2. diviisi tagavarapataljon

2. diviisi tagavarapataljon oli Eesti Rahvaväe väeüksus aastatel 1919–1920, Puiestee tänava kasarmutes.

2. diviisi tagavarapataljon
Tegev 8. aprill 191920. mai 1920
Riik Eesti Vabariik
Haru Eesti maavägi
Ülesanne mobiliseeritud sõdurite väljaõpetamine ja 2. Diviisi polkude täiendamine
Suurus pataljon
Ülemad
Praegune ülem -
Märkimisväärsed ülemad staabikapten Arnold Hinnom
alamkapten Villem Marder

2. diviisi tagavarapataljoni formeerimist alustati 29. detsembril 1918 Haapsalus, 15. veebruaril 1919 paigutati pataljon Haapsalust Tartusse ja allutati 2. diviisi ülemale.

Pataljon tegutses kuni 20. maini 1920.

Juhid ja koosseis

muuda

Pataljoniülem

muuda
  • Pataljoni staap koosnes
    • rivi- ja majandusjaoskonnast.
  • Tagavarapataljoni koosseisus olid ette nähtud
  • roodud (a` 225 sõdurit) vastavalt olemasolevate sõdurite arvule
  • õppekomando,
  • komandandikomando,
  • pommipilduritekomando,
  • kuulipilduriterood,
  • töörood, ambulants ja orkester.

1919. aasta suvel viidi Haapsalust üle[1] Tartusse tsaariaegse Krasnojarski polgu kasarmusse Puiestee tänava ääres, mobiliseeritud mehed, kes sündinud aastatel 1882–1898 ning kes olid seni sõjamehe kohustustest kehaliste puudujääkide tõttu või perekondlikel põhjuste vabastatud. Mobiliseeritute allumatuses ehk 2. diviisi tagavarapataljoni mässus süüdistatuna[2] mõisteti 13. juulil 1919 sõjaväljakohtu poolt surma, 20 mahalaskmise ja kaks poomise läbi. 21 mehe hukkamispaik (üks pääses ratsahobusel põgenema ja avaldas hiljem oma memuaarid[3]) oli Ülejõe kasarmuõu.

Viited

muuda
  1. Paul Vihalem, VALGE TERROR EESTIS AASTAIL 1918—1919, TARTU 1961, lk 51-53
  2. Ene Puusemp, Väepealikud tahtsid meestest sangareid teha, tartu.postimees.ee, 16. november 2011
  3. Kurbmäng Tartu tagavarapataljonis 21 aasta eest, Postimees (1886-1944), nr. 194, 21 juuli 1940

Välislingid

muuda