Aleksander Tõnisson

 See artikkel räägib sõjaväelasest; sanitaartehnikaettevõtja kohta vaata artiklit Aleksander Tõnisson (ettevõtja); II Riigivolikokku valitud töölise kohta vaata artiklit Aleksander Tõnisson (ülemnõukogu liige)

Aleksander Tõnisson VR I/1 (17. aprill 1875 Pööra küla, Härjanurme vald, Tartumaa30. juuni 1941, arvatavasti Tallinna lähistel) oli Eesti sõjaväelane (kindralmajor, 1918), 19341939 Tartu linnapea ja 19391940 Tallinna ülemlinnapea.

Aleksander Tõnisson
kindralmajor Aleksander Tõnisson
Sündinud 17. aprill 1875
Tartumaa
Surnud 30. juuni 1941
Tallinn
Teenistus Vene Keiserlik armee
Eesti Kaitsevägi
Auaste kindralmajor
Juhtinud 1. Eesti jalaväepolk
1. Eesti jalaväediviisi brigaad
1. Diviis
3. Diviis
Sõjad/lahingud Vene-Jaapani sõda
Esimene maailmasõda
Eesti Vabadussõda
Autasud Püha Anna orden, IV järk
Püha Stanislavi orden, III järk
Mõõgad ja lehv Püha Stanislavi ordeni juurde
Püha Anna orden, III järk mõõkade ja lehviga
Püha Stanislavi orden, II järk mõõkadega
Püha Anna orden, II järk mõõkadega
Püha Vladimiri orden, IV järk mõõkade ja lehviga
Vabadusrist I/I

Hariduskäik muuda

Ta õppis Eesti Aleksandri linnakoolis Põltsamaal ja 18971899 Vilno sõjakoolis. Tõnisson kuulus korp! Sakalasse.

Sõjaväeline teenistuskäik muuda

Vene sõjaväes muuda

Sõjaväeteenistusse astus ta 30. august 1896 teise järgu vabatahtlikuna. Pärast Vilno junkrukooli lõpetamist ülendati ta 29. oktoober 1899 alamleitnandiks, misjärel teenis kuni 30. augustini 1900 113. jalaväepolgus nooremohvitserina, 1904. aasta sügiseni pataljoni adjutandina ning siis polgu kohtu asjaajajana ja mobilisatsioonijaoskonna ülemana.

1905. aastal võttis ta 1. kütipolgu koosseisus rooduülemana osa Vene-Jaapani sõjast. Seejärel teenis kuni 1909. aasta sügiseni Riia õppepataljonis ning 24. juulini 1914 113. jalaväepolgus õppekomando ülemana ja rooduülemana.

Esimeses maailmasõjas osales ta algul pataljoniülemana ja siis polguülema abina. Lahinguväljal ülesnäidatud vahvuse ja osutatud teenete eest autasustati teda 6 aumärgi ja mõõkadega, teiste hulgas 4. järgu Püha Vladimiri ordeniga koos mõõkade ja lindiga. 1916 ülendati ta polkovnikuks. Venemaal 1856. aastast kehtestatud isikliku aadliõiguse saamise statuudi kohaselt tähendas see pärilikku aadlistaatust – seega olid ka Aleksander Tõnissoni järeltulijad aadlikud.

Eesti rahvuslikes väeosades ja Eesti Vabariigi sõjaväes muuda

Kui pärast Venemaa keisri Nikolai II valitsuse kukutamist 1917. aasta kevadel Eesti rahvusväeosi looma hakati, kutsuti polkovnik A. Tõnisson 1. Eesti polgu ülemaks, kellena tegutses ta 9. maist 1917. aastal. Sama aasta 6. detsembril nimetati ta 1. Eesti Diviisi brigaadiülemaks. Võttis 1. Eesti polgu ülemana osa lahingutegevusest Riia rindel, Muhumaal ja Haapsalu piirkonnas Lääne-Eesti rannikul Pärnust Paldiskini. Oli formaalselt kõikide Vene sõjavägede juhataja selles piirkonnas.

Enamlaste võimule pääsemine Venemaal ja Vene keisririigi sõjaväe lagunemine 1917. aasta viimasel veerandil ei jätnud ka Eesti sõjaväe kohta oma mõju avaldamata. Et distsipliini ja korda noores sõjaväes alal hoida tuli polkovnik Tõnissonil väljastpoolt sissetikkuva bolševike agitatsiooni vastu võidelda. Polkovnik Aleksander Tõnisson, 1. Eesti jalaväepolgu ülemana takistas Haapsalus sõja-revolutsioonikomitee ja tööliste ja soldatite saadikute nõukogu moodustamist ja vahistas agitaatorid. Kihutajatel läks siiski korda üht osa sõjaväge enamliseks muuta, milleks bolševikke toetava Läti kütidiviiisi tagavarapolgu Tartus viibimine tublisti kaasa aitas.

1917 sügisel sattus teravasse vastuollu kohaliku enamliku vooluga. Viimaks võeti polkovnik Tõnisson Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee otsuse[1] alusel enamlaste poolt vangi ja saadeti Petrogradi, kus mõisteti surma. Pääses aga õnneliku juhuse läbi.

Vabanes pärast Bresti rahu sõlmimist, 1918. aasta märtsis.[2] Sama aasta suvel varjas ta end Saksa okupatsioonivõimude eest Soomes. Võttis osa Eesti põrandaaluse omakaitse loomisest elavalt osa.

Pärast Saksa vägede lahkumist 1918 ülendas Eesti Ajutine Valitsus ta kindralmajoriks ja nimetas Eesti sõjaväe (1. diviisi) ülemjuhatajaks. Tegelikult aga ei olnud seda sõjaväge veel olemaski ja kindral Tõnissonil tuli ainult siit-sealt kokkuastunud vabatahtlike salkadega, kellel veel pealegi sõjariistad osaliselt puudusid, sissetungivatele enamlistele jõukudele vastu astuda.

 
Eesti sõjaväe kõrgem juhtkond 1920. aastal, tagumine rida vasakult: kindralmajor Ernst Põdder, Dr. Arthur Lossmann, kindralmajor Aleksander Tõnisson, polkovnik Karl Parts, polkovnik Viktor Puskar, polkovnik Jaan Rink. Esimene rida vasakult: kindralmajor Andres Larka, kindralmajor Jaan Soots, Sõjavägede Ülemjuhataja kindralleitnant Johan Laidoner, Admiral Johan Pitka ja polkovnik Rudolf Reiman

Kui pärast kindral Johan Laidoneri Tallinna jõudmist detsembris 1918 vägede ülemjuhatus tema kätte usaldati, juhtis kindralmajor A. Tõnisson Vabadussõjas 1. diviisi ülemana sõjategevust[3] Viru rindel, kus oma kõige suuremad võidud võitis – Rakvere ja iseäranis Narva said tagasivõetud kuulmata lühikese aja jooksul. 1919. aasta detsembris määrati Viru rinde ülemaks. Desarmeeris ja interneeris edukalt taudidest nakatatud Loodearmeed.

Pärast Vabadussõda oli A. Tõnisson vaheldumisi 1. ja 3. diviisi ülem, ühtlasi ka Sõjanõukogu liige. 1920 juulist oktoobrini sõjaminister. 1930–1932 oli ta väeosaülemate aukohtu esimees. 1932. aasta novembrist 1933. aasta maini kaitseminister, määrati 1933 kaitseministri nõukogu alaliseks liikmeks. 21. novembril 1933 avaldati talle Vabariigi Valitsuse otsusega tänu 15-aastase teenistusjuubeli puhul [4]

Tõnisson läks 1934. aastal erru.[5][6] Ta arreteeriti Nõukogude okupatsioonivõimude poolt ja tõenäoliselt lasti suvel 1941 kuskil Tallinna lähistel maha.

Poliitiline tegevus muuda

19341939 Tartu linnapea. 1939 valiti Tartu linnavolinikuks. 26. juulil 1935 määras majandusminister ta kirjastusühisuse Postimees sekvestrivalitsuse esimeheks[7], 10. oktoobril 1936 valiti Aleksander Tõnisson kirjastusühisuse nõukogu esimeheks[8]. 19391940 Tallinna ülemlinnapea. 1937 Rahvuskogu liige ja abiesimees. I Riigivolikogu valimistel kandideeris ta Põhiseaduse Elluviimise Rahvarinde kandidaadina 45. valimisringkonnas, kuid kaotas Jaan Tõnissonile ja nimetati Riigihoidja poolt I Riiginõukogu liikmeks. Kaitseliidus teenivate väeosa ülema õigusteta vanemohvitseride aukohtu esimees (1936). Isamaaliidu liige.

Tsitaadid muuda

„Töö [Tartu linnapea] on raske, kuid väga huvitav. Meeleolu on väga hea. Töö linnavalitsuses meeldib minule väga. 38 aastat olin sõjaväes ja minul on nüüd mulje, nagu oleks mina 38 aastat olnud varjusurmas, kusjuures ma õige eluga ei puutunud kokku täies ulatuses. Nüüd on minul kokkupuutumine kõigi inimeste rõõmude ja muredega. see on niivõrd huvitav töö, et ma üldse väsimust ei tunne. Näen rahvast, kellest olin 38 aastat eraldatud.

Mina ei seisa ühegi erakonna teenistuses, ega ole ühegi erakonnaga seotud. Kahetsen, et mina juba varem ei ole omavalitsuse tööpõllule asunud. Puhkust mina üldse ei kavatse võtta, sest linnapea amet on äärmiselt mitmekesine ja sarnane töö on minule suurimaks puhkuseks, mis minul kunagi olnud.“

Kindr. Tõnissoni vaimustatud tunnustus tööle omavalitsuses. Põhja Kodu, 24. mai 1934, nr. 57, lk. 3

Tunnustus muuda

Aleksander Tõnisson leidis äramärkimist:

Vene Keisririigilt muuda

Eesti Vabariigis muuda

Välisriikidelt muuda

Mälestuse jäädvustamine muuda

 
Aleksander Tõnissoni mälestustahvel (2009) Tartus Magasini tänaval

Jõhvi keskväljaku haljasalal on Aleksander Tõnissoni monument.

Alates 2005. aastast korraldab Kaitseliit Alutaguse malev Aleksander Tõnissoni mälestuseks tema sünniaastapäeval spordivõistlust "Kindrali jooks".

14. augustil 2002 avati Aleksander Tõnissoni sünnitalus tema mälestuskivi.[10]

2009. aastal paigaldati Tõnissoni kunagisele eluasemele Tartus Magasini tänav 12a mälestustahvel.[11]

Isiklikku muuda

Tema venna Johannnese poeg oli koduloolane ja muinsuskaitsja Jüri Tõnisson.

Aleksander Tõnisson oli abielus Selma Tõnissoniga (suri 22. detsembril 1981 Tallinnas). Abikaasa ja noorem poeg Leo küüditati 1941. aastal Kirovi oblastisse, vanemale pojale Aleksandrile (Leksile) määrati karistuseks 25 + 5 aastat.

Viited muuda

  1. Красный архив. Исторический журнал. Том четвертый (Сто первый) 1940 г. Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee istungi protokoll nr 14, 9. november 1917
  2. Kodumaale tagasi jõudnud pantwangid. Postimees nr 26, 30. märts 1918
  3. Nimetused., Riigi Teataja, nr. 5, 7 detsember 1918
  4. [1]
  5. http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700242455&img=era0031_005_0000370_00027_t.jpg&tbn=1&pgn=2&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=5c92951afeacbbdea672a88066a29373
  6. http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700242455&img=era0031_005_0000370_00030_t.jpg&tbn=1&pgn=2&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=626beaf343ee04496288a165ea96d3d8
  7. K.-Ü. "Postimehe" ettevõte ja varandused sekvestrivalitsuse alla. Postimees nr 201, 27. juuli 1935, lk 1
  8. "Postimees" aidati jalule. Rahvaleht nr 119, 12. oktoober 1936, lk 3
  9. Vabadussõjalased ütlesid oma sõna. Võitlus nr 122, 19. detsember 1933, lk 1
  10. Kindralmajor Aleksander Tõnissoni sünnitalu sai mälestuskivi
  11. Kunagise linnapea kodumaja sai mälestustahvli. Tartu Postimees, 19. aprill 2009

Kirjandus muuda

Välislingid muuda

Eelnev
August Hanko
Eesti sõjaminister
28. juuli 192026. oktoober 1920
Järgnev
Ants Piip
Eelnev
August Kerem
Eesti kaitseminister
1. november 1932 – 18. mai 1933
Järgnev
August Kerem
Eelnev
Hans Ainson
Tartu linnapea
19341939
Järgnev
Robert Sinka
Eelnev
Jaan Soots
Tallinna linnapea
1939–1940
Järgnev
Aleksander Kiidelmaa