2. Diviis oli Eesti Rahvaväe, Kaitseväe ja sõjaväe väekoondis aastatel 1918–1940.

2. Diviis
Tegev 24. detsember 1918–1940
Riik Eesti Vabariik
Haru Eesti maavägi
Liik jalavägi
Suurus diviis
Tähtpäevad 24. detsember 1918
Lahingud

Eesti Vabadussõda

Ülemad
Praegune ülem -
Võtmeisikud polkovnik Viktor Puskar

Diviisi staap asus Tartus.

Juhtkond ja koosseis

muuda

Diviisiülemad

muuda
  • polkovnik Ernst Limberg, 2. Diviisi ülema kt, 23. – 25. detsember 1918,
  • polkovnik Viktor Puskar, 2. Diviisi ülema kt, 25. detsember 1918 – 2. jaanuar 1919,
  • polkovnik Johan Unt, 2. Diviisi ülem, 28. jaanuar 1919[1]
  • polkovnik Viktor Puskar, 2. Diviisi ülem, 19. veebruar 1919 – 21. juuli 1920,
  • kindralmajor Otto Heinze, 1921,
  • kindralmajor Ernst Põdder, 1. jaanuar 1921 – 31. oktoober 1926,
  • Nikolai Reek, 2. Diviisi ülem, 1. november 1926 – 3. märts 1927,
  • kolonel Eduard-Alfred Kubbo, 2. Diviisi ülema kt, märts 1927 – märts 1929,
  • Nikolai Reek, 2. Diviisi ülem, 4. detsember 1928 – 6. märts 1934,
  • diviisiülema ajutine kohusetäitjalt kolonel Paul Borkmann, 1934
  • diviisiülema kohustetäitja[2] kolonel August Traksmann, 1934
  • kindralmajor Jaan Kruus, 1. september 1936 – 1940
2. Diviisi Staap
Tegev 24. detsember 1918 – 1940
Ülemad
Võtmeisikud Konrad Rotschild
Viktor Mutt

Diviisi staabiülemad

muuda

2. Diviis Vabadussõjas

muuda

Vabadussõja alguses moodustati Lõunarinde üksustest 8. detsembril 1918 esialgu 1. diviisi 1. Eesti brigaad polkovnik Ernst Limbergi juhtimisel.

24. detsembril 1918. aastal reorganiseeriti 1. brigaad 2. diviisiks, 2. diviisile allusid 2., 3. ja 6. jalaväepolk ning Kaitseliidu osad. Eesti sõjavägede ülemjuhataja J. Laidoneri korralduse alusel kuulus 2. diviisi tegevus- ja kaitsepiirkonda Tartu, Võru, Petseri maakond. Diviisi tegevuspiirkond oli kogu Lõunarinne, selle staap asus Viljandis, pärast Tartu vabastamist 14. jaanuaril 1919 asus staap Tartusse.

24. detsembril 1918. aastal määrati 2. diviisi ülemaks polkovnik Viktor Puskar, diviisi staabiülemaks kapten Konrad Rotschild. 20. veebruarist 1919. aastal oli 2. diviisi 1. brigaadi ülem Eduard-Alfred Kubbo.

1919. aasta märtsis jäi 2. diviisi piirkonnaks Lõunarinne Valgast ida poole, samuti Peipsi järve rannakaitse kuni Lohusuuni, milleks oli loodud Peipsi rannakaitsepataljon. 1919. aasta kevadel peeti ägedaid lahinguid Võrumaal, mis viisid Pihkva vallutamiseni 28. mail 1919. aastal.

1919. aasta juulis kuulusid 2. diviisi koosseisu 5., 6. ja 7. jalaväepolk, Sakala partisanide pataljon, Scoutspataljon, Taani vabatahtlike rood.

1919. aastal Pihkvast taandumise järel asusid 2. diviisi väeosad positsioonidele Petserimaal ning detsembris 1919. aastal kuulusid 2. diviisi 2., 5. ja 7. jalaväepolk, Sakala partisanide pataljon, 2. Suurtükiväepolk, 1. raskesuurtükidivisjon, 1. ratsapolk, Katšanovi pataljon, Bułak-Bałachowiczi pataljon, 2. diviisi tagavarapataljon.

2. Diviis 1920–1940

muuda

Diviisi staap asus Tartus, praeguse Barclay hotelli hoones.

Diviisi rajooni kuulusid alates 1928. aastast Tartumaa, Valgamaa, Võrumaa ja Petserimaa[3]

15. märtsist 1924. aastal muudeti suurtükiväe organisatsioon järgmiseks: 1. diviisil oli 1. diviisi suurtükivägi, 2. diviisil 2. diviisi suurtükivägi ja 3. diviisil 3. suurtükiväe rügement. Mõlema diviisi suurtükiväed jagunesid kaheks grupiks.

Alates 1. veebruarist 1940 kuulusid diviisi rajooni Tartu Sõjaväeringkond (Tartumaa) ja Võru-Petseri Sõjaväeringkond (Võru- ja Petserimaa). 2. diviisi kaitsepiirkond ulatus Peipsi järve loodeservalt Läti piirini. Kaitsepiirkond oli jagatud neljaks kaitselõiguks: 1 kattis Laura teedesõlme eelkõige läbi Läti kirdeosa tuleva rünnaku vastu; 2. Velje järve - Irboska positsioon Petserimaal, mis kattis PihkvaRiia kivitee ja ka Irboska–Petseri maantee suunda; 3. ViloOptjoki positsioon kattis Pihkva–Petseri raudtee suunda ja 4. Peipsi järve, Lämmijärve ja Pihkva järve kaldal. 2. diviisi operatiivalluvuses oli ka Peipsi laevastiku divisjon.

Riigivanema otsusega 1940. aastast, alates 1. veebruarist jaotati Eesti Vabariigi maaala neljaks diviisi rajooniks ja viimased omakorda sõjaväeringkondadeks järgmiselt:

Diviisi operatiivalluvusse kuulus Peipsi Laevastiku Divisjon.

1940. aastal kuulusid diviisi koosseisu järgmised väeosad:

Viited

muuda
  1. Sõjavägede Ülemjuhataja päevakäsk nr 40, 28. jaanuar 1919
  2. Postimees, 02.10.1934, nr. 269, lk. 7.
  3. KAITSEVÄE ORGANISATSIOONI JA KOOSSEISUDE SEADLUS, Vabariigi Valitsuse poolt 27. aprillil 1928 a. antud seadlus, Riigi Teataja nr. 1 - 1922 a
  4. Vabariigi Presidendi otsus nr.3, 16. jaanuaril 1940, Riigi Teataja 1940, nr.9, art 57
  5. Mati Õun, 2001. Eesti sõjavägi 1920–1940. Tallinn: Tammiskilp. Lk 13
  6. Loodi neli diviiside piirkonda., Uus Eesti, nr. 25, 27 jaanuar 1940