemant, Jaan Tõnisson, Mihkel Martna, Friedrich Akel, Ants Piip ja Theodor Rõuk. Novembris 1927 mõisteti ta salajaste teadete edastamises õigeks ja saadiku ametist tagandatuks valitsuse käsust üleastumise pärast süüdi.

Protsessiga kaasnes Eesti ajalehtedes süüdistusi kindralstaabile välispoliitikasse sekkumise pärast. Jaan Tõnissoni ja Eduard Laamani ning Ants Piibu ja August Rei vahel sugenes isiklik vastasseis.

Vangistamine ja surm muuda

NKVD vangistas Birgi 14. juunil 1941. 23. jaanuaril 1942 mõistis NSV Liidu erinõupidamine ta surma. Ta viibis Sverdlovski oblasti Turini rajooni Sevurallagi Sosva vangilaagris. Birk mõisteti surma, kuid suri väidetavalt enne otsuse täideviimist. NKVD dokumentide järgi "saabus surm südametegevuse lakkamise tagajärjel".

Isiklikku muuda

Ado Birgi isa, samuti Aadu, oli Kulbisaare talu rentnik. Perekond kuulus Suislepa õigeusu kogudusse.

Tema tütar Regina Birk oli arst[1]. Tema poeg Aadu Pirk (1919–1945) oli ohvitser 45. Relva-SS Grenaderirügemendis.

1933. aastal anti Ado Birgile patent filmide edasinihutamise seadeldisele, milleks ta oli avalduse esitanud 3. detsembril 1932.

Viited muuda

  1. Helbe Merila-Lattik. Eesti arstid 1940–1960. Lk 603

Kirjandus muuda

Välislingid muuda

Eelnev
Jaan Tõnisson
Eesti peaminister
1920
Järgnev
Jaan Tõnisson
Eelnev
Jaan Poska
Eesti välisminister
18. november 191928. juuli 1920
Järgnev
Karl Robert Pusta
Eelnev
Karl Robert Pusta
Eesti välisminister
30. juuli 192026. oktoober 1920
Järgnev
Välis- ja kohtuminister Otto Strandman
Eelnev
Karl Robert Pusta
Eesti välisminister
23. oktoober 192515. detsember 1925
Järgnev
Ants Piip