Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu

(Ümber suunatud leheküljelt Maanõukogu)
See artikkel See artikkel räägib 1917−1919 tegutsenud Eestimaa Kubermangu omavalitsusorganist. maakondades asutatud maanõukogu kohta kohta vaata artiklit maakonna maanõukogu. Põhja-Eestis tegutsenud haldus- ja kohtuorgani kohta vaata artiklit Maanõukogu (haldus- ja kohtuorgan).

Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu, mitteametlikult tuntud ka kui (Ajutine) Maanõukogu, Eesti Maanõukogu[1], (Eesti) Maapäev, Eestimaa kubermangu ajutine semstvonõukogu, oli 1917. aastal Eestimaa kubermangu linna- ja vallavolikogude esindajatest moodustatud omavalitsusorgan. Alates 1918. aasta novembrist kuni Asutava Kogu kokkutulekuni 1919. aasta aprillis tegutses Maanõukogu Eesti Vabariigi rahvaesindusena.

Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu
Asutatud 12. aprill 1917
Tegevuse lõpetanud 23. aprill 1919
Tüüp Esinduskogu
Eesmärk Seadusandlik võim
Peakorter Toompea loss
Asukoht Lossi plats 1a, 15165 Tallinn
Tegevuspiirkond Autonoomne Eestimaa kubermang ja Eesti Vabariik
Juhtkond Maanõukogu juhatus, Maanõukogu Vanematekogu
Allorganisatsioonid Eesti Maavalitsus, Eesti Ajutine Valitsus

Maanõukogu loomine muuda

 
Eestimaa kubermangu komissar Jaan Poska

12. aprillil 1917 kinnitas Venemaa Ajutine valitsus Eestile suhtelise autonoomia andnud otsuse "Eesti kubermangu administratiivse valitsuse ja kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta", mille alusel kavandati Eestimaa kubermangu ja Liivimaa kubermangu eestikeelse elanikkonnaga põhjaosa (Tartumaa, Võrumaa, Pärnumaa ja Saaremaa) liitmine ning loodi kubermangu komissari (Jaan Poska) juurde nõuandva organina Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu.

1917. aasta 5. märtsist oktoobrini oli Venemaa Ajutise Valitsuse Eestimaa kubermangu komissar Jaan Poska.

Maanõukogu oli esimene üle-eestiline omavalitsusorgan, kus olid esindatud kohalike omavalitsuste esindajad linnadest ja maakondadest-valdadest. Maanõukogu valimised olid üldised, kuid kaudsed: linnade esindajad valiti linnavolikogudes, maakondade omad maakonna valimiskoosolekutel, viimaste liikmed aga eelnevalt vallakoosolekutel. Alustuseks valisid 23. mail kõik vallad oma esindajad (valijamehed), kes astusid 24.–25. juunil kokku maakondlikeks valimiskogudeks ning valisid endi seast saadikud nii kubermangu maanõukogusse kui ka kohalikku, maakondlikku maanõukogusse. Iga 20 000 elaniku kohta oli üks mandaat, Ajutise Maanõukogu avakoosoleku ajaks oli selle liikmeks valitud 42 rahvaesindajat, oktoobris 1917 kasvas nende koguarv 62ni. Maanõukogu koosnes 62 liikmest. 7.–8. juulil (24.–25. juuni vkj) valiti maakondade valijatekogude koosolekul valijamehed Maanõukogu – üks liige 20 000 elaniku kohta.

7. juunil 1917 valiti maakondades ja Paide linnas maa- ja linnanõukogud, teistes linnades toimusid valimised hiljem, kuni septembrini. Maanõukogu tuli kokku 14. juulil 1917 ning jagunes demokraatlikuks, sotsialistlikuks ja tööerakonna rühmaks.

Tallinnas Estonia teatrisaalis toimus 15. juulil (2. juuli vkj) 1917. aastal Tallinna Eesti Liidu ja Eesti Keskliidu korraldatud[viide?] Eesti Rahvuskogu kongress[2] kus saadikuteks olid maaelanikkonda esindavad Maanõukogu valijamehed ning linnavolikogude, ühiskondlike organisatsioonide ja Eesti nõukogude esindajad. Üldpoliitilistes küsimustes ilmnesid kokkutulnute vahel suured erimeelsused ja sotsialistliku ja kommunistliku meelsusega saadikud, kes moodustasid 800 kohalolijast ligi poole, ja sotsialistid-enamlased, vähemlased ja Eesti sots.-revolutsionäärid, radikaal-sotsialistid ja tööerakondlased lahkusid saalist. Kohalejäänud väljendasid soovi kindlustada õiguskorda ja vastustada võimu taotlevaid tööliste ja saadikute nõukogusid. 16.–17. juulil (3.–4. juulil vkj) toimus Tallinnas Estonia kontserdisaalis Eesti rahvuskongressi kogunemine. Kongressil võeti vastu otsus „Eestimaa tulevase korralduse kohta“, milles taotleti rahvastele enesemääramisõigust, Venemaal demokraatliku föderatiivse vabariigi loomist. Rahvuskongressi juhatusse kuulusid: Villem Tomingas, Juhan Kukk, Ado Birk, Peeter Põld, Konstantin Päts (esimees), Jüri Vilms, Mihkel Juhkam, Julius Seljamaa, Theodor Käärik, Juhan Kalm, Julius Tarmisto (Grünberg), Adam Randalu (Bachmann).

Maanõukogu koosseis muuda

Maanõukogu esimene koosolek peeti 1917. aasta 14. juulil (1. juulil vkj) Toompea lossi Valges saalis. Esialgu jagunesid saadikud kaheks arvuliselt üsna võrdseks blokiks – demokraatlikuks ja sotsialistlikuks – kuid oktoobri alguseks kujunesid välja erakondlikud fraktsioonid. Maanõukogusse kuulus 13 maaliitlast, 11 radikaalsotsialisti, 9 vähemlast, 8 esseeri, 7 demokraati, 5 enamlast, 4 radikaaldemokraati, 1 baltisakslane, 1 eestirootslane ning 3 parteitut.

Augustis–septembris 1917. aastal saatsid uued valitud Eesti linnade linnavolikogud oma esindajad Eesti Maanõukokku, kus saadikute arv tõusis 62-le.

Maanõukogu ülesanded muuda

Maanõukogu ülesanded olid:

  • Eestimaa kubermangu omavalitsusasjade ja majanduse juhtimine,
  • üldine administratiivne juhtimine,
  • maksvate seaduste põhjal maamaksude määramine ja jaotamine
  • muude kohalike ajutiste maksude määramine,
  • Maakassa ja rüütelkonna varade valitsemine,
  • kubermangu administratiivse juhtimise omavalitsuste tegevuse esialgsete määruste väljatöötamine.

Maanõukogu tegevus muuda

Maanõukogu tuli kokku 14. juulil 1917. aastal ja oli - vaheaegadega - koos kuni aprillini 1919, ajutiseks esimeheks valiti Artur Vallner, keda hiljem asendasid Otto Strandman, Ado Birk ja Kaarel Parts.

Maanõukogu valis oma istungjärkude vahel tegutsevaks täidesaatvaks organiks Maanõukogu Vanematekogu, mille eesotsas oli aastatel 1917–1918 Konstantin Päts.

Maanõukogu tegevorganiks oli Eesti Maavalitsus, mis koosnes komisjonidest: Üleüldis-administratiivne osakond (Nikolai Köstner), Tööosakond (Villem Maasik); Haridusosakond (Peeter Põld); Põllutööosakond (Jaan Raamot); Tervishoiuosakond (Konstantin Konik); Tehnikaosakond (Ferdinand Petersen) jt.

23.-26. oktoober 1917 toimus Petrogradis Oktoobrirevolutsioon ning VSDTP ja esseeride koalitsioonivalitsus kuulutas end riigipöörde tulemusena Venemaa kõrgemaks võimuks. 5. november (23. okt.) võtsid Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee poolt juhitud salgad Petrogradi riigipöörde ajaks Tallinnas oma kontrolli alla raudteejaamad, sideasutused jm strateegilised paigad. Sotsialistlike parteide esinduseks Eestis oli Eestimaa Nõukogude Kongress, nii tekkis kaksikvõim – Venemaa Ajutise valitsuse poolt Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu ja Nõukogude Vabariigi poolt Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee ja selle Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee. 9. november (27. okt.) võttis Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee esimehe asetäitja Viktor Kingissepp Eestimaa kubermangukomissarilt Jaan Poskalt asjaajamise üle.

Ülevenemaalise Asutava Kogu valimised muuda

1917. aasta Ülevenemaalise Asutava Kogu valimistel valiti Venemaa Asutavasse Kogusse, Eestimaalt ja Liivimaa Eesti poolelt: Jaan AnveltVSDTP ja "maata- ning väiketalupoegade Keskkomitee", Rudolf Vakmann – VSDTP ja "maata- ning väiketalupoegade Täitevkomitee", Jüri VilmsEesti Tööerakond, Hans Pöögelmann – VSDTP ja "maata- ning väiketalupoegade Täitevkomitee", Jaan Poska – Eesti Demokraatlik Blokk, Ivan Rabtšinski – VSDTP ja "maata- ning väiketalupoegade Täitevkomitee", Julius Seljamaa – Eesti Tööerakond ja Jaan TõnissonEesti Demokraatlik Erakond.

15. novembril (vkj) 1917 kuulutas Maanõukogu ennast kõrgeimaks võimuks Eestis[3], kuni demokraatlikult valitud Asutava Kogu kokkukutsumiseni. Otsuse vastuvõtmise järel ajasid enamlased Maanõukogu laiali ja tema tegevus katkes aastaks, kuid Maanõukogu Vanematekogu ja Maavalitsus jätkasid tegevust põranda all.

Eesti Asutav Kogu (1918) muuda

Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee kuulutas Eesti Asutava Kogu valimised välja 25. (12. vkj) novembril 1917 koos senise Eesti rahvaesinduskogu Ajutise Maanõukogu laialisaatmise otsusega. Kandidaatide esitamise lõpptähtajaks määrati 4. jaanuar (22. detsember vkj) ning valimiste läbiviimise kuupäevadeks 3. ja 4. veebruar (21. ja 22. jaanuar vkj) 1918, mil üldise, otsese ja salajase hääletuse teel pidavat valitama Eesti kodanike poolt 100-liikmeline esinduskogu.

Enamikus valimisjaoskondades viidi valimised läbi ettenähtud ajal 3. ja 4. veebruaril (21. ja 22. jaanuaril vkj), ent valimiseelsete ettevalmistustega mitte valmis jõudnud kohtades lükati see edasi 9. ja 10. veebruarile (27. ja 28. jaanuarile vkj). Nõukogude võimu vastase relvastatud väljaastumise vandenõu avastamisele viidates kehtestas Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee aga ööl vastu 10. veebruari (28. jaanuari vkj) linnades sõjaseisukorra ja katkestas ka valimised, mistõttu jäid need täielikult ära Tartus, Narvas, mitmes väiksemas kohas ja enamikus sõjaväeosades ning Asutava Kogu moodustamine peatati.

Kaksikvõim Eestis 1917. aastal muuda

  Pikemalt artiklis Kaksikvõim Eestis 1917. aastal

Ajajärku 1917. aasta märtsist oktoobrini on ka kutsutud kaksikvõimuks, millal kumbki osapool (rahvusriigi pooldajad ja ühise nõukogude vabariikide liidu pooldajad) ei omanud otsustavat ülekaalu ning ei suutnud kindlustada ainuvõimu. Eestis oli kaks peavoolu: Eesti autonoomiat ja seejärel iseseisvust toetavad rahvuslikud poliitilised erakonnad ja Eesti sotsialistid ning Venemaa SDTP bolševikkude loodava ühise sotsialistliku riigi pooldajad eesti kommunistid. Algetapil toetasid Nõukogude Venemaa suunitlusega poliitikat ka vasakesseerid: Hans Kruus, veel Gustav Suits, Johannes Semper, Jaan Kärner, Villem Ernits, Hugo Reiman, Erich Joonas, Hugo Raudsepp, Karl Freiberg, Erast Meister.

Rahvuslikud poliitilised erakonnad jagunesid omavahel mitmesse voolu või parteisse nagu kodanlise, kesk- ja põllumeeste parteid, kus eestvedajateks olid Poska, Päts, Piip, Strandman ja sotsialistide partei Martna ja Reiga eesotsas. Lisaks sellele oli Tartu või Lõuna-Eesti rühm Tõnissoniga eesotsas. Eesti iseseisvuse ja välispoliitilises tegevuses töötasid aga kõik rahvuslikud poliitilised erakonnad koos.

Ka eesti kommunistid/sotsialistid jagunesid kahte omavahel riius olevasse rühma, mõlemal olid oma häälekandjad. Ühe rühma juhtivad tegelased olid Kingissepp, Anvelt, Pöögelmann, Otto Rästas, Valter Klein, Karl Rimm, Rudolf Vakman, neil oli ajakiri Klassivõitlus. Teise rühma kuulusid Jakob Palvadre, Voldemar Vöölmann ja Peterson, nende ajakiri oli Edasi.

Iseseisvuse väljakuulutamine ja Saksa okupatsioon muuda

  Pikemalt artiklites Eesti iseseisvuse manifest ja Saksa okupatsioon Eestis (1917–1918)

Pärast Nõukogude Venemaa ja Keskriikide vahel Bresti rahulepingu läbirääkimiste esimese vooru lõppemist alustasid Saksa keisririigi sõjavägi sõjategevust Petrogradi suunal läbi Läti ja Eesti.

19. veebruaril 1918 moodustas Maanõukogu Vanematekogu Eesti Päästekomitee, millele anti kogu riiklik võim Eestis. Päästekomitee liikmed olid Konstantin Konik, Konstantin Päts ja Jüri Vilms). Samal päeval võttis Vanematekogu vastu otsuse avaldada Eesti iseseisvuse manifest.

24. veebruaril 1918 avaldas Maanõukogu Vanematekogu Manifesti Kõigile Eestimaa Rahvastele, millega kuulutati välja iseseisev Eesti Vabariik.

Samal päeval nimetas Päästekomitee ametisse 13-liikmelise Eesti Ajutise Valitsuse eesotsas Konstantin Pätsiga, välisministri kohuseid täitis Jaan Poska.

Ajavahemikul 3.29. mai tunnustasid Inglismaa, Prantsusmaa ja Itaalia Eesti Maanõukogu valitsust de facto iseseisva valitsusena Eestis.

Iseseisvuse taastamine 1918. aasta novembris muuda

19. novembril 1918 võttis Eesti Ajutine Valitsus Saksa valitsuse peavolinikult August Winnigult Eesti valitsemise ametlikult üle.

20. novembril 1918 alanud Maanõukogu istungjärgul moodustati järgmised fraktsioonid – Eesti Maarahva Liidu, Eesti Demokraatliku Erakonna, Eestimaa Radikaal-demokraatliku Erakonna, Eesti Tööerakonna, Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei ning Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei fraktsioon.

10. detsembril 1918 sai Eesti esimese välislaenu 10 miljonit Soome marka.

5.7. aprillil 1919 toimusid Eesti Asutava Kogu valimised ning Maanõukogu lõpetas oma tegevuse seoses Asutava Kogu kokkutulemisega 23. aprillil 1919.

Maanõukogu koosolekute protokollid avaldati trükituna 1935. aastal ja need olid kättesaadavad teaduslike raamatukogude üldfondides ka nõukogude ajal.

Juhatus ja liikmed muuda

Juhatus muuda

StaatusAegNimi
Esimees14. juuli – 25. oktoober 1917
25. oktoober 1917 – 27. november 1918
27. november 1918 – 3. veebruar 1919
3. veebruar – 23. aprill 1919
I abiesimees27. juuli – 25. oktoober 1917
25. oktoober 1917 – 27. november 1918
27. november 1918 – 3. veebruar 1919
3. veebruar – 23. aprill 1919
II abiesimees27. juuli – 25. oktoober 1917
25. oktoober 1917 – 27. november 1918
27. november 1918 – 3. veebruar 1919
3. veebruar – 23. aprill 1919
Ajutine sekretär14. juuli – 27. juuli 1917
14. juuli – 27. juuli 1917
Sekretär 27. juuli – 25. oktoober 1917
25. oktoober 1917 – 16. veebruar 1918
27. november 1918 – 23. aprill 1919
Sekretäri I abi 27. juuli – 25. oktoober 1917
25. oktoober 1917 – 27. november 1918
27. november 1918 – 3. veebruar 1919
3. veebruar – 23. aprill 1919
Sekretäri II abi 27. juuli – 25. oktoober 1917
Herman Kask
25. oktoober 1917 – 27. november 1918
Victor Neggo
27. november 1918 – 23. aprill 1919
Hugo Raudsepp

Liikmed muuda

  1. Juhan Mihkel Ainson
  2. Jaan Anvelt – heideti välja 5. veebruaril 1919
  3. Alma Anvelt-Ostra – asendas 20. novembril 1918 Jaan Treialit
  4. Christjan Arro
  5. Karl Ast (Rumor) (oli ka sekretär)
  6. Eduard Aule – astus tagasi, teda asendas 20. novembrist 1918 Jüri Parik
  7. Karl (Kaarel) August Baars (oli ka I abiesimees)
  8. Ado (Aadu) Birk (oli ka esimees ja ajutine sekretär)
  9. Max Woldemar Bock
  10. Aleksander Ennemuist
  11. Karl Theodor Grau
  12. Jüri Jaakson (oli ka I abiesimees)
  13. Juhan Jaanuson
  14. Rudolf Jaska (oli ka sekretäri I abi)
  15. Peet Johanson
  16. Juhan Kalm
  17. Eduard Kansmann
  18. Herman Kask (oli ka sekretär ja sekretäri II abi) – suri 16. veebruaril 1918, teda asendas Mart Meos
  19. Mart Kiirats (oli ka sekretär)
  20. August Kohver
  21. Ivan Koort
  22. Hans Kruus
  23. Juhan Kukk
  24. Andres Kurrikoff
  25. Juhan Kurvits
  26. Timofei Kuusik
  27. Hugo Jakob Kuusner – alates 13. septembrist 1917
  28. Jaan Kärner
  29. Nikolai Köstner (oli ka II abiesimees)
  30. Juhan Lasn
  31. Tiido Lauri
  32. Anna Leetsmann – välja heidetud 5. veebruaril 1919
  33. Juhan Lehman – alates 26. novembrist 1918
  34. Villem Maasik
  35. Mihkel Martna – astus tagasi 26. novembril 1918
  36. Mart Meos – asendas 27. novembril 1918 Herman Kaske
  37. Friedrich Volrad Mikkelsaar
  38. Victor Neggo (oli ka sekretäri I ja II abi)
  39. Aleksander Oinas – asendas 26. novembril 1918 Karl Hugo Reimanit
  40. Aleksei Palm
  41. Jüri Parik – asendas 26. novembril 1918 Georg Eduard Aulet
  42. Kaarel Parts (oli ka esimees)
  43. Ants Piip
  44. Aleksander Podrätšik
  45. Peeter Siegfried Põld (oli ka abiesimees)
  46. Konstantin Päts
  47. Hans Pöhl
  48. Hans Pöögelmann – välja heidetud 5. veebruaril 1919
  49. Jaan Raamot
  50. Hugo Raudsepp (ka sekretäri I ja II abi)
  51. Hugo Karl Ferdinand Reiman – astus tagasi, teda asendas Aleksander Oinas
  52. Julius Reintam
  53. Hans Riiberg
  54. Hans Reinhold Roos
  55. Karl Saral (oli ka abiesimees)
  56. Julius Seljamaa (oli ka I abiesimees ja ajutine sekretär)
  57. Jaan Sihver – heideti pärast hukkumist Narva lahingus 28. novembril 1918 välja (5. veebruaril 1919)
  58. Otto August Strandman (oli ka esimees)
  59. Jaan Teemant (oli ka I abiesimees)
  60. Jaan Treial – suri 11. jaanuaril 1918
  61. Jaan Tõnisson
  62. Artur Vallner – (oli ka esimees) heideti välja 5. veebruaril 1919
  63. Aleksander Veiler
  64. Jüri Vilms (oli ka II abiesimees)
  65. Karl Johannes Virma
  66. Jaak Ümarik

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. Eestimaa kubermangu maanõukogu awamine., Sakala (1878-1940), nr. 75, 5 juuli 1917
  2. Eestimaa kubermangu rahwakongress, Sakala (1878-1940), nr. 75, 5 juuli 1917
  3. Maanõukogu otsus kõrgemast wõimust, Riigi Teataja, nr. 1, 27 november 1918

Välislingid muuda

Eelnev
Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu
19171919
Järgnev
Asutav Kogu