Kaunas

linn Leedus
 See artikkel räägib Leedu linnast; endise sellenimelise restorani kohta vaata artiklit Atlantis (klubi)

Kaunas (vanas kirjaviisis Kowno-lin) on Leedu suuruselt teine linn, Kaunase rajooni halduskeskus. Baltikumis on Kaunas suuruselt neljas linn. Asub 48 meetri kõrgusel merepinnast Nerise jõe suubumiskohas Nemunasse. Jõele on Kaunase hüdroelektrijaama tarbeks rajatud tamm, mille taga paikneb Kaunase veehoidla.

Kaunas

leedu Kaunas

Pindala 157 km² (2017)[1] Muuda Vikiandmetes
Elanikke 305 120 (1.01.2023)[2] Muuda Vikiandmetes

Koordinaadid 54° 54′ N, 23° 56′ E
Kaunas (Leedu)
Kaunas

Linna kõrgeim koht asub Kaunase kindluse IX fordi aladel ja ulatub 100,1 meetrit üle merepinna, sellal kui linna madalamad osad ulatuvad vaid 30 meetrit üle merepinna. Linna läbib Vilniuse ja Kaliningradi vaheline raudtee, raudtee ühendab linna ka Jonavaga. Kaunas jääb kavandatava Rail Baltica trassile.

2022. aastal on Kaunas koos Esch-sur-Alzette'iga Euroopa kultuuripealinnad.

Ajalugu muuda

 
Pažaislise klooster

Kaunase asula tekkis tõenäoliselt X sajandil. Sealset asulat mainiti kirjalikes allikates esimest korda aastal 1030. Aastal 1140 mainis asulat Muḩammad al-Idrīsī, kes kasutas selle kohta nimekujusid Qaynu ja Qanys. Ristisõdijate kroonikatesse ilmus asula Marburgi Wigandi kroonikas aastal 1361, saksa kroonikates kandis Kaunas nimesid Kauen, Cawen, Kauwenpille jt. Millalgi XIV sajandil rajati asulasse ka kivist Kaunase linnus.

Linn sai Kaunasest aastal 1408, mil see sai Magdeburgi linnaõigused. Samal aastal rajati sinna ka Hansa Liidu kaubakontor, mis asus Perkūnase majas. XV sajandil olid linna põhilisteks asukateks saksa kaupmehed. Linna pindala oli toona 20 hektarit. Aastal 1473 asutati linna esimene kool,[3] aastal 1519 aga hospidal.

 
Perkūnase maja

XVII sajandi alguseks oli linnas ligi 15 000 elanikku. Sel perioodil rajati linna lähedale ka Pažaislise klooster. Seejärel laastasid linna aga sõjad ja katkuepideemia. Kaunas hakkas taas kasvama alles XVIII sajandil, mil valmis Nemunase ja Dnepri jõgikondasid ühendav Ogiński kanal.

Alates kolmandast Poola jagamisest aastal 1795 oli Kaunas Venemaa koosseisus, sellal kui osa tänapäevasest linna territooriumist sai endale Preisimaa kuningriik. Aastal 1812 ületas Napoleoni sõjavägi Kaunase kohal Nemunase ja tungis Venemaale.

Aastal 1842 sai Kaunasest Kovno kubermangu halduskeskus. Aastal 1847 alustati senisest linnast ida poole Naujamiestise linnaosa rajamist. Aastail 18611862 valmis Peterburi-Varssavi raudtee ja sellele rajati Vilniusest Königsbergi viiv haru, mis läbis ka Kaunast. Linna vaimueelu arengule oli eriti oluline aasta 1864, mil Varniaist toodi üle seal asunud Žemaitija piiskopkonna keskus ja vaimulik seminar.

Aastal 1898 rajati linna elektrijaam. Aastal 1889 liideti Kaunasega Žaliakalnis. Aastal 1882 hakati rajama Kaunase kindlust, mis valmis aastaks 1914.

Kaunas oli aastatel 19191939 Leedu ajutine pealinn (leedu laikinoji sostinė), kuna Leedu Vabariigil puudus kontroll konstitutsioonijärgse Leedu pealinna Vilniuse üle. Tol perioodil liideti linnaga ka mitmed seda ümbritsenud alevid ja eeslinnad. Aastal 1926 sai linnast Kaunase peapiiskopkonna keskus.

22. ja 23. juunil 1941 vallutasid linna Leedu vabadusvõitlejad, kes tegid koostööd Saksamaaga ja seal võimul olevate natsidega. Sealsed juudid sunniti asuma getosse, mis muudeti hiljem Kaunase koonduslaagriks. Aastal 1946 liideti linnaga Petrašiūnai, Marvelė, Lampėdžiai, 1959 aastal Kleboniškis, 1961 aastal Palemonas. Leedu taasiseseisvumise järel oli linn Kaunase maakonna halduskeskuseks, maakonna likvideerimisel aastal 2010 kujunes see aga omavalitsuse staatusega linnaks.

 

Haldusjaotus muuda

Linn moodustab eraldiseisva omavalitsusliku haldusüksuse ja jaguneb 11 vallaks (seniūnija).

Vallad muuda

Rahvastik muuda

Elanike arv muuda

  • 88 560 (1897, rahvaloendus)
  • 92 440 (1923, rahvaloendus)
  • 155 460 (1939)
  • 80 000 (1945)
  • 216 850 (1959, rahvaloendus)
  • 305 600 (1970, rahvaloendus)
  • 370 419 (1979, rahvaloendus)
  • 419 745 (1989, rahvaloendus)
  • 378 650 (2001, rahvaloendus)
  • 364 100 (2005)
  • 352 300 (2009)
  • 321 201 (2011, rahvaloendus)

Kaunase elanikest moodustasid 2001. aastal leedulased 92,9%, venelased 4,4%, ukrainlased 0,5% ja poolakad 0,4%.

2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli Kaunase elanikest leedulasi 93,6%, venelasi 3,8%, poolakaid 0,4%, ukrainlasi 0,4%, valgevenelasi 0,2% ja muudest rahvustest inimesi 1,6%.[4]

1919. aastal moodustasid elanikest 42% poolakad, 31% juudid ja 16% leedulased.

Kaunase elanikkonna rahvuslik koosseis aastatel 1897–1979 muuda

Aasta Leedulasi Venelasi Ukrainlasi Poolakaid Juute Valgevenelasi Sakslasi Muid rahvaid
1897. aasta rahvaloendus 6,6 25,8 0,3 22,7 35,2 1,4 4,7 3,3
1923. aasta rahvaloendus 59,0 3,2 ... 4,5 27,1 0,2 3,5 2,5
1970. aasta rahvaloendus 84,3 10,5 1,2 1,0 1,4 0,8 ... 0,8
1979. aasta rahvaloendus 88,7 8,3 0,8 0,7 0,5 0,5 ... 0,5.[5]

Transport muuda

Kaunases töötab 16 trollibussi- ja 34 bussiliini. Linna lähedal asub Kaunase rahvusvaheline lennujaam, linnas asub Steponas Dariuse ja Stasys Girėnase lennuväli. Kaunas on ka Baltimaade suurim jõesadam, samuti läbib linna Via Baltica, tulevikus ka Rail Baltica.

Haridus muuda

 
Vytautas Suure Ülikooli raamatukogu

Kaunases tegutseb 6 kõrgemat õppeasutust, milles õpib ligikaudu 35 000 üliõpilast.

Sport muuda

Kaunase Žalgiris on üks Euroopa tugevamaid korvpalliklubisid. Klubi koduhall on Žalgirio Arena. Kaunasest on pärit mitmed kuulsad korvpallurid, nagu Arvydas Sabonis, Šarūnas Marčiulionis, Žydrūnas Ilgauskas ja Šarūnas Jasikevičius.

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. http://www.kaunas.lt/apie-kauna/statistika/
  2. Resident population by city / town at the beginning of the year, vaadatud 12.02.2023.
  3. Steponas Maculevičius, Doloresa Baltrušiene, Znajomość z Litwą. Księga tysiąclecia. Tom pierwszy. Państwo, Kraštotvarka, Kaunas, 1999, ISBN 9986-892-34-1, lk. 30.
  4. "Arhiivikoopia" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 29. veebruar 2020. Vaadatud 23. veebruaril 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  5. Литва : краткая энциклопедия. Вильнюс, 1989

Välislingid muuda