Krivasoo lahing

1919. aasta relvakonflikt Eestis Vabadussõja ajal

Krivasoo lahing toimus 16. novembrist kuni 30. detsembrini 1919. aastal Eesti Vabadussõjas Eesti vägede ja Punaarmee vahel Krivasoo küla ümbruses. Vene ajalookirjanduses nimetatakse lahingut Kriuša lahinguks.

Krivasoo lahing
Osa Eesti Vabadussõja
Viru rinde Narva kaitselahinguist
Toimumisaeg 16. november 1919 - 30. detsember 1919
Toimumiskoht Krivasoo küla, Eesti
Tulemus Eesti võit
Osalised
 Eesti Nõukogude Venemaa
Väejuhid või liidrid
Eesti Aleksander Tõnisson Vladimir Gittis
Jõudude suurus
~15 000
160 suurtükki
~40 000
200 suurtükki
Kaotused
Langenud ?
haavatud ?
vangi langenud ?
Langenud ?
haavatud ?
vangi langenud ?.

Punaarmee Läänerinde armeekomandöri Vladimir Gittise juhtimisel ründas üle Krivasoo Auvere suunas 7. ja 15. armee jõududega (6. diviisi umbes 40 000 meest ja 200 suurtükki) eesmärgiga Viru rinde väed ümber piirata.

Punaarmee rünnakule seisid Viru rindel vastas kindral Aleksander Tõnissonile alluvad 1. ja 3. Diviisi väeosad (umbes 15 000 meest ja 160 suurtükki).

Lahingu käik

muuda

17. novembril 1919 murdis Punaarmee 17. armee löögigrupp, mis koosnes 12 polgust Vääska juures rinde läbi ja alustas edasitungi Auvere suunas. Öösel üle Krivasoo piirkonnas laiaks ja aeglasevooluliseks muutunud ja jäätunud Narva jõe tunginud punaväed ei kohanud tõsist vastupanu, sest soisel alal ei olnud võimalik rajada kaitsekraavidega püsivalt mehitatud rindejoont. Punaarmee lõi ohtliku platsdarmi Auvere suunas eesmärgiga vallutada Jõhvi-Narva raudteelõik. Samal ajal ründas Punaarmee lakkamatute rünnakutega ja väga tugeva suurtükitule toetusel Narvast ida pool positsioone Annenskaja, Dubrovka ja Sala küla joonel.

Eesti vägede 1, 6. ja 8. jalaväepolgu jõududega antud vastulöök taastas esialgse rindejoone.

Punaarmee ründas veel korduvalt Eesti positsioone, kuid nendest läbi murda enam ei suudetud. Rünnakute tagajärjel suuri kaotusi kandnud Punaarmee rünnakud vaibusid 30. detsembriks 1919.