Ava peamenüü

1. Eesti jalaväepolk oli 1917. aastal Eesti rahvusväeosana moodustatud ja 1917. aastal 1. Eesti jalaväediviisi koosseisu liidetud väeosa.

1. Eesti jalaväepolk
1-ый Эстонский Пехотный Полк
Tegev 1917 – 1918
Riik Venemaa Vabariik
Eestimaa kubermang
Kuuluvus 1. Eesti jalaväediviis (Eesti rahvusväeosad)
Liik jalavägi
Suurus polk
Ülemad
Märkimisväärsed ülemad Siegfried Pinding
Aleksander Tõnisson
Ernst Põdder
1. Eesti jalaväepolgu ohvitserid Haapsalus (1918)

Juhtkond ja koosseisRedigeeri

Polguülemad:
polgu adjutant kapten Johan Lutsar
  • 1. Eesti jalaväepolgu I pataljon,
I pataljoni ülem
  • alampolkovnik Hans Kurvits (21.2.1918–22.3.1918),
  • kapten Karl Parts (23.3.1918– );
    • 1. rood, rooduülem: staabikapten Oskar Luiga (21.2.1918–22.3.1918), staabikapten Aleksander Schervel (26.3.1918–26.3.1918), staabikapten Anton Irv (27.3.1918–);
    • 2. rood, rooduülem: leitnant Jaan Lepp (21.2.1918–22.3.1918), staabikapten Oskar Luiga (23.3.1918– );
    • 3. rood, rooduülem: leitnant Bergman (21.2.1918), staabikapten Leonhard Krull (22.3.1918), staabikapten Jaan Männik (22.3.1918–),
    • 4. rood, rooduülem: leitnant Jaan Lepp (23.3.1918–)
  • 1. Eesti jalaväepolgu II pataljon,
II pataljoni ülem
  • staabikapten Anton Irv (21.2.1918),
  • staabikapten Jaan Männik (21.2.1918),
  • alampolkovnik Hans Kurvits (23.3.1918– );
    • 5. rood, rooduülem: leitnant/staabikapten Ulrich Ojason (22.3.1918–)
    • 6. rood, rooduülem: leitnant/staabikapten Jaan Männik (23.3.1918–)
    • 7. rood, rooduülem: leitnant/staabikapten Leonhard Krull (22.3.1918–)
    • 8. rood, rooduülem: leitnant/staabikapten Ferdinand Tõnso (21.3.1918–)
  • 1. Eesti jalaväepolgu III pataljon,
III pataljoni ülem

1. Eesti Jalaväepolgu moodustamineRedigeeri

1917. aastal oli aga Eesti oli muutunud otseseks rinde tagalaks ja rindelt pagenevate vene sõdurite, röövsalkade, tegevusväljaks, kes eestlaste kui välismaalaste peale vaatasid. Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee otsustatas küsida luba eestlastest üksuse loomiseks Venemaa sõjavägede ülemjuhataja staabist ja selle ainult Eestimaa piirides kasutamiseks. Algatus leidis poolehoidu Tallinna Peeter Suure merekindluse komandant admiral Leskovilt, kes oli nõus eestlastega komplekteerima kaks kindluse jalaväerügementi ning esines sellekohase ettepanekuga Venemaa Ajutise Valitsuse sõjaminister Aleksandr Gutškovile. Sellele järgnes 22. aprillil 1917. aastal Vene kindralstaabi mobilisatsiooniosakonna korraldus sõjaväeringkondadele eestlastest sõjameeste koondamiseks ja kiires korras Tallinna kindluse staabi korraldusse saatmiseks.

Kindluse komandandi P. Leskovi loal loodi 12. aprillil (vkj) 1917 Tallinnas esimene Eesti rahvuslik sõjaväeosa – Merekindluse 2. kindluspolk, mida alates 1. maist 1917 nimetati 1. Eesti Jalaväepolguks, kuhu lubati teenistusse võtta ainult tagavaravägedes teenivaid mehi. Sel päeval ilmus ka rügemendi ajut. ülema kolonel Siegfried Pindingu allkirjaga esimene, polgu asutamise käskkiri.

20. mail 1917. aastal andis Venemaa Ajutise Valitsuse sõjaminister Aleksandr Kerenski ametliku loa 1. Eesti polgu formeerimiseks. Polk moodustati vastavalt 1915. aasta Venemaa keisririigi sõjaväe polgukoosseisule ning koosnes 3 pataljonist, mis jagunes roodudeks. Jalaväepolgus olid ka kuulipildujarood, ratsa- ja jalamaakuulajate, side- ning õppekomandod.

Esimene polgu formeerija ja ülem Tallinnas oli polkovnik Siegfried Pinding, kes määrati polgülema kohale 23. aprillil 1917, Eesti Sõjaväelaste Büroo poolt. 23. mail 1917. aastal kinnitati aga 1. Eesti Jalaväepolgu ülemaks polkovnik Aleksander Tõnisson ning 24. – 26. mai 1917. aastal viidi 1. Eesti Jalaväepolgu formeerimine üle Rakverre. 1917. aasta novembris määrati polgu ülemaks alampolkovnik Ernst Põdder.

1. Eesti Jalaväepolk oli rahvusväeosade baasüksuseks, millest ohvitsere ja allohvitsere suunati teiste väeosade loomisele.

1917. aasta mais, kui polk Tallinnast Rakverre viidi, oli selle nimekirjas ligi 4000 meest. 1917. aasta oktoobris paisati polk Muhu saarele sakslaste dessanti tõrjuma, kuid operatsioon ebaõnnestus ja kaks pataljoni langesid pea täies koosseisus sakslaste kätte vangi sh 16 eestlasest ohvitseri ja 1582 eestlasest sõdurit. Surma sai 20 eestlasest ohvitseri ja 150 eestlasest sõdurit.

1918. aasta veebruaris, Saksa vägede kevadpealetungi ajal ja Eesti iseseisvuse väljakuulutamise ajal, oli polk Haapsalus, kus ta ei avaldanud vastupanu pealetungivatele Saksa vägedele. 20. veebruaril anti 1. Eesti jalaväeolgu ülemale Ernst Põdderile käsk võimu võtnud bolševike väejuhatuselt, enda vägedega sakslaste edasitungi Ristil peatada, millest viimane keeldus. 21. veebruari hommikul saabusid Haapsallu Saksa keisririigi väed, kellega rääkisid läbi 1. Eesti jalaväepolgu ülem Põdder ja valitsuse delegaat Karl August Hindrey[1].

Polgu laialisaatmineRedigeeri

Saksa okupatsioonivägede eelsalgad jõudsid Tallinna 25. veebruaril 1918. aastal. Saksa väeüksuse juht kindralleitnant Adolf von Seckendorff 28. veebruaril 1918 korralduse, mille põhjal Eesti rahvuslikud väeosad võisid jätkata oma tegevust elanike julgeoleku, nende varanduse ja korra kaitseks, kuid juba 27. aprillil 1918 tühistas kindral Seckendorff oma esialgse loa ja andis käsu organisatsiooni likvideerimiseks.

ViitedRedigeeri

  1. Virtsu, I maailmasõda 1914-1917, www.virtsu.ee (vaadatud 10. märts 2012)

Seotud arhivaale Eesti RiigiarhiivisRedigeeri

Eelnev:
1. Eesti jalaväepolk
19171918
Järgnev:
1. Jalaväepolk