Otto Heinze
See artikkel vajab toimetamist. |
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Otto Heinze VR I/2; VR II/3 (11. märts 1877 Kotlõ mõis, Jamburgi maakond (praeguse Kingissepa lähedal), Peterburi kubermang, Venemaa keisririik – 8. juuni 1968 Bad Windsheim, Saksamaa) oli Venemaa keisririigi ja Eesti (kindralmajor) sõjaväelane.
| Otto Heinze | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg |
11. märts 1877 Kotlõ mõis, Jamburgi maakond |
| Surmaaeg |
8. juuni 1968 Bad Windsheim, Saksamaa LV |
| Teenistus |
Venemaa keisririik Eesti Vabariik |
| Auaste | kindralmajor |
| Juhtinud |
1. Jalaväerügement 2. Diviis 1. Diviis |
| Sõjad/lahingud |
Esimene maailmasõda Venemaa kodusõda Eesti Vabadussõda |
| Autasud |
Püha Stanislavi orden III ja II järk Püha Anna orden III ja II järk Püha Vladimiri orden IV järk Püha Georgi rist IV järk ohvitseri ja sõduririst Vabadusrist I/2 Vabadusrist II/3 |
Elulugu
muudaOtto Heinze omandas põhihariduse neljaklassilises Narva linnakoolis.
Teenistus Venemaa keiserlikus armees
muuda6. oktoobril 1897 astus Otto Heinze vabatahtlikuna 92. Petseri jalaväepolku Narvas ja peagi suunati siit õppima Peterburi jalaväe junkrukooli, mille lõpetamisele 1. septembril 1901 järgnes teenistus nooremleitnandina 1. Soome Kütipolgus. 5. detsembril 1901 viidi ta üle 2. Soome Laskurpolgu õppekomando nooremohvitseriks[1].
1905. aastal lõpetas Oranienbaumis ohvitseride laskekooli kursuse ja teenis seejärel 2. Soome laskurbrigaadi kuulipildujaroodus. Samal aastal viidi ta üle 5. Soome laskurpolku, kuhu jäi teenima kuni Venemaa keisririigi sõjaväe lagunemiseni. Selle koosseisus võitles ka Esimese maailmasõja ajal Ida-Preisimaal, Karpaatides ja Leedus, kus sai kolm korda põrutada ning korra haavata.
Otto Heinze sõjatee algas rooduülemana, tõusis peagi pataljoniülemaks, seejärel polgu ülema abiks ja alates 17. maist 1917 polguülemaks. 1916 sai polkovniku auastme.
Tema teeneid Esimeses maailmasõjas märgiti Püha Stanislavi III ja II järgu, Püha Anna III ja II järgu, Püha Vladimiri IV järgu ordenitega, Püha Georgi IV ohvitseri ja sõduriristidega
„, et ta lahingus 28. mail 1916 Volnitsi küla juures läbis oma roodu eesotsas vaenlase seitsmerealise okastraattõkke ja lõi austerlased välja nende kaevikuist. Rünnak tõi pöörde lahingu käiku. Võeti 857 vangi, neist 26 ohvitserid ning saadi sõjasaagiks 5 kuulipildujat.“
– [2]
„selle eest, et ta lõi diviisi taandumist kattes 19. mail 1915 Köningsgrau ja Letuje külade vahelisel teelõigul oma nelja roodu ja kahe kuulipildujaga põgenema ühe vaenlase pataljoni ja kaks eskadroni.“
– [2]
.
Vabadussõjas
muudaPeale Venemaa kodusõja algust 1918 aasta 1. novembril sai Otto Heinzest Põhjaarmee (hilisema Loodearmee) 3. Režitsa polgu ülem, kust aga juba 21. detsembril 1918 tuli üle Eesti kaitseväe teenistusse ja temast sai 1. jalaväepolgu ülem, mille ridades ta võitles Viru rindel[1].
Pikemalt artiklis Viru rinne
21. oktoobril 1919. a. määrati Otto Heinze 1. Diviisi ülema asetäitjaks ja mõne aja mõõdudes ka diviisi ülemaks. 13. veebruaril 1920 ülendati polkovnik Otto Heinze Vabariigi Valitsuse otsusega kindralmajoriks vanusega 19. jaanuarist 1920.a.[3] ja tema teeneid Eesti Vabadussõjas hinnati I liigi 2. järgu ja II liigi 3. järgu Vabadusrist, Läti Karutapja III ja II järgu orden, Poola Sõjarist ja 59-hektarilise talumaaga Ämaris Harjumaal[1].
Teenistus Eesti sõjaväes
muuda1920. aasta lõpul viidi Heinze üle Eesti sõjaväe 2. Diviisi ülemaks ning sealt juunis 1921 tagasi 1. diviisi ülemaks. Diviisiülem oli ta 1. oktoobrini 1921, misjärel viidi Kaitseministeeriumi Nõukogu liikmeks.
17. oktoobrist 1932 kuni 20. maini 1933 oli veel kord 1. diviisi ülem, seejärel taas Kaitseministeeriumi Nõukogu liige kuni 1. maini 1936, mil ta läks seoses vanusepiiri täissaamisega erru. 1933–1935 oli ta väeosaülemate aukohtu eesistuja.
Esimese Nõukogude okupatsiooni ajal Eestis õnnestus tal saksa päritolu tõttu 1941. aasta märtsis Saksamaale ümber asuda. Sellega pääses ka repressioonidest.
29. aprillil 1964 valiti Otto Heinze Eesti Ohvitseride Kogu Rootsis auliikmeks. [4]
Otto Heinze suri Bad Windsheimis Saksamaal 8. juunil 1968 (91-aastaselt).
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 Kindral O.Heinze 60. aastane, Päevaleht, 10.03.1937
- ↑ 2,0 2,1 Georgi ordeni kavalerid Eestis. Mitte-eestlaste elulood.
- ↑ http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700202672&img=era0031_001_0000216_00033_t.jpg&tbn=1&pgn=2&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=62afb339400fd038b4200bd3910d4906
- ↑ Eesti Ohvitseride Kogu Rootsis auliikmed. Välis-Eesti, 17. juuni 1964, nr. 11, lk. 2.
