Krivasoo lahing
Krivasoo lahing toimus 16. novembrist kuni 30. detsembrini 1919. aastal Eesti Vabadussõjas Eesti vägede ja Punaarmee vahel Krivasoo küla ümbruses. Vene ajalookirjanduses nimetatakse lahingut Kriuša lahinguks.
Krivasoo lahing | |||
---|---|---|---|
Osa Eesti Vabadussõja Viru rinde Narva kaitselahinguist | |||
Toimumisaeg | 16. november 1919 - 30. detsember 1919 | ||
Toimumiskoht | Krivasoo küla, Eesti | ||
Tulemus | Eesti võit | ||
Osalised | |||
| |||
Väejuhid või liidrid | |||
| |||
Jõudude suurus | |||
| |||
Kaotused | |||
|
Punaarmee Läänerinde armeekomandöri Vladimir Gittise juhtimisel ründas üle Krivasoo Auvere suunas 7. ja 15. armee jõududega (6. diviisi umbes 40 000 meest ja 200 suurtükki) eesmärgiga Viru rinde väed ümber piirata.
Punaarmee rünnakule seisid Viru rindel vastas kindral Aleksander Tõnissonile alluvad 1. ja 3. Diviisi väeosad (umbes 15 000 meest ja 160 suurtükki).
Lahingu käik
muuda17. novembril 1919 murdis Punaarmee 17. armee löögigrupp, mis koosnes 12 polgust Vääska juures rinde läbi ja alustas edasitungi Auvere suunas. Öösel üle Krivasoo piirkonnas laiaks ja aeglasevooluliseks muutunud ja jäätunud Narva jõe tunginud punaväed ei kohanud tõsist vastupanu, sest soisel alal ei olnud võimalik rajada kaitsekraavidega püsivalt mehitatud rindejoont. Punaarmee lõi ohtliku platsdarmi Auvere suunas eesmärgiga vallutada Jõhvi-Narva raudteelõik. Samal ajal ründas Punaarmee lakkamatute rünnakutega ja väga tugeva suurtükitule toetusel Narvast ida pool positsioone Annenskaja, Dubrovka ja Sala küla joonel.
Eesti vägede 1, 6. ja 8. jalaväepolgu jõududega antud vastulöök taastas esialgse rindejoone.
Punaarmee ründas veel korduvalt Eesti positsioone, kuid nendest läbi murda enam ei suudetud. Rünnakute tagajärjel suuri kaotusi kandnud Punaarmee rünnakud vaibusid 30. detsembriks 1919.