Tallinna Teataja

Disambig gray.svg  See artikkel räägib 1910 asutatud ajalehest; 1930 asutatud ajalehe kohta vaata artiklit Uus Eesti (1930)

Tallinna Teataja oli ajaleht, mis ilmus aastatel 19101922 Tallinnas.

Tallinna Teataja
Tallinna Teataja 1910–1922 päismik.jpg
Tüüp päevaleht
Peatoimetaja Aleksander Veiler, 1910
Konstantin Päts, 1911–1916
Rein Eliaser, 1917
Eduard Hubel
Kaarel Eenpalu, 1920–1921
Jaan Järve, 1921
Johannes Viik, –1923
Kaastoimetaja töölisnurga toimetaja August Kastra
Asutatud 1910
Keel eesti
Toimetus Tallinn

Ajalehe asutasid 1910 aastal ajalehe Virulase juurest lahkunud ajakirjanikud (Jakob Mändmets, Paul Olak, Eduard Hubel jt)[1], ajaleht oli Eesti Rahvaerakonna häälekandja, mis ilmus kuus korda nädalas. Esimene number ilmus 13. veebruaril 1910. 1911–1916 aastatel, kui Konstantin Päts oli peatoimetajaks, oli leht suhteliselt radikaalne. Konstantin Päts kindlustas Tallinna Teataja ja Tallinna Uudiste majandusliku baasi, andes lehtede väljaandmise Peterburi Eesti Kirjastusühisuse "Ühiselu" (1911. aasta augustist Eesti Kirjastuse Osaühing "Ühiselu") kätte. 1910–1919 ilmus kolm korda nädalas lisaks lühiväljaanne Tallinna Uudised. Lisaks veel mitu lisa. Tallinna Teataja toimetuses töötasid Kaarel Eenpalu ja Eduard Hubel.

31. oktoobril 1917 tegi Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee (oli end kõrgeimaks võimuks kuulutanud 27. oktoobril 1917) otsuse sulgeda Tallinna suuremad ajalehed, kelle hulgas oli ka Tallinna Teataja, ning nende varandus konfiskeerida. Varanduse konfiskeerimise otsus oli aga nii vägivaldne ja enneolematu (ilmselt kohaliku komitee omaalgatus), et see tühistati juba järgmisel päeval. Suletud Tallinna lehed hakkasid aga uute nimede all edasi ilmuma ja Tallinna Teatajast sai Teataja. Kui Teataja 12. detsembril 1917. aastal suleti, süüdistatuna nõukogudevastases kihutustöös, hakkas ajaleht ilmuma teiste nimede all – Eestimaa (18.–21. detsembril 1917) ja Kodumaa (23. detsember 1917), kuni 23. detsembril otsustas Eesti Töörahva ja Sõjaväelaste Nõukogu Täitevkomitee kõik "võõrad" lehed sulgeda ja Teataja varanduse enamliku Eesti Teataja käsutusse anda.

Peale sakslaste okupatsiooni andis kindral Senckendorff 25. veebruaril 1918 välja käskkirja, mille 16. punkt keelas igasuguste trükiste tootmise ja levitamise. Et perioodiline väljaanne saaks uuesti ilmuda, tuli saksa võimude poolt ametisse seatud ajakirjanduse järelevalve asutuselt – Trükiasjade Ametilt ehk Pressestellelt luba taotleda. Tallinna suurematest lehtedest saigi ilmumisloa Tallinna Teataja (Päevaleht ei saanud), kuid kaotas selle juba 28. mail, sest keeldus avaldamast talle etteantud saksameelseid kirjutusi.

Viimane number ilmus 16. mail 1922.

Tallinna Teataja toimetajadRedigeeri

LisadRedigeeri

  • Kirjanduslik lisa Külaline (1910–1915)
  • Tallinna Teataja jutulisa (1910, ilmus väljalõigatava joonealusena)
  • Tallinna Uudised (1910–1919)
  • Jutulisa (1911–1915 ilmus poognatena või väljalõigatavate joonealustena)
  • Pilkeleht Kaval Hans (1911)
  • Kirjandus Jõululaual (15.detsember 1912)
  • Ühiselu kalender (1912–1914)
  • Juriidiline lisa Õigus (1914)
  • Amnestia (1917)
  • Põllumajandus (1921 ilmus väljalõigatava joonealusena)

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Endel Annus ja Tiina Loogväli (2002). Eestikeelne ajakirjandus 1766-1940 I osa. Tallinn: Eesti Akadeemiline Raamatukogu. Lk 40. 
  2. Peeter Väljas, Eesti haritlasperekonna tüüpilise saatude dokumentaalne uuring, Eesti Rahvusarhiiv
  3. Siseministerium teatab, et järgmised ajalehed ja ajakirjad on registreeritud , Riigi Teataja, nr. 2, 13 jaanuar 1919
  4. Olaf Esna, Nemad vastutasid Postimehe sabade eest, Pärnu Postimees, 5.06.2007
  5. Jaan Järve omariikluse hälli juures, Pärnu Postimees, 23.02.2012