Eesti diplomaatilised esindused

See artikkel on Eesti diplomaatilistest esindustest; teiste riikide esinduste kohta Eestis vaata artiklit Diplomaatilised esindused Eestis

Eesti diplomaatilised esindused on Eesti Vabariigi diplomaatilised esindused välisriikides.

Riigid, kus Eestil on diplomaatiline esindus

Eesti välisesindused 1918–1940Redigeeri

Eesti Välisministeeriumi esimesed diplomaatilised esindajad välismaal olid:

Eduard Wilde, Saksa valitsuse juures Berliinis
Karl Robert Pusta — Prantsuse vabariigi juures Pariisis
Anton Piip — Briiti valitsuse juures Londonis
Oskar Kallas — Soome vabariigi valitsuse juures Helsingis^[1]
Ameerika saatkond, juhataja Jaan Tõnisson^[2]

Enne teist maailmasõja olid Eesti saatkonnad Londonis, Roomas, Kaunases (endine Leedu pealinn), Riias, Moskvas, Varssavis, Pariisis, Stockholmis, Berliinis ja Helsingis.

Need kümme saadikut esindasid Eestit Austrias, Belgias, Hispaanias, Hollandis, Itaalias, Lätis, Leedus, Norras, NSV Liidus, Poolas, Prantsusmaal, Rootsis, Rumeenias, Saksamaal, Soomes, Suurbritannias, Šveitsis, Taanis, Tšehhoslovakkias, Ungaris, Vatikanis ja Rahvasteliidus.

Lisaks oli Eestil veel peakonsul Leningradis, konsul New Yorgis ja asekonsulid Antwerpenis, Leningradis ja Valklas.

1935. aastal said konsuli ka Budapest, Genf, Kopenhaagen ja Praha.

1939 loodi Eesti saatkond Budapestis. Seoses Austria ja Tšehhi liitmisega Saksamaaga, likvideeriti saatkonnad Viinis ja Prahas. Loodi ka Balkani saatkond, kuid see ei alustanud tööd.

1933/1934. aasta lõpuks olid Eesti konsulaaresindused 128 linnas: neist 9 peakonsulaati, 71 konsulaati, 44 asekonsulaati ja 5 konsulaaragentuuri.

Märtsis 1938 suleti NSV Liidu nõudel Eesti peakonsulaat Leningradis.

Aprilliks 1939 oli konsulaarteenuste arv 151.^[3]

Eesti välisesindused 1940–1991Redigeeri

Osa diplomaatilisi ja konsulaaresindusi jätkas tegevust ka pärast 1940. aastat (tähtsaimad neist olid saatkond Londonis ja peakonsulaat New Yorgis), kuid tavaliselt suleti need asukohariigi poolt pärast viimase 1940. aastal diplomaatilist staatust omanud ametiisiku surma. Mõned riigid (Hispaania ja Prantsusmaa) võtsid Eesti Vabariigi esindajatena vastu diplomaate isikliku õiguse alusel. Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis ega Vabariigi Valitsus eksiilis ei olnud välisriikidega ametlikes suhetes.

Eesti esindused pärast 1990. aastatRedigeeri

Pärast 1992. aastat, mil oli kindlustatud Eesti rahvusvaheline tunnustamine, avati esindused New Yorgis, Helsingis, Stockholmis, Kopenhaagenis, Bonnis, Pariisis ja Moskvas. Pärast taasiseseisvumist taastati oma õigused Riia, Moskva, Berliini ja Helsingi saatkonnahoonetele.