Vikipeedia

Kaitseliit

Disambig gray.svg  See artikkel räägib Eesti organisatsioonist; Soome kaitseliidu kohta vaata artiklit Kaitseliit (Soome).

Kaitseliit on vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev Eesti riigikaitseorganisatsioon ja Eesti kaitsejõudude üks osa Kaitseministeeriumi valitsemisalas. Kaitseliidu liiget nimetatakse kaitseliitlaseks.

Kaitseliit
Kaitseliit emblem.svg
Kaitseliidu vapp
Kaitseliit flag - reverse.jpg
Kaitseliidu lipu esi- ehk paraadkülg[1]
Asutatud 11. november 1918
taasasutati 17. veebruaril 1990
Eesmärk Eesti iseseisvuse kaitse
Asukoht Toompea 8, 10130 Tallinn
Liikmeid 16 000 inimest, koos
eriorganisatsioonidega 25 000[2]
Ülem Riho Ühtegi (2019–)
Peaorgan Kaitseliidu peastaap
Allorganisatsioonid Tallinna malev
Harju malev
Rapla malev
Alutaguse malev
Viru malev
Jõgeva malev
Järva malev
Pärnumaa malev
Lääne malev
Lääne maleva Hiiumaa malevkond
Saaremaa malev
Tartu malev
Sakala malev
Valgamaa malev
Võrumaa malev
Põlva malev
Veebileht Kaitseliidu koduleht
Kaitseliidu vapp rinnamärgil 1990. aastatest.

Koosseis ja ülesehitusRedigeeri

JuhtimineRedigeeri

Kaitseliidu ülem on brigaadikindral Riho Ühtegi.

Kaitseliidu ülem allub kaitseväe juhatajale.

Kaitseliidu ülema tööorgan – Kaitseliidu peastaap – asub Tallinnas. Lisaks osalevad Kaitseliidu juhtimises vanematekogu ja keskjuhatus.

Ülemaid, välja arvatud Kaitseliidu ülemat, Kaitseliidu Peastaabi ja selle osakondade ülemaid, nimetatakse Kaitseliidus pealikeks.

LiikmeskondRedigeeri

Kaitseliidu koosseisus on umbes 16 000 kaitseliitlast, koos nais- ja noorteorganisatsioonidega 25 000 inimest.[3] Kaitseliitlased jagunevad tegev-, toetaja-, au- ja noorliikmeteks. Kaitseliidu liikmeks võetakse isikuid, kes vastavad organisatsiooni nõuetele ja kellel on liikmete seast 2 soovitajat. Osa Kaitseliidu tegevust juhtivaid ohvitsere ja allohvitsere on kaadrikaitseväelased. Kaitseliidu liikmete hulgas on avaliku elu tegelasi.

StruktuurRedigeeri

Staabi kohta loe pikemalt artiklist Kaitseliidu peastaap.

Maakaitseringkonda juhib maakaitseringkonna pealik, kes allub vahetult Kaitseliidu ülemale, maakaitseringkonnad koos vastutusalasse kuuluvate malevatega

Nais- ja noorteorganisatsioonidRedigeeri

Kaitseliidu tegevust toetavad ja järelkasvu valmistavad ette järgmised nais- ja noorteorganisatsioonid:

Väljaõpe ja tegevusRedigeeri

 
Kaitseliitlased meredessandil õppusel BALTOPS
 
Kaitseliidu miinipildurid positsioonil
 
Kaitseliidu tulejuhid rahvusvahelisel õppusel

Kaitseliit arendab nii riigikaitse-, sisekaitse- ja päästealast kui ka seltskondlikku tegevust. Enamus tegevusest ja üritustest toimub nädalavahetustel või muul töövälisel ajal. Tegevus on üldjuhul territoriaalse suunitlusega.

RiigikaitseRedigeeri

Kaitseliitlased läbivad organisatsiooni astudes Kaitseliidu tegevliikme sõdurioskuste kursuse (SOK, varem ka TSOBKkl, BÕK) ja hiljem vajalikud eriala täiendkoolitused. Ajateenistuse läbimise järel Kaitseliitu astunud läbivad baasõppe ja erialakoolituse tavaliselt osaliselt. Kaitseliidu Koolis Alus saab omandada reservrühmaülema ettevalmistuse. Samuti saab organisatsioonis omandada reservjaoülema ettevalmistuse. Paljud kaitseliitlased arendavad end sõjalisel alal ka ise.

Kaitseliidu väliharjutused, õppepäevad ja laskeharjutused toimuvad tavaliselt kuni kord kuus territoriaalpõhimõttel moodustatud jagude, rühmade või kompaniide koosseisus. Kaitseliidu allüksused osalevad sageli kaitseväe väliõppustel, sealhulgas tavaliselt ka ajateenistustsükli lõpuõppusel "Kevadtorm". Kaitseliidu väliharjutustel pööratakse suurt rõhku väikeste üksuste iseseisvale võitlusele ja initsiatiivile.

Alates 2003 osalevad kaitseliitlased Kaitseväe väeosade-asutuste linnakute palgalises valveteenistuses.

Alates 2004 on kaitseliitlaste baasil moodustatud rühmad osalenud välisoperatsioonidel.

Sisekaitse ja päästeRedigeeri

Pärast 2000. aastat on hakatud Kaitseliidus tähelepanu pöörama abipolitseinike ettevalmistusele ja päästealasele valmidusele, mis on osutunud vajalikeks tsiviilülesannetes, kuid sellegipoolest on organisatsiooni põhieesmärgid riigikaitselised. Kaitseliitlased on osalenud loodusõnnetuste ja tulekahjude likvideerimisel. Organisatsioonis on antud päästealast koolitust. Abipolitseinike osatähtsus on suurenenud just 2000. aastail. Eriti tõhusaks osutus kaitseliitlastest abipolitseinike kaasamine 2007. aasta aprillisündmuste aegu.

Muu tegevusRedigeeri

Liikmetele teabe edastamiseks ja üldiste administratiivotsuste vastuvõtmiseks korraldatakse perioodiliselt allüksuste infotunde ja koosolekuid.

Lisaks paramilitaarsele tegevusele on Kaitseliidul oluline seltskondlik ja sportlik roll. Perioodiliselt peetakse Kaitseliidus, malevates, malevkondades ja allorganisatsioonides suvepäevi, millest saavad osa võtta ka liikmete perekonnad. Kaitseliidu haldusalas on jalgpalliklubi JK Kaitseliit/Kalev.

Varustus ja relvastusRedigeeri

Kaitseliitlaste isiklik varustus ja riietus on tavaliselt hoiul liikmete käes. See kiirendab nende operatiivset kasutamist kriisiolukorras. Paljudel kaitseliitlastel on enda käes hoiul ka käsitulirelv. Aktiivsemad kaitseliitlased on muretsenud suure osa individuaalsest lahinguvarustusest ise. See on võimaldanud leida tõhusamaid ja mugavamaid varustuselemente, kuid muudab allüksuste väljanägemise kirjumaks. Nõutav on siiski ühtse vormiriietuse ja eraldusmärkide kasutamine.

Lisaks automaatrelvadele – tänapäeval enamasti Rootsi päritolu AK-4 ja Iisraeli päritolu Galil AR – on Kaitseliidus ka granaadiheitjad, miinipildujad ja tankitõrjekahurid. See muudab Kaitseliidu arvestavaks lahingujõuks. Allüksuste varustust, sõidukeid ja raskerelvi hoitakse tsentraliseeritult. Liikumisvahenditena kasutatakse peamiselt taktikalisi veoautosid ja maastureid.

Kaitseliidu käsutuses on ühtlasi veesõidukitest paar kaatrit ja mitu mootorpaati.

Meedia ja tsiviilkoostööRedigeeri

Kaitseliit annab välja ajakirja Kaitse Kodu!, mida levitatakse reeglina riigikaitseorganisatsioonide sees. Mõnel maleval on oma perioodiline häälekandja. Malevates on määratud propagandapealikud, kelle ülesannete hulka kuulub tsiviil-militaarkoostöö (CIMIC) ja vajadusel suhtlemine ajakirjandusega.

Võidupüha paraad toimub põhiliselt kaitseliitlaste osavõtul. Kaitseliitlased osalevad sageli kohalikel riigikaitselistel ja muudel jõustruktuuride üritustel.

VäljaandedRedigeeri

  • Kaitse Kodu!
  • Alutaguse maleva Malevlane
  • Harjulane: Kaitseliidu Harju Maleva häälekandja
  • Järva Maleva Teataja
  • K. L. Tallinna Maleva Teated
  • K.L. Viru Malevlane 1928-1940
  • Lääne Maleva Teataja
  • Narva Maleva Teataja
  • Petseri Maleva Teataja
  • Saaremaa Maleva Teataja
  • Sakalamaa Maleva Teataja
  • Tartumaa Maleva Teataja
  • Valga Maleva Teataja

Kaitseliidu muuseumRedigeeri

  Pikemalt artiklis Kaitseliidu muuseum

AjaluguRedigeeri

Kaitseliit 1918–1920Redigeeri

Kaitseliidu asutamine ja tegevus kuni VabadussõjaniRedigeeri

 
Johan Pitka, Eesti Kaitse Liidu looja ja esimene ülem

Kaitseliit asutati 11. novembril 1918. Organisatsiooni esialgne nimetus oli Eesti Kaitse Liit ning kontor asus Tallinnas Brokusmäel majas nr 8,[5] endistes Linna tööameti ruumides, mis rekvireeriti organisatsiooni kasuks. Detsembris kolis Peastaap Vene tänava majja nr 5, endise saksa okupatsioonivõimude komandantuuri ruumidesse. Organisatsiooni esmaülesandeks sai sisejulgeoleku tagamine.

Kõigi nimetuste kinnituseks ilmus 11. novembril Eesti Kaitseliidu päevakäsk nr 1.[6] 11. novembri õhtul Laevanduse seltsi kontoris toimunud koosolekul loobuti Saksa okupatsiooniaegsest bürgerwehrist ja uus organisatsioon nimetati kaitseliiduks. Uue kaitseliidu juhtimise võttis endale Ernst Põdder. Ilmus päevakäsk nr. 1 järgneva sisuga: 1. Alates tänasest päevast võtan E. K. L. juhatuse endale. Alla kirjutanud kaitseliidu juhataja Põdder. Maakondade korralduste ülemaiks nimetan endised Eesti sõjaväe ohvitserid: Harju maakonna ja Tallinna ülem on Kann. Wiru maakonna ja Rakwere Reek. Tartu maakonna ja Tartu Kurvits. Järwa maakonna ja Paide Puskar. Wiljandi maakonna ja Wiljandi Kubu. Läänemaakonna ja Haapsalu Rõuk. Pärnumaakonna ja Pärnu Tannbaum. Wõru maakonna ja Wõru Vreemann. Walga linna Irw. Saare-, Hiiu- ja Muhumaa Poopuu. Tallinna jaoskondade ülemad on: 1. Abrams. 2. Dreverk. 3. Schmidt. 4. Kuusik. 5. Lepp. 6. Vokk. Sadama komendant: kaugsõidu kapten Treilmann, abi: Eduard Friedenstein. Balti vaksali komendant: Friedenstein, noorem. Liidu peastaab asub Brokusmäel nr. 8

11. novembril 1918 moodustati Kaitseliidu juurde ratsaosakond, mille ülemaks sai rittmeister Gustav Jonson ja KL ratsaosakonna esmane ülesanne oli kaitsta Ajutise Valitsuse hoonet ja patrullida pealinnas. 29. novembril 1918 nimetati ratsaosakond ümber 1. ratsapolguks, ülemaks jäi Gustav Jonson. Hiljem moodustati Tallinnas ka täiendavalt baltisakslastest 7. (reserv)rood, mille ülemaks oli polkovnik Krusenstern, hilisem Tallinna 3. kaitsepataljon.

1. detsembrist 1917. aastal kuulutati välja sundmobilisatsioon kõigile 21–24-aastastele sõjaväekõlbulikele meestele. 11. detsembrist muudeti Kaitseliitu kuulumine kohustuslikuks kõigile meessoost kodanikele. Kava kohaselt pidid I kategooria kaitseliitlased (18-35-aastased Rahvaväe mobilisatsiooni alla mittekuuluvad väeteenistuskõlbulikud mehed) saadetama vaenlase lähenedes rindele, II kategooria (alla 18-aastased poisid, 36–45-aastased mehed ja väeteenistuseks kõlbmatud) kanda pidi jääma tagalateenistusse.

17. detsembril avaldas Tallinnas sisekaitse ülem kindral Põdderi päevakäsu nr. 4: „Mina käsin kõiki avalikke asutusi ja ametikohti oma ametnikkudele ette kirjutada, et need sunduslikult KaitseLiidust osa võtaksid. Ametkondade ja asutuste juhid on kohustatud selle järele valvama, et see käsk täitmist leiaks. Käsu täitmata jätmise eest karistan ametist vallandamisega.“ 17. detsembril ilmus ka kindral Põdderi päevakäsk nr. 5: „Kõik kodanikud on kohustatud kohaliku kaitseliidu ülema kutsel kaitseliidu liikmeks astuma ja liidu käskusi ja korraldusi täitma. Kes selle määruse vastu eksivad, karistan rahatrahviga kuni 10000 margani ehk vangistusega kuni 3 kuuni, ehk mõlema karistusega korraga.“ Kaitseliitu kuulumine tehti kohustuslikuks kõigile 18–60aastastele meeskodanikele, kes polnud mobilisatsiooniga rindele kutsutud[7].

Kaitseliit VabadussõjasRedigeeri

21. novembril 1918 alustas Narvas polkovnik Aleksander Seiman „4-da Eesti Rahvaväe polgu" formeerimisele. Juba 22. novembril saabus Narva Vaivara kaitseliitlaste salk – 54 meest alamkapten Nikolai Steinmanniga eesotsas, salk oli ka aluseks 4. jalaväepolgule, moodustades polgu I kompanii. 22. novembril Kulgu lahingust võtsid osa üksikud Narva kaitseliitlased omal algatusel koos saksa sõduritega. Saksa vägede taandumisel Narvast, lahkusid viimaste saksa väeosadega Narvast ka kaitseliitlased. Vaata Kaitseliidu Narva malev, Narva lahing (1918)

28. novembriks saadeti Virumaa kaitseliidust Vabadussõja idapiirile 13 ohvitseri ja 456 kaitseliitlast 4 kuulipildujaga ja nad paigutati Jaanilinna kindlusse. Vaata Kaitseliidu Viru malev

Detsembris moodustati Pärnu linna kaitseliitlastest linna garnison, milline pidi vajadusel asuma linna kaitsele. Teise osa kaitseliitlaste ülesandeks oli vahiteenistus linnas. 26. detsembril sai Kaitseliidu Pärnumaa maleva Talli Kaitse Liit korralduse saata 12-mehelise piirivalvetoimkonna väljasaatmiseks ning oma valla piire Lätiga asusid valvama ka Pati, Kilingi ja Häädemeeste vald. Pärnumaa piirkonnas jäi kogu lõunapiiri kaitsmise organiseerimine Mõisakülast Liivi lahe rannikuni Pärnumaa maleva vastutusele. Vaata Kaitseliidu Pärnumaa malev

Vabariigi Valitsuse otsusega 14. oktoobrist 1919 viidi Kaitseliit koos kõigi asutustega sõjavägede ülemjuhataja alluvusest Sõjaministeeriumi alluvusse. 1. juunist 1920 likvideeriti Kaitseliidu Staap; Kaitseliidu tegevust hakkas juhtima Sõjaringkonna Staap, mille juurde loodi Kaitseliidu osakond. Pärast Vabadussõda jäi Kaitseliidu tegevus soiku ning selle tegevus lõpetati 1920. aasta 12. augustist.

Vaheperiood 1920–1924Redigeeri

Pärast Vabadussõda Kaitseliit üleriikliku organisatsioonina ei toiminud. Kaitseliidu nime hoidsid alal Sõjaväe Ringkonna Staabi Kaitse Liidu osakond, maakonna rahvaväe ja kaitseliidu ülemad ja vabatahtlikest koosnevad kaitseliidu kütisalgad ("Oli tekkinud mõistusevastane olukord, kus oma riigi püsimise pärast muretsevad kodanikud pidid selle riigi kaitsmiseks relvastuma ja oma võitlusvõime säilitamiseks harjutama salaja"[8]).

Kaitseliit 1924–1940Redigeeri

 
Kaitseliidu Tartu maleva esimese aastapäeva tähistamine, paraad Tartu Raekoja platsil (6. detsember 1925)
 
Petseri kaitseliitlased paraadil

Pärast kommunistide 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatset kutsuti Kaitseliit 17. detsembril 1924 taas ellu. Järgnes organisatsiooni tugevnemine ja edukas juurdumine ühiskonnas, hakati Kaitseliidu tegevust taaselustama ja tänu sellele suurenes ka Kaitseliidu liikmeskond. Hiljem loodi ka Kaitseliidu haruorganisatsioone - Naiskodukaitse, Noored Kotkad ja Kodutütred. 1925. aastal kehtestatud uue Kaitseliidu põhikirjaga fikseeriti täpsed Kaitseliidu allüksuse nimetused. 2. veebruaril 1925 toimus Kaitseliidu põhikirja muutus, millega said endised malevate jaoskonnad malevkondadeks ja ringkonnad kompaniideks. Kaitseliidu liikmeskond kasvas 1940. aastaks 42 000 liikmeni.

Kaitseliidu ülesanded olid:

  • seaduslike võimude abistamine Eestis maksva põhiseadusliku riigikorra ja kodanike julgeoleku kaitsmisel;
  • ühiskondlikkude õnnetuste puhul abiandmine;
  • oma liikmetele sõjalise õppuse ja kasvatuse andmine;
  • kodanikes isamaaliste ja rahvuslike tunnete süvendamine;
  • rahva kehalise kasvatuse arendamine;
  • teiste ülesannete täitmine, mis seaduslikus korras tema peale pannakse.

Enne Teist maailmasõda olid malevad:

Kaitseliit likvideeriti 28. juunist 1940 president Konstantin Pätsi 27. juuni 1940. aasta seadlusega.[9] Paljud liikmed langesid nõukogude repressioonide ohvriks või alustasid peagi iseseisvat vastupanu okupatsioonile. Vastupanuliikumisest kasvas välja metsavendlus.

Kaitseliidu taasasutamine ja areng tänapäevalRedigeeri

Kaitseliidu ülesehitamine 1990 - 1996Redigeeri

Kaitseliit taasasutati 17. veebruaril 1990. Kaitseliidu taasasutamine toimus Järvakandis. Kaitseliit ja selle juhtorgan Kaitseliidu Keskkogu oli esimene taasasutatud tegelik riigikaitseorganisatsioon. Esialgu oli kaitseliitlase relvastus, varustus ja ettevalmistus juhuslikku laadi, kuid motivatsioon hea. Mitmetest tolleaegsetest noortest liikmetest on saanud tänaseks juhtivad ohvitserid kaitseväes, Kaitseliidus või Piirivalves.

Pärast taasiseseisvumist 1991. aastal hakkas Kaitseliidu liikmeskond kasvama. 1993. aasta alguseks oli liikmeid juba u 6500. Samas osutus keerukaks kohaliku algatuse korras areneva relvastatud organisatsiooni üle piisava kontrolli saavutamine ja tegevuse korraldamine. Puudus oli sõjaliselt haritud ohvitseridest ja allohvitseridest. Paljud perspektiivikad ohvitserid liitusid samas Kaitseväe või Piirivalvega. Esmase sisekorra tagamiseks ja tegevuse korraldamiseks kehtestati 1932. aasta põhikiri ja kodukord. Algul kippusid esile tõusma erakondlikud ideoloogid, kuid see lõpetati, sest Kaitseliit pidi olema apoliitiline. Kaitseliidu malevad hakkasid tegelema iseseisva majandustegevusega ja said sellest sageli rohkem omavahendeid, kui riigieelarvest. Suuri raskusi oli iseseisvuse algaastail riietuse ja varustusega. Korralikumat Kaitseväe laigulist vormiriietust jagus vaid palgalistele pealikele. Mõnel kaitseliitlasel õnnestus osta Kaitseväe laiguline vorm, aga mõni allüksus lasi õmmelda endale vormid ise hangitud laigulisest riidest. Militaar- ja jahinduspoode oli Eestis samas veel väga vähe, valik kesine ja hinnatase kõrge. Esimestel iseseisvusaastatel sai Kaitseliit esmase enam vähem ühtse varustuse ja riietuse peamiselt riigikaitseabi näol partnerriikidest. Olulist osa etendasid Rootsi (näiteks vormid, kiivrid, muu lahinguvarustus), Prantsuse (vormid) ja Saksa (sealhulgas endised NVA vormid) saadetised. Kirju välimus iseloomustas kaitseliidu allüksusi siiski veel hulk aastaid.

Relvastusega oli olukord algul veel viletsam, kui muu varustusega. Automaate jätkus esimestel iseseisvusaastatel vaid üksikutele allüksustele. Soomest saadi peagi suur hulk vanu SKY vintpüsse, mida jagati juba paljudele. Samuti õnnestus saada ja jagada suurem hulk (1992 a tollis konfiskeeritud) püstoleid PM. Et Kaitseliidu liikmeskond oli mõne aastaga oluliselt kasvanud, kuid distsipliin ja järelevalve jäid lünklikuks, esines veel aastaid kroonilisi probleeme (õnnetused, kuritarvitused, alkohol) kaitseliitlaste käes olevate tulirelvadega. See paljuski takistas ühiskonnas ja riigiasutustes Kaitseliidu vastu usalduse kujunemist. Kohalikel kaitseliitlastel õnnestus hankida varustust ja tehnikat ka otse lahkuvalt Vene armeelt. Seda nii ostes, varastades, kui isegi röövides. Agressiivsem isetegevus põhjustas ka mõningaid poliitilisi konflikte. Pärast kaitseväele Iisraelist uue relvastuse ostmist 1993–1994 sai Kaitseliit 1990-ndate keskpaigast alates enda käsutusse hulgaliselt Kaitseväe relvastusest eemaldatud käsitulirelvi - peamiselt Hiina automaadid M-56, M-56-2 (AK-47), kuulipildujad RPD ja ühekordsed granaadiheitjad PF-89. Täiendus tugevdas ja ühtlustas oluliselt Kaitseliidu relvastust ja lahinguvõimet.

Samaaegselt Kaitseliidu põhiosaga ehitati üles ka eriorganisatsioone: Naiskodukaitset, Noori Kotkaid ja Kodutütreid. Nende tegevuse käivitamine osutus natuke raskemakski, sest neile jagus ressursse sageli veel vähem, kui tava-kaitseliitlastele. Sarnaselt Kaitseliiduga võeti kasutusele 1930-ndatest pärinevad õigusaktid ja skautlikud suunad, mis jäid varsti ajale jalgu. Noorteorganisatsioonide taasloomisse panustasid samas olulisel määral 2. maailmasõja eelsed veteran-liikmed. Nende arusaamad ei ühtinud aga sageli uuemate nooremate noortejuhtide omadega, põhjustades arusaamatusi. Seepärast kippusid kohalikud Kaitseliidu malevkonnad panustama sageli hoopis noor-kaitseliitlastele (alates u 14-15 a), keda hakati värbama ja koolitama ise.

Kaitseliidu reformimine ja areng 1996 - 2013Redigeeri

1996. aastal likvideeriti Politsei juhtimise all olnud Kodukaitse, mida oli peetud "konkureerivaks" organisatsiooniks. Osa Kodukaitse liikmeid õnnestus hiljem kaasata Kaitseliidu tegevusse. Kaitseliidule hakati samas panema ka sisekaitse tugevdamise funktsioone. 1990-ndate lõpul ja 2000-ndate algul, kui Kaitseliidu peastaabi ülemaks (hiljem Kaitseliidu ülem) määrati politsei taustaga kapten Benno Leesik, viidi organisatsioonis läbi liikmeskonna selektsioon ja struktuuri korrastamine. Oluliselt vähenes mainet kahjustanud vahejuhtumite arvu. Vajalikku liikmete arvu mitte saavutanud malevkonnad nimetati üksikkompaniideks.

2000. aastal toimus Haapsalus esmakordselt täielikult Kaitseliidu korraldatav võidupühaparaad.

Pärast Rootsi relvaabi saabumist peamiselt Kaitseväele, aga osaliselt ka Kaitseliidule 2002 paiku õnnestus Kaitseliidul just Eesti NATO-sse astumise aegu minna üle ka NATO standarditele vastavale relvastusele. Peamiseks automaatiks sai rootsi AK 4, kuulipildujaks KSP 58 ja granaadiheitjaks Carl-Gustaf. Muuhulgas sai Kaitseliit enda käsutusse lõpuks hulga korralikku teenindus- ja toetusvarustust nagu telgid, maskeerimisvõrgud, väliköögid jms. Hiljem lisandusid veel tagasilöögita tankitõrjekahurid.

2005. aasta detsembris ületas Kaitseliidu liikmete, kaitseliitlaste, arv 10 000 piiri. Lisaks oli eriorganisatsioonides veel üle 9000 liikme.[10]

2000-ndate keskpaiku üritati Kaitseliidus arendada kaitseringkondade põhist pataljonidega süsteemi ja juhtmalevaid, mis aga tänu ebaefektiivsusele peatati.

2000-ndate lõpul paranes oluliselt Kaitseliidu varustamine vormiriietuse ja sõdurivarustusega. 2008. aasta paraadiks varustati kõik u 1000 osalenud kaitseliitlast ühtse digitaal-laigulise vormiga (katsepartii), eesti rakmetega ja saksa kiivritega. Mõne aasta pärast hakkas toimima ka tavapärane varustamine ja Kaitseliidu aktiivsed allüksused omandasid 20 tegevusaasta järel esmakordselt praktiliselt ühtse ilme.

Kaitseliit ja kaitseliitlased etendas märkimisväärset rolli Pronksiöö sündmuste stabiliseerimisel 2007. a. Pronksiöö ja Gruusia sõja järel suurenes ühtlasi huvi Kaitseliiduga liitumiseks. 2010. aastaks kasvas Kaitseliidu liikmete koguarv üle 20 000, sealhulgas kaitseliitlasi oli üle 12 500.

Kaitseliidu areng alates 2013Redigeeri

2013. aastal võeti vastu uus Kaitseliidu seadus. Samaks aastaks oli Kaitseliidus kokku üle 22 500 liikme.

2017. aasta suveks oli Kaitseliidus kokku üle 25 000 liikme.

Kaitseliidu ülemad ja peastaabi ülemad läbi aegadeRedigeeri

Ülemad Eesti Vabariigis (1918-1940)Redigeeri

Kaitseliidu esimeseks ülemaks loetakse Johan Pitkat, kes valiti 11. novembril 1918 loodud Eesti Kaitse Liidu juhatuse esimeheks.

Kaitseliidu Staabi ja Peastaabi ülemad Eesti Vabariigis (1918-1940)Redigeeri

Ülemad taasiseseisvunud EestisRedigeeri

Kaitseliidu Peastaabi ülemad taasiseseisvunud EestisRedigeeri

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. ↑ Kaitseliidu üldlipu ja embleemi kirjelduse kinnitamine. Vabariigi Valitsuse 5. oktoobri 1999. a määrus nr 285, RTI, 18.10.1999, 76, 711
  2. ↑ "Kaitseliidu ja eriorganisatsioonide liikmete arv". Originaali arhiivikoopia seisuga 15. august 2011. Vaadatud 2. märtsil 2014.
  3. ↑ Riigikaitse- ja julgeolekupoliitika: eesmärgid (vaadatud 13. veebruar 2016)
  4. ↑ eRT, Kaitseliidu seadus, §9. Kaitseliidu ülesehitus
  5. ↑ Elektrooniline Riigi Teataja
  6. ↑ ÜLEVAADE EESTI VABADUSSÕJAST 1918–1920 (II) JAAN MAIDE KOLONEL-LEITNANT KAITSELIIDU KIRJASTUS 1933
  7. ↑ Odette Kirss, 100 aastat Kaitseliitu Virumaal ehk Kaitseliidu Viru maleva sünnilugu, Kaitse Kodu!: Kaitseliidu ajakiri, Number 8, November 2018
  8. ↑ https://parnu.kaitseliit.ee/et/ajalugu
  9. ↑ Kaitseliidu likvideerimise seadlus. Riigi Teataja, 1940, nr 55, art 498.
  10. ↑ https://www.err.ee/439430/kaitseliidu-liikmeskond-uletas-10-000-piiri

KirjandusRedigeeri

  • Kaitseliit Eesti suurimaks organisatsiooniks. Uus Eesti, 13. jaanuar 1937, nr 13, lk 8.

VälislingidRedigeeri

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kaitseliit&oldid=6356552"