Välisministeerium

Disambig gray.svg  See artikkel räägib Eesti ministeeriumist; üldmõiste ning teiste riikide ministeeriumide kohta vaata artiklit Välisministeerium (üldmõiste).

Välisministeerium on Eesti valitsusasutus, mis tegeleb riigi välispoliitikaga.

Välisministeerium
Välisministeeriumi logo.png
Välisministeeriumi hoone, 2005.jpg
Välisministeeriumi hoone (2005)
Asutatud 1918
Peakorter Islandi väljak 1, Tallinn
Minister Eva-Maria Liimets
Kantsler Jonatan Vseviov
Eelarve maht 93 miljonit (2021)

Välisministeeriumi valitsemisalas on:

  • ettepanekute tegemine riigi välispoliitika kavandamiseks;
  • välislepingute ja välismajandusega seotud küsimuste lahendamine;
  • Eesti riigi suhtlemise korraldamine välisriikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega;
  • sise- ja välisprotokolli korraldamine riiklike tähtpäevade tähistamise ning riiklikult oluliste välisvisiitide läbiviimise, samuti kõrgete külaliste vastuvõtmise korral;
  • Eesti riigi ja kodanike huvide kaitsmine välisriikides;
  • rahvusvahelise arengu- ja humanitaarabi andmise korraldamine;
  • Eesti tutvustamine ning vastavate õigusaktide eelnõude koostamine.

JuhtkondRedigeeri

  Pikemalt artiklis Eesti välisminister

Eesti välisministeeriumi juhib välisminister. Alates 26. jaanuarist 2021 on Eesti välisministriks Eva-Maria Liimets. Enne teda oli välisministriks Urmas Reinsalu.

Välisministeeriumi kantsleriks on alates 8. veebruarist 2021 Jonatan Vseviov.[1]

StruktuurRedigeeri

  • Ministri alluvuses:
  1. Siseauditi osakond
  2. Kantsler
  • Kantsleri alluvuses:
  1. Riikliku protokolli osakond
  2. Pressiosakond
  3. Teabeanalüüsi osakond
  4. Diplomaatilise Julgeoleku osakond
  5. Avaliku Diplomaatia osakond
  6. Asekantsler poliitikaküsimustes
  • Poliitikaosakond (Julgeolekupoliitika ja relvastuskontrolli büroo, Rahvusvaheliste  organisatsioonide büroo, Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia büroo; Aasia, Aafrika, Austraalia ja Ladina-Ameerika büroo, Euroopa korrespondendi büroo, Poliitika planeerimise büroo)
    • Asekantsler välismajanduspoliitika ja arengukoostööküsimustes
  • Välismajanduse ja arengukoostöö osakond (Väliskaubanduspoliitika ja rahvusvaheliste majandusorganisatsioonide büroo, Arengukoostöö ja humanitaarabi büroo, Kultuuri- ja äridiplomaatia büroo)
    • Asekantsler juriidilistes ja konsulaarküsimustes
  • Juriidiline osakond (Rahvusvahelise õiguse büroo, Euroopa Liidu õiguse büroo)
  • Konsulaarosakond (Konsulaarteenuste büroo, Konsulaarabi büroo)
    • Asekantsler Euroopa ja Atlandi-ülese koostöö küsimustes
  • Euroopa ja Atlandiülese koostöö osakond (Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika, Euroopa Liidu majandus- ja rahandusküsimuste büroo, Põhja- ja Kesk-Euroopa, energeetika ja kliimaküsimuste büroo; Kagu-Euroopa, Euroopa Liidu üldasjade ja laienemise büroo)
    • Asekantsler haldusküsimustes
  • Infotehnoloogia osakond (Tarkvara, riistvara ja kasutajatoe talitus, Infosüsteemide, võrkude ja telekommunikatsiooni talitus)
  • Rahandusosakond (Eelarve- ja investeeringute büroo, Raamatupidamise talitus)
  • Haldusosakond (Asjaajamise büroo, Haldus- ja transporditalitus, Ehitus- ja kinnisvaratalitus)
  • Personaliosakond (Personalibüroo, Arenduse ja rahvusvahelise personalipoliitika büroo)

AjaluguRedigeeri

1918. aastal moodustatud Eesti välisministeerium asus algselt aadressil Raekoja plats 14.[2] 1918. aasta lõpus kolis Välisministeerium hoonesse Väike-Pärnu maantee 3. 1921. aastal koliti ministeerium Toompeal asunud endisesse Eestimaa rüütelkonna hoonesse (Toom-Kohtu tänav 1), kus ministeerium tegutses kuni 1940. aastani. Välisministri residents asus Toomkooli tänav nr 17.

1919. aasta lõpuks töötas välisministeeriumis 29 ametnikku, kellest 14 kuulusid "Esturi" koosseisu. VM poliitilise osakonna juhatajaks, arvates 11. märtsist 1919. aastast oli Hermann Hellat. Välissuhtluse laienedes jagati senine poliitiline osakond 1920. aastal Ida ja Lääne poliitiliseks osakonnaks. Lääne poliitiline osakond tegeles Lääne-Euroopa ja Ameerikaga, Ida poliitiline osakond Soome, Läti, Leedu, Poola, Kaug-Ida ja Väike-Aasiaga. 1920. aasta lõpus moodustati eraldi veel Vene osakond. Välisministeeriumi koosseisust eraldati "Estur" ja selle asemel loodi informatsiooni osakond.

1938. aasta Valitsemise korraldamise seaduse järgi oli Välisministeeriumi ülesandeks: korraldada Vabariigi suhteid välisriikidega ja kaitsta Vabariigi ja tema kodanikkude huvisid välismail[3]. Välisministeeriumi koosseisus olid 1938. aastal[4]:

  • Administratiiv-juriidiline Osakond. Administratiiv-juriidilise Osakonna ülesandeks oli: keskasutise ja välisesinduste isikliku koosseisu asjade, majanduse ja asjaajamise korraldamine; juriidiliste küsimuste lahendamine ja läbikäimine välisriikidega kohtuasjades; konsulaartegevuse juhtimine ja järelevalve; eelarve-ettepanekute koostamine; ministeeriumi valdamisel olevate riigivarade valitsemine; arvepidamine[5].
  • Poliitiline Osakond. Poliitilise Osakonna ülesandeks oli: politiliste suhete korraldamine välisriikidega; läbikäimine rahvusvaheliste organisatsioonidega; informatsioon välisriikidest ja välisriikidesse; välispolitiliste sihtide selgitamine ja sellekohase ametliku informatsiooni andmine[6].
  • Protokolliosakond. Protokolliosakonna ülesandeks oli: välisriikide saadikute esitlemine Vabariigi Presidendile; välisriikide esindajate õiguste ja eesõiguste rakendamise küsimused; Vabariigi Presidendi poolt välisriikidega peetava kirjavahetuse ettevalmistamine; välismaa au- ja teenetemärkide annetamise küsimused Eesti kodanikkudele ja välisriikide kodanikkudele Eesti au- ja teenetemärkide annetamise ettevalmistamine; rahvusvahelise ja riikliku iseloomuga tseremoniaalide ettevalmistamine ja korraldamine; välisesindajate agreemendiga seoses olevad küsimused[7].
  • Väliskaubanduse Osakond. Väliskaubanduse Osakonna ülesandeks oli: majanduslikkude suhete korraldamine välisriikidega, väliskaubanduse arendamine, majanduslik informatsioon välisriikidest ja välisriikidesse[8].

Välisministeeriumi koosseisu kuulusid välisesindused, mis jagunesid saatkondadeks, alalisteks esindusteks, peakonsulaatideks, konsulaatideks, asekonsulaatideks ja konsulaaragentuurideks. Saatkondade ja alaliste esinduste ülesandeks oli: esindada Vabariiki; täita poliitilisi ja majanduslikke ülesandeid ja anda diplomaatilist kaitset Eesti kodanikkudele. Konsulaaresinduste ülesandeks oli: Vabariigi huvide kaitsmine; Eesti kaubanduse ja laevanduse soodustamine ja arendamine ning tarviliku nõu ja abi andmine Eesti kodanikkudele välismaal.

Vt. Eesti diplomaatilised esindused, Eesti Vabariigi välisesindajate loend (1939), Välisriikide esindajad Eestis 1938, Välisriikide aukonsulid Eestis (1938)

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. "Valitsus nimetas Jonatan Vseviovi välisministeeriumi kantsleriks" ERR, 22. oktoober 2020
  2. Ministeriumite adressid, Riigi Teataja, nr. 4, 4 detsember 1918
  3. 332. Valitsemise korraldamise seadus. § 95, Riigi Teataja, nr. 37, 14 aprill 1938
  4. 332. Valitsemise korraldamise seadus. § 96, Riigi Teataja, nr. 37, 14 aprill 1938
  5. 332. Valitsemise korraldamise seadus. § 97, Riigi Teataja, nr. 37, 14 aprill 1938
  6. 332. Valitsemise korraldamise seadus. § 98, Riigi Teataja, nr. 37, 14 aprill 1938
  7. 332. Valitsemise korraldamise seadus. § 99, Riigi Teataja, nr. 37, 14 aprill 1938
  8. 332. Valitsemise korraldamise seadus. § 100, Riigi Teataja, nr. 37, 14 aprill 1938

VälislingidRedigeeri