2. Üksik jalaväepataljon

2. Üksik Jalaväepataljon (algselt 2. Jalaväepolk) oli 1918. aastal moodustatud Eesti Kaitseväe ja Eesti sõjaväe väeosa.

2. Jalaväepolk 2. Jalaväerügement 2. Üksik Jalaväepataljon
Tegev	1918–1940
Riik	Eesti
Liik	jalavägi
Ülesanne	Eesti riikluse kaitse
Suurus	polk/pataljon
Osa	Eesti kaitsevägi 2. Diviis
Tähtpäevad	21. november (vkj) 1917 4. detsember (ukj) 1917
Lahingud	Vabadussõda Lõunarinne, Aidu lahing, Reola lahing Pihkva rinne Narva kaitselahingud
Ülemad
Võtmeisikud	polkovnik Johan Unt alampolkovnik Ants Kurvits

Polgu sünnipäevaks loeti 21. novembrit 1917 või 23. novembrit, kui allkirjastati käskkiri nr. 1 2. Eesti jalaväepolgu kohta.

Kindralmajor Johan Unt

Juhtkond ja koosseis

• polkovnik Johan Unt, 2. Jalaväepolgu ülem (21. november 1918 – 10. veebruar 1919)
• alampolkovnik Hans Kurvits, 2. Jalaväepolgu ülem (10. veebruar 1919 – 22. detsember 1919)
• ....
• alampolkovnik Hans Kurvits, 2. Jalaväepolgu ülem (11. september 1920 – 1. september 1921)
• kolonel Siegfried Pinding, 2. Jalaväepolgu/rügemendi ülem (1. september 1921 – 1. september 1925)
• kolonel Peeter Oinas, 2. Jalaväerügemendi ülem
• kolonelleitnant Villem Saarsen, 2. Jalaväerügemendi ülem (1. mai 1932 – 15. juuni 1934)
• kolonelleitnant Vilhelm-Richard Kohal.

2. jalaväepolk Vabadussõjas

• 2. jalaväepolgu I brigaad
  • I pataljon
  • II pataljon, ülem alamkapten Eduard Liibus
• 2. jalaväepolgu II brigaad (Pärnus), ülem: staabikapten Felix Tannenbaum

2. jalaväepolk võttis sõjategevusest osa peamiselt Lõunarindel Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis. 19. detsembril 1919. aastal viidi polk üle Jõhvi-Sompa ümbrusse, kus ta püsis kuni Vabadussõja lõpuni, mil ta suunati Võrru.

1920–1940

Pärast Vabadussõja lõppu dislotseerusid 2. jalaväepolgu allüksused Tartus.

1921. aastal allutati polgule demobiliseerimise tulemusel Kuperjanovi Partisanide Pataljoni vähendatud isikkoosseisuga pataljon.

1922. aastal viidi Eesti Rahvaväes sõjaväeliste auastmete ja terminite üleviimine Venemaa keisririigi aegsetelt auastmetelt ja terminitelt euroopalikele sõjalistele terminitele ning kehtestati euroopalikud auastmenimetused ja väeüksuste nimetused, 24. novembril 1922. aastal võeti kasutusele termin “rügement” senise “polgu” asemel, “kompanii” senise “roodu” asemel jne. 24. novembril 1922 nimetati 2. Jalaväepolk ümber 2. Jalaväerügemendiks.

Eesti Rahvaväes 1928. aasta sõjaväereformi käigus teostatud reorganiseerimise käigus moodustati seniste isikkoosseisuga komplekteeritud rügementide asemel üksikud jalaväepataljonid, mis sõja alguse korral oleksid täiendatud mobiliseeritavatega ning moodustatud samade numbritega jalaväerügementideks. 1928. aastal viidi Kuperjanovi partisanide pataljon 2. jalaväerügemendi alluvusest välja ja rügement reorganiseeriti 2. Üksikuks Jalaväepataljoniks asukohaga Tartus.

1940. aasta

1940. aastal pärast Eesti annekteerimist ja okupeerimist NSV Liidu poolt, liideti 2. Üksik Jalaväepataljon 182. Eesti Laskurdiviisi 232. laskurpolku. Väeosa asukohaks sai Elva ja polgukomandöriks polkovnik Jaan Lukas.

Vaata ka

• Eesti Teise Polgu Selts

Kirjandus

• Juhan Mõttus, Enn Kippel. "2. jalaväepolgu ajalugu", 2007, ISBN 978-9985-858-53-0, ISSN 1406-3409
• Ago Pajur. Kui Lembitu polk oli Sakala malev. // Viljandi Muuseumi Aastaraamat 2001. Viljandi, lk 105–128.