Ants Kurvits

Ants Kurvits VR I/2 (kuni 7. maini 1936 Hans Kurvits; 14. mai 1887 Tartumaal Äksi kihelkonnas Saadjärve vallas Mihkli-Aadu talus – 27. detsember 1943 Sosva laager, Sverdlovski oblast, NSV Liit) oli Eesti sõjaväelane (kindralmajor).

Ants Kurvits
Sündinud	14. mai 1887 Saadjärve vald, Tartumaa
Surnud	27. detsember 1943 Sverdlovski oblast, NSV Liit
Teenistused	Venemaa Keisririik Vene Keiserlik armee Eesti Vabariik Eesti Rahvavägi ja sõjavägi
Auaste	kindralmajor
Juhtinud	Kaitseliidu Tartu malev 2. Jalaväepolk 7. Jalaväepolk Eesti sõjaminister (1924) Eesti piirivalve (1922–1939)
Sõjad/lahingud	Esimene maailmasõda Eesti Vabadussõda
Autasud	Püha Anna IV järgu orden Püha Anna III järgu ordeni mõõkade ja lindiga Püha Stanislavi III järgu orden Püha Georgi ordeni IV järk (1917) Vabadusristi I liigi 2. järk (1921) Karutapja ordeni III klass (1925) Kotkaristi I klassi Valgeristi III klassi Punase Risti I liigi II astme Soome Valge Roosi ordeni II klass Läti Kolme Tähe II järgu orden Poola Taassünni orden „Komandöri Rist”

2. jalaväepolgu ülem alampolkovnik Hans Kurvits Vabadussõja ajal Petseris, paremalt teine (4. märts 1919)

Ants Kurvits, Varssavi, 1939

Ta oli Vabadussõjas 2. jalaväepolgu ülem ja seejärel aastatel 1922-1939 Eesti piirivalve ülem.

Haridus

Ants Kurvits õppis 1911, 1913–1918 ja 1920–1925 Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, Eesti Üliõpilaste Seltsi liige.

Teenistuskäik

Esimeses maailmasõjas

1914. aasta 1. novembril astus ta Vene Keiserlikku armeesse ja pärast lühiajaliste ohvitseride ettevalmistuskursuste lõpetamist Vladimiri sõjakoolis ülendati ta lipnikuks. I maailmasõja lahingutes osales ta Poola rindel ja I maailmasõjas osutatud vahvuse eest autasustati teda Püha Anna IV järgu ordeni ja Püha Anna III järgu ordeni mõõkade ja lindiga, Püha Stanislavi III järgu orden mõõkade ja lindiga, samuti kõrgeima rindeohvitseri aumärgi – Püha Georgi IV järgu ohvitseriristiga.

Eesti rahvusvägedes

Kurvits alustas teenistust Eesti rahvusvägedes 1. Eesti jalaväepolgu I pataljoni komandörina 21. veebruaril 1918 ning 23. märtsist määrati ta polgu II pataljoni komandöriks. Augustis 1917 ülendati ta kapteniks ja 24. veebruaril 1918 alampolkovnikuks seoses vanusega.

Ants Kurvitsat loetakse esimeseks Kaitseliidu Tartu maleva pealikuks, kuna pärast Saksa okupatsiooni määrati Ants Kurvits 16. novembril 1918 Tartu linna ja maakonna Kaitseliidu ülemaks.

Eesti Vabadussõjas

Vabadussõjas alustas ta 25. detsembril 1918. a Viljandi vabatahtlike pataljoni formeerimist. 5. veebruarist kuni 22. detsembrini 1919 oli A. Kurvits 2. jalaväepolgu ülemaks ja ta sõdis peamiselt Petseri rindel.

Detsembrist 1919 kuni veebruarini 1920 – oli ta 1. diviisi ülema kindralmajor Aleksander Tõnissoni abi ja Narva linna garnisoniülem.

Eesti Vabariigis

Vabadussõja järel oli ta 7. jalaväepolgu ülem kuni reservi minekuni 1. oktoobril 1921.

Novembris 1924 jõudis lühikest aega olla Eesti sõjaminister Friedrich Akeli valitsuses.

Kurvits oli 1922–1939 Eesti piirivalve Kohtu- ja Siseministeeriumi ja Siseministeeriumi Piirivalve Valitsuse ning Piirivalvetalituse ülem ja Eesti Piirivalve Ohvitseride Kogu auesimees.

12. detsembrist 1939 viidi kindralmajor Ants Kurvits üle ja määrati teenistushuvides Sõjavägede Nõukogu alatiseks liikmeks.

Arreteerimine ja surm

Ants Kurvits arreteeriti 14. juunil 1941. aastal ja küüditati, ta tapeti vangivalvuri poolt Sverdlovski oblasti Sosva vangilaagris.

Kirjandus

• Soome alusetud süüdistused Eestile. Uus Eesti, 3. detsember 1936, nr. 328, lk. 3.
• Jaak Pihlak, "Karutapjad ja Vabaduse Risti vennad". Jaak Pihlak ja Viljandi Muuseum, 2010.

Välislingid

• Ohvitseride andmekogu
• Lembit Võime. Eesti kutselise piirivalve ülesehitaja: 110 aastat kindralmajor Ants Kurvitsa sünnist. Postimees, 8. mai 1997.
• Kindralmajor Ants Kurvitsa sünnitalu Mihkli-Aadu aidast sai talumuuseum. Kultuur & Elu.
• Ants Kurvitsa foto ja biograafilised andmed saidil generals.dk

Eelnev Oskar Amberg

Eesti sõjaminister 11. oktoober 1924 – 26. november 1924

Järgnev Jaan Soots