Konrad Rotschild

Konrad Rotschild (19/31. märts 1892 Tallinn[1]3. detsember 1927 Tallinn) oli Venemaa Keisririigi ja Eesti sõjaväelane.

Konrad Rotschild
Sündinud 31. märts 1892
Tallinn
Surnud 3. detsember 1927
Tallinn
Teenistus Venemaa keiserlik armee
Juhtinud Tallinna komandant
2. Eesti jalaväediviisi staabiülem
Sõjad/lahingud Esimene maailmasõda
Eesti Vabadussõda

Hariduskäik muuda

Ta õppis aastatel 1903–1909 Tallinna Keisrinna Katariina II linnakoolis ja lõpetas eksternina 1915. aastal I Petrogradi kadetikorpuse. 1916. aasta algul saadeti ta õppima Vladimiri sõjakooli. Suurte rindekaotuste tõttu valmistati ohvitsere ette kiirkorras; nii ülendati ka Rotschild 1. mail lipnikuks.

Ta oli aastatel 1921–1925 Tartu Ülikooli õigusteaduskonna vabakuulaja.[2]

Teenistus Venemaa keisririigi sõjaväes muuda

Esimese maailmasõja alguses 1914. aasta suvel Konrad Rotschild mobiliseeriti. Novembris 1915 suunati ta teenima tsaari ihukaardiväe Preobraženski kaardiväepolku, mis oli Venemaa üks eliitväeosasid.

15. juulil 1916 asus ta teenistusse Peeter Suure merekindluse (PSM) 4. suurtükipolku Tallinnas, olles kuulipildurite komando ülem ja polguülema adjutant. Veebruaris 1917 sai temast vanemohvitser, 27. aprillil ülendati ta alamleitnandiks.

1917. aasta veebruarirevolutsioon muuda

Pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni Tallinnas kinos Grand-Marina toimunud esimesel Eesti sõjaväelaste koosolekul valiti lipnik Rotschild Eesti Sõjaväelaste Büroo sekretäriks ja peagi sai temast keskbüroo juhataja. Eesti Sõjaväelaste Büroo oli esimene eesti rahvusest sõjaväelaste esindus nii Eestis kui ka Venemaal. Peeti vajalikuks koondada eri rinnetele laialipaisatud eestlastest sõjamehed kodumaale.

Juunis 1917 toimus Eesti sõjaväelaste I kongress, kus moodustati Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee ning Rotschildist sai selle mobilisatsiooniosakonna juhataja. Neid kohuseid täitis ta kuni 12. veebruarini 1918. 1917. aasta sügisel oli ta PSM Maarinde 4. suurtükipolgu polguadjutant.

23. veebruaril 1918 määras kolmeliikmeline Eestimaa Päästmise Komitee Rotschildi Tallinna komandandiks.

Saksa okupatsioon muuda

Saksa okupatsioonivõimud ei tunnustanud ei Eesti riiki ega Tallinna komandanti ja nii viidi alamleitnant Rotschild alates 1. märtsist 1918 Eesti diviisi teenistusse. 15. mail aga saadeti ta reservi seoses väeosa likvideerimisega sakslaste poolt. Veel enne Saksa okupatsiooni kinnistumist ülendati Rotschild kapteniks.

Saksa okupatsiooni aja 1918. aastal veetis Rotschild Petrogradis Eesti Ajutise Valitsuse esindaja ja polkovnik Johan Laidoneri käsutuses, kelle usaldusmehena sai ta suvel 1918 korralduse kujundada Punaarmees Eesti luureagentuur. Nii otsis Rotschild ohvitsere, kellele soovitati vabatahtlikult astuda Punaarmeesse ja nende kaudu laekus hiljem väärtuslikke luureandmeid. Vabadussõja ajal tuli suur osa neist ohvitseridest rindel üle, tuntuimaks võib vahest pidada kapten Aleksander Schultzi, kes vahepeal teenis Tšekaa Petrogradi vahipolgu pataljoniülemana.

1918. aasta oktoobri lõpul, kui Rotschild tuli Eestisse, arreteerisid ta sakslased. Novembris 1918, peale novembrirevolutsiooni Saksamaal varises Saksa okupatsioon kokku ning Saksa väed taandusid Eestist.

Ajutine Kaitseliidu ülem kolonel Johan Unt määras Rotschildi 13. novembril Eesti rannakaitse ülemaks ning tema esmaseks ülesandeks oli kavandatava Nõukogude Venemaa Balti laevastiku vastase rannakaitse korraldamine. Ta suutis lühikese ajaga korraldada Naissaare ja Aegna merekindluse lahingvõimeliseks.

Vabadussõda muuda

Vabadussõjas oli kapten Rotschild algul formeeritava 2. Eesti jalaväediviisi staabiülem ja 1919. aasta varakevadel sõjaväes Eesti Vabariigi Asutava Kogu valimise keskkomisjoni juhataja.

1919. aasta algul tekkis sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoneril konflikt Ajutise Maanõukogu (Maapäeva) ja hiljem ka Asutava Koguga. Hõõrumised läksid nii kaugele, et 24. jaanuaril 1919 esitas Laidoner lahkumisavalduse, sest mõned omavalitsusasutused eirasid ülemjuhataja korraldusi.

2. diviisi staabi ülem kapten Rotschild teatas isegi, et temal olevat ešelon valmis, millega tarbe korral Tallinna sõidab kindral Laidoneri nõudmisi toetama, kuid viimane keelas selle kategooriliselt ära.

1919. aasta mai lõpust alates oli ta ülemjuhataja kindral Johan Laidoneri staabi kantselei juhataja. Kapten Rotschild teeniski kuni Vabadussõja lõpuni ülemjuhataja staabi kantselei ülemana. Sisuliselt vastas see koht alampolkovniku või koguni polkovniku aukraadile.

Pärast Vabadussõda muuda

Kolm nädalat pärast Vabadussõja lõppu 2. veebruaril 1920, st 29. veebruaril suunati kogenud ohvitser Konrad Rotschild (kes oli Vabadussõja ajal täitnud 2. Diviisi staabiülema ja sõjavägede ülemjuhataja staabi kantselei juhataja ametikohta) Tallinnas «Kindluse Raske Suurtüki Divisjoni batarei nooremaks ohvitseriks», mis oli selge tagandamine.[3]

Ta ilmus 4. märtsil uude teenistuskohta, oli siis mõnda aega haige ja aprillis lubati kuuenädalasele puhkusele. Ta tuli 13. mail teenistusse tagasi ja palus peagi end tervislikel põhjustel reservi arvata. Kapten Konrad Rotschild vabastati sõjaväest 22. mail 1920, kusjuures demobilisatsiooni põhjuseks on vabastamise tunnistusel märgitud harukordselt «wanaduse tõttu» – ehkki kapten oli vaid 28-aastane.

1920. aastate algupoolel pühendus Konrad Rotschild Eesti rahvusväeosade ajaloo uurimisele, avaldades hulga artikleid ajakirjanduses ning ajakirjas Sõdur. Ta suri Tallinnas 3. detsembril 1927 tuberkuloosi ja maeti Kopli kalmistule.

Viited muuda

  1. EELK Tallinna Jaani koguduse personaalraamat 1883–1917. Tallinna Linnaarhiiv, TLA 1358.2.17. Lk 275
  2. Eesti Rahvusarhiiv, EAA.2100.1.13625, leht 2
  3. Küllo Arjakas "Kapten Rotschildi tõus ja langus". Postimees, 26. veebruar 2018

Kirjandus muuda

  • K. "Reserv-kapten Konrad Rotschild †". Sõdur 51/52, 1927. Lk 1336
  • Marta Lepp. "Konrad Rotschildi mälestuseks. Tema kultuur-filosoofilised tööd". Vaba Maa nr 295, 16. detsember 1927. Lk 8

Välislingid muuda