Arenguabi
See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2010) |
Arenguabi ehk arengukoostöö on üldtermin, mis hõlmab doonorite poolt arenguriikidele suunatud rahalist abi, oskusteabe edasiandmist (tehnilist abi) või materiaalset abi. Doonoriteks on tavaliselt arenenud riigid või OPECi liikmesriigid või rahvusvahelised organisatsioonid. Arengukoostööd viiakse ellu nii kahepoolse kui ka mitmepoolse koostöö korras.
Abi või laenu saamise eeldusena nõutakse eelarvepoliitika vms riikliku majanduspoliitika suhtes teatud tingimuste täitmist. Iseloomulik eriti Rahvusvahelise valuutafondi (IMF) ja Maailmapanga laenuprogrammide puhul.
Doonorid mõjutavad sihtriigi poliitikat nii nõustamisega kui ka konkreetsete tingimuste sätestamisega. Mõned tingimused võivad olla põhjendatud (näiteks finantsjuhtimise läbipaistvus). Tingimused, mis nõuavad aga nt teatud majanduspoliitika järgimist ei ole paljude huvigruppide meelest õigustatud ega jätkusuutlikud ning on tihti kahjuliku mõjuga.[1]
Ametlik arenguabi (ODA) on rahvusvaheline termin, mis tähendab arenguriikidele avalikust sektorist majandusliku arengu ja heaolu toetamiseks antavaid laene ja grante, sealhulgas humanitaarabi. Ametliku arenguabi definitsiooni ja sinna alla loetavad abitegevused otsustab Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) Arenguabi Komitee (DAC), mis kogub ka rahvusvahelist arenguabi statistikat.[2]
Mis on mis muuda
Arenguabi muuda
Tänapäeva kiiresti arenevas maailmas sõltuvad riigid üha enam üksteisest. Arenguprobleemid ja humanitaarkatastroofid ei mõjuta globaliseerumise tingimustes enam ainult riiki ennast, vaid kogu maailma, sealhulgas ka Eestit. Rikkamate ja arenenud riikide kõrval eksisteerib ka suur hulk vaesuses ja madalate inimarengu näitajatega riike ning on inimlik ja loomulik, et arenenum osa aitab kaasa vaesemate riikide arengutaseme täitmisele. Arenguabi vajadusele vastab ka ütlus, mille järgi iga kett on just nii tugev, kui tugev on tema kõige nõrgem lüli.[1] Näiteks kui suurimas kakaoubade eksportijariigis Elevandiluurannikul takistab poliitiline olukord põllumeestel kakaoubade kasvatamist, muutub šokolaadi hind kallimaks kõikjal mujal maailmas. Kui suurimas puuvilla kasvatavas riigis Hiinas ei saa puuvilla korjajad mingil põhjusel tööl käia, siis tõuseb riiete hind kõikjal maailmas.
Arengukoostöö jaotatakse laias laastus kaheks: kahepoolseks ja mitmepoolseks.[3]
Kahepoolne arenguabi muuda
Kahepoolne ehk bilateraalne arengukoostöö tähendab kokkuleppeid doonorriigi ja abisaajariigi vahel.
Näiteks Eesti kahepoolne koostöö on suunatud riikidele, kus Eesti saab lisaväärtust anda oma kogemusi jagades. Eesti prioriteetseteks abisaajariikideks on Afganistan, Gruusia, Moldova, Ukraina, Armeenia, Aserbaidžaan ja Valgevene. Neid riike on Eesti abistanud seadusandluse reformide tegemisel, haiglate varustamisel, politseinike koolitamisel, avaliku sektori info- ja kommunikatsioonitehnoloogia suutlikkuse suurendamisel, naiste ja laste olukorra parandamisel.[4]
Mitmepoolne arenguabi muuda
Mitmepoolne ehk multilateraalne arengukoostöö tähendab seda, et doonorriigid eraldavad raha rahvusvahelistele organisatsioonidele (ÜRO asutused, Maailmapank), et organisatsioonid saaksid oma tegevusi rahastada.
ÜRO allüksused tegelevad näiteks hariduse, tervishoiu, keskkonna ja laste olukorraga seotud küsimustega. Maailmapank aga on andnud sooduslaene niisutussüsteemide ja energiarajatiste ehitamiseks. Valdav osa Eesti mitmepoolsest panusest suunatakse Euroopa Liidu ühisesse arengukoostöösse, kuna kindel osa Eesti liikmemaksudest läheb alati Euroopa Komisjoni arengukoostöö rahastamiseks.[4]
Humanitaarabi muuda
Sageli peetakse ekslikult arenguabi ja humanitaarabi üheks ja samaks asjaks. Ehkki arengumaade kontekstis on need kaks omavahel tihedalt seotud, on mõlemad siiski kaks eri asja. Arenguabi eesmärk on saavutada pikaajalisi muutusi ja mõju, kuid humanitaarabi on lühiajaline ja kiireloomuline kriisiabi inimelude päästmiseks või kannatuste leevendamiseks konflikti, epideemia, näljahäda või looduskatastroofi puhul.[4]
Arenguabi algus muuda
Arenguabi hakati tänapäevases mõistes andma pärast teist maailmasõda, kui USA toetas Euroopa riikide ülesehitamist Marshalli plaani järgi. 1950–1960ndatel iseseisvus enamik Euroopa endistest koloniaalmaadest ning Marshalli plaani edust inspireerituna hakkasid jõukamad tööstusriigid abi andma ka vähem arenenud maadele, lootes, et arengumaad jõuavad selle toel kiiresti heale järjele.
Vähem arenenud maad ei olnud aga võrreldavad sõjas laastunud Euroopaga ning neile antud abiga järgmistel kümnenditel soovitud eesmärkideni ei jõutud. Arengu asemel olid mitmed riigid võlgades ning arenenud ja arenevate riikide vaheline lõhe vaid suurenes. Kriitika arenguabi pihta laienes veelgi, kui selgus, et osa rahast jõudis kas sihtriigi korrumpeerunud ametnike kätesse või omakasupüüdlikult abi andvate firmade ja ekspertide käsutusse. Selle olukorra põhjustas see, et projekte planeerides ei olnud võetud arvesse kohalikke olusid, mille tõttu jäid tulemused kesiseks. Lisaks tekitasid korraldatud suured majandusreformid, erastamised ja majanduse liberaliseerimine vaeseid inimesi hoopis juurde, selle asemel et vaesust vähendada.[4]
Säästva arengu eesmärgid muuda
Välisministeeriumi koduleht väidab, et: "ÜRO-s lepiti 2015. aasta septembris kokku säästva arengu eesmärgid ning ÜRO liikmesriigid peavad oma poliitikat kujundama nendest eesmärkidest lähtuvalt järgmised 15 aastat. Säästva arengu eesmärgid on järg ÜRO aastatuhande eesmärkidele aastaks 2015.
ÜRO säästva arengu eesmärgid aastaks 2030 on järgmised:
1. Kaotada kõikjal mis tahes vaesus
2. Kaotada nälg, kindlustada kõik inimesed toiduga ja tagada parem toitumus ning edendada säästvat põllumajandust
3. Tagada kõigile igas vanuses tervislik elu ja heaolu
4. Tagada kaasav ja võrdsetel alustel kvaliteetne haridus ja edendada elukestvat õpet kõigi jaoks
5. Saavutada sooline võrdõiguslikkus ning tugevdada naiste ja tüdrukute võimalusi
6. Tagada kõigile vee ja kanalisatsiooni kättesaadavus ning säästev majandamine
7. Tagada kõigile mõistliku hinnaga, usaldusväärne, säästlik ja ajakohane energia
8. Edendada püsivat, kaasavat ja säästvat majanduskasvu, täielikku ja tootlikku tööhõivet ning inimväärset tööd kõigi jaoks
9. Rajada vastupidav taristu, edendada kaasavat ja säästvat tööstust ning innovatsiooni
10. Vähendada riikidesisest ja riikidevahelist ebavõrdsust
11. Muuta linnad ja inimasulad kaasavateks, turvalisteks, muutustega kohanevateks ja säästvateks
12. Tagada säästvad tarbimis- ja tootmismudelid
13. Võtta kohe kasutusele meetmed kliimamuutuse ja selle mõjude ohjeldamiseks
14. Hoida ja säästvalt kasutada ookeane, meresid ja merevarasid, tagamaks säästev areng
15. Kaitsta ja taastada maismaa ökosüsteeme ja edendada nende säästvat kasutamist; majandada metsi säästvalt, võidelda kõrbestumise vastu, peatada mulla vaesumine ja taastada kahjustunud pinnad ning peatada elurikkuse kadu
16. Edendada rahumeelseid ja kaasavaid ühiskondi, tagamaks säästev areng; võimaldada kõigile juurdepääs õigusemõistmisele ning rajada tõhusad, vastutustundlikud ja kaasavad institutsioonid kõigil otsustustasanditel
17. Tugevdada poliitikate rakendamise vahendeid ja elavdada globaalset partnerlust, tagamaks säästev areng"[1]
Vabatahtlikud ja kodanikuühendused muuda
Arengukoostöös osalevad ka kodanikuühendused, äriettevõtted, teadusasutused ja üksikisikud. Riikide kõrval võivad nad olla nii olulised rahaallikad kui ka koostööpartnerid. Peale selle on nende võimuses oma igapäevategevusi vastutustundlikumaks muuta.
Eriti olulised on need kodanikuühendused, kes jälgivad kriitiliselt ametlikku poliitikat ja püüavad seda paremaks muuta, ent teevad samal ajal ka arengukoostööprojekte. Nende tegevus hõlmab inimesi ja piirkondi, kes muidu jääksid kõrvalise abita. Üks kodanikuühenduste eeliseid on see, et nad korraldavad väiksemaid arenguprojekte, mille käigus puutuvad jõukate riikide ja arenguriikide inimesed lähemalt kokku ja jagavad teadmisi. Projektide kaudu on tekkinud maailma eri paigus elavate inimeste vahel tugevaid sõprussuhteid, mis on viinud uutele koostöövormidele, milleks on sõpruslinnade ja -koolide ning kultuurivahetuse projektid.
Kodanikuühenduste kaudu saab arengumaade hüvanguks tegutseda igaüks. Mitmele võib sellest kujuneda palgatöö, kuid paljud inimesed soovivad parema maailma loomisel osaleda ka vabatahtlikuna. Samas ei tähenda vabatahtlikkus vaid raha kogumist või annetamist, võib ka osaleda teavitusürituste organiseerimisel (inimeste teavitamine mingitest toodetest või olukordadest kusagil)
Vabatahtliku tegevuse kaudu kohtutakse teiste sama moodi meelestatud inimestega, õpitakse uusi asju ning tutvutakse uute ideedega. Võõraste kultuuride nägemiseks ja nende esindajatega kohtumiseks ei pea reisima arengumaadesse. Ka Eestis elab paljude arengumaade inimesi ning mõned nendest tegutsevad ka vabatahtlikuna. Parimal juhul ongi vabatahtlik tegevus mitmekultuuriline suhtlemine ja koostöö, milles nii arenenud maade(nt Eesti) kui ka arengumaade inimesed üritavad üheskoos tegutseda, lahendamaks probleeme nii arengumaades(nt Eesti) kui ka arenenud maades.[4]
Eesti arenguabi muuda
Eesti arenguabi poliitika muuda
Eesti on osalenud rahvusvahelises arengukoostöös alates 1998. aastast, eelnevalt oli ise abi saavate riikide hulgas. Eesti arengukoostöö ja humanitaarabi arengukava toob Eesti peamise eesmärgina esile ülemaailmse vaesuse vähendamise ja üldeesmärgina ÜRO aastatuhande arengueesmärkide (MDG) saavutamise.
Juba üle kümne aasta on Eesti jaganud oma teadmisi, kogemusi ja rahalisi ressursse kümnete riikidega. Praeguse aasta seisuga on Eesti südameasjaks aidata kaasa Afganistani, Armeenia, Aserbaidžaani, Gruusia, Moldova, Ukraina ja Valgevene arengule, aga koostööd tehakse ka teiste riikidega.
Riigi tasandil koordineerib arengupoliitikat välisministeerium ja valdkonnas tegutsevaid või sellest huvituvaid Eesti kodanikuühendusi koondab Arengukoostöö Ümarlaud. Suure osa arengukoostöösse minevast rahalisest abist suunab Eesti Euroopa Liitu, mille kaudu rahastatakse erinevaid rahvusvahelisi projekte paljudes riikides. Samuti vahendab Eesti osa arenguabist läbi siinsete, Euroopa Liidu ja ÜRO süsteemi kuuluvate organisatsioonide.
Eesti arengukoostöö poliitika arengukava hõlmab lisaks prioriteetidele ka riigieelarvelist rahastamiskava aastani 2015, mis näeb ette ametliku arenguabi suurendamist aastaks 2015 vähemalt tasemeni 0,17% RKTst ning pikemas perspektiivis saavutada tase 0,33%.
Koos teiste värskete Euroopa Liidu liikmesriikidega on Eesti andnud kindla lubaduse lähiaastatel oma välisabi ressursse märkimisväärselt suurendada.[5]
MTÜ Mondo muuda
Eestis tegelevad arenguabiga mõned väikesed organisatsioonid, näiteks MTÜ Mondo, mille projektidel on olnud kaugeleulatuv mõju nii mõnegi küla elus. Näiteks on tänu Mondo ettevõtmistele paranenud Ghanas, Kongo külas elavate lesknaiste elu ning Afganistanis, Helmandi provintsi keskhaiglas tõsteti arstiabi andmise kvaliteeti.[4] MTÜ Mondo üheks peamiseks tegevusvaldkonnaks on arenguabi, mille võtmesõnadeks on vajaduspõhisus, mõjusus ja jätkusuutlikkus.
MTÜ Mondo arengukoostöö üldisteks eesmärkideks on lastele hariduse andmine ja hariduse kvaliteedi tõstmine; erivajadustega inimeste ja naiste majandusliku toimetuleku suurendamine; vabatahtlike ekspertide rakendamine arengukoostöös ning katastroofiohu vähendamine arengukoostöö piirkondades.
MTÜ Mondo viib ellu oma arengukoostööd annetustel põhineva toetusprogrammi ja erinevate riiklike fondide, Euroopa Liidu jt rahvusvaheliste fondide poolt rahastatavate koostööprojektide abil.[6]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Välisministeerium (24,05.2017). "Mis on arengukoostöö?". Originaali arhiivikoopia seisuga 2017-10-03. Vaadatud 3.10.2017.
{{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|aeg=(juhend) - ↑ Arengukoostöö Ümarlaud (2015). "Arengukoostöö". Vaadatud 11.10.2017.
- ↑ MTÜ Arengukoostöö Ümarlaud (2015). "Arengukoostöö". Vaadatud 11.10.2017.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 MTÜ Mondo maailmaharidus- ja koolituskeskus. "Arengukoostöö". Vaadatud 15.10.2017.
- ↑ Arengukoostöö Ümarlaud (2015). "Eesti arengukoostöö". Vaadatud 11.10.2017.
- ↑ MTÜ Mondo. "Arengukoostöö". Vaadatud 11.10.2017.