Kaitseliidu Sakala malev
Kaitseliidu Sakala malev on Kaitseliidu malev, mis tegutseb Viljandi maakonnas. Sakala malev on üks kahest malevast, mille nimetus ei lange kokku maakonna või linna nimega.
 Kaitseliidu vapp | |
| Deviis | "Kõik saab korda!" |
|---|---|
| Asutatud | 7. september 1917 |
| Asukoht | Karula tee 7, Saarepeedi, Viljandimaa |
| Tegevuspiirkond | Viljandi maakond |
| Juhtkond | major Andres Lapp (01.08.2023 -) |
| Emaorganisatsioon | Kaitseliit |
| Veebileht | http://sakala.kaitseliit.ee |
01.08.2023 - Sakala maleva pealik Kolonelleitnant Andres Lapp.
Sakala maleva traditsioonilised üritused on J. Kärneri nimeline mälestusvõistlus, kus võisteldakse lahingurelvadest laskmisel, spordivõistlus „Sõduriproov“, maleva rühmadevaheline laskevõistlus.
Koosseis
muudaSakala malevasse kuulub Karksi malevkond, Linnuse üksikkompanii, üksikrühm Lehola ja Ümera üksikkompanii.
Maleva juures tegutsevad ka Naiskodukaitse Sakala ringkond, Kodutütarde Sakala ringkond ja Noorte Kotkaste Sakala malev.
Ajaloo jooksul on maleval olnud 25 pealikku või pealiku kohusetäitjat, nendest kaheksa enne 1940. aastat ja 17 alates 1990. aastast.
See viide valdadele, peale Eesti omavalitsuste haldusreformi vajab ajakohastamist. |
Karksi malevkond tegutseb viies maakonna lõunapoolsemas vallas, Paistus, Hallistes, Karksis, Abjas ja Tarvastus ning Mõisaküla linnas.
Karksi vallas loodi Kaitseliit 1918. aastal tollase Kaitseliidu Pärnumaa maleva koosseisus. 2. veebruaril 1925 kinnitati Kaitseliidu põhikiri, mille järgi nimetati tollased kaitsejaoskonnad malevkondadeks ja jaoskonna ülemad malevkonna pealikeks. Märtsis otsustas Kaitseliidu peastaap hakata nimetama malevkondi kohanimede järgi. Karksi malevkonnas oli tollal 159 liiget ja pealik reserv-alamkapten Maurus Vahtrik. Karksi kandi mehed olid 1990. aastal esimeste hulgas, kes hakkasid taastama Kaitseliitu.
Praegu kuulub malevkonda ligi 300 kaitseliitlast, kes moodustavad kaks sisekaitsekompaniid ja suurema osa maleva formeerimiskeskusest. Siia kuuluvad ka maleva toetajaliikmed. Alates 2012. aasta aprillist on Karksi malevkonna pealik Ervin Tamberg.
Linnuse üksikkompanii
muudaSee viide valdadele, peale Eesti omavalitsuste haldusreformi vajab ajakohastamist. |
Ajalooliselt on Linnuse üksikkompanii sõjaeelse Keskmalevkonna, Kolga-Jaani malevkonna ja Pilistvere malevkonna järglane ning tema tegevus hõlmab praegust Saarepeedi, Kolga-Jaani ja Viiratsi valla ning Viljandi linna territooriumi.
Tänapäevast elukorraldust arvestades on seegi üksikkompanii rohkem funktsioonipõhine ja täidab vajaduse korral jalaväe lahingukompanii ülesandeid.
Allüksusse kuulub ligemale 150 kaitseliitlast. Linnuse üksikkompanii pealik on nooremleitnant Lauri Topolev, keda ajutiselt asendab leitnant Andrus Põldma.
Ajalugu
muudaSakala malev on Kaitseliidu vanim malev, mille algusaega arvatakse 7. septembrist 1917. Nime on malev saanud maakonna muistsest nimest Sakala ja kuni 1940. aastani oligi maleva nimeks Sakalamaa malev.
Malev taastati 1990. aastal ja selle ühed jõulisemad eestvedajad olid tollal Karksi kandi mehed.
Maleva 20. aastapäeva puhul ilmus 1937. aastal maleva staabi kirjastuse koostatud mahukas, enam kui 250-leheküljeline maleva ajaloo raamat „Kaitseliidu Sakalamaa malev 1917–1937“. Selle raamatu säilinud originaali järgi anti maleva 85. aastapäeva künnisel Taani kodukaitse abiga välja kordustrükk, millele on lisandunud veel kolm ajalooraamatut: „Kaitseliit Sakala Malev 1937–2002“ (249 lk) ja „Kaitseliidu Sakala Malev 2002–2007 ülevaade“ (115 lk), 2017. aastal välja antud „Kaitseliidu Sakala malev 100“ (352 lk). Ajalooraamatutega on kavas jätkata.
Maleva staap asub tänapäeval Viljandi linna piiril Karula teeotsas paikneval kinnistul, mis koosneb kahekorruselisest kobarhoonest, kuhu malev kolis 1999. aastal. Varem asusid maleva ruumid rahvaväe ülema asutuses C. R. Jakobsoni tänaval, kaitseministeeriumile kuuluvas majas, kus käis kogu asjaajamine ja kirjavahetus maleva loomispäevil ning juhid pidasid ka koosolekuid.
Malevapealikud läbi aegade
muuda- 11.11.1918 – 17.11.1918 – alampolkovnik Eduard-Alfred Kubbo
- 18.11.1918 – 26.11.1918 – alamkapten Karl Eduard Preisberg
- 27.11.1918 – 10.12.1919 – lipnik Osvald-August Varres
- 23.11.1919 – 01.04.1925 – kapten August-Voldemar Schvartz
- 01.04.1925 – 11.06.1926 – major Otto Oidermann[1]
- 11.06.1926 – 24.05.1928 – kapten Rudolf Pek
- 24.05.1928 – 28.06.1940 – kapten Johannes Eisenberg
- 12.06.1936 – 16.10.1938 – major Rein Tarmak
- 05.03.1990 – 10.01.1991 – Tarmo Evert
- 10.01.1991 – 25.07.1994 – leitnant Karla Tuim
- 25.07.1994 – 15.09.1995 – nooremleitnant Harri Teras
- 15.09.1995 – 21.07.1997 – nooremleitnant Mati Soomets
- 21.07.1997 nooremleitnant Toomas Timofejev (Sakala maleva pealiku kohusetäitja)
- 01.06.1998 – 16.07.1998 – nooremleitnant Toomas Timofejev Sakala maleva pealik
- 16.07.1998 – 18.05.2001 – kapten Mati Mumm
- 18.05.2001 – 01.07.2004 – major Rein Kikas
- 2004–2006 – kapten Mehis Born
- 14.06.2006 – 01.08.2008 – major Ülar Vomm
- 01.08.2008 – 18.04.2011 – kolonelleitnant Anto Kergand
- 18.04.2011 – 15.08.2014 – major Kalle Köhler
- 15.08.2014 – 16.10.2017 – major Ahto Alas
- 16.10.2017 – 31.07.2022 – major Andrus Tiitus
- 01.08.2022 - 06.11.2022 – major Andres Sarits
- 01.12.2022 - 01.08.2023 – major Silver Mäe (Sakala maleva pealiku ülesannetes)
- 01.08.2023 - – major Andres Lapp
Sümboolika
muuda
Maleva lipp
muuda
Lipu hankimisele hakati mõtlema juba maleva alguspäevil. Kavandi valmistas kpt Liivak ja selle kavandi järgi tegi lipu Riigi Kunst-Tööstuskool Tallinnas. Lipu esikülg kujutab endist Viljandimaa vappi, mille põhivärviks on must, keskel asub laialiaetud tiibadega hõbedane kotkas, kes ühe jala küüntega hoiab mõõka ja teisega kilpi, millel hõbedane roos Viljandi linna vapist punasel põhjal; kotka all maapinnalt kerkivad kuuskede ladvad, millest üle helgivad tõusva päikese kiired. Lipu tagakülg on kollast värvi, keskel kaitseliidu märk. Eesti kaitseliidu malevate peres kotkana kõrgele viia Sakala maleva au, kuulsus ning nimi ja päikese jõuga valgustada Eesti kodu tema omakaitse radadel – see on maleva ja tema lipu käskkiri. Lipu üleandmine malevale toimus 6. juuni 1926 paraadil, millest võtsid osa üksused kogu malevast. Lipu õnnistamist toimetasid õpetaja J. Lattik ja preester Tamman. Lipu andis üle kaitseminister kindral J. Soots maleva pealik major O. Oidermanile, kes selle põlvitades vastu võttis ja maleva uuele pealikule kapten R. Pekile edasi andis. Kaitseliidu ülem kolonel J. Roska ütles tervituses, et lipp on püha ja kui võitluses peaks jõud raugema, siis peab lipp andma jõudu võitluse jätkamiseks.
Maleva rinnamärk
muudaMaleva rinnamärk valmistati kunstnik G. Mootse kavandi järgi. Rinnamärki anti välja esimest korda võidupühal 1937. aastal. Rinnamärk kujutab endast stiliseeritud kotkast, kes hoiab parema jala küünte vahel mõõka ja vasakuga kilpi. Kotkas on oksüdeeritud hõbedast, kilp kaetud rukkilillesinise emailiga, mille keskel on Viljandimaa vapi kolm kuldset viljapead. Rinnamärk asutati ühtekuuluvuse ja ühiste sihtide taotluse väliseks embleemiks. Ta peab süvendama kandjale maleva aateid ja kohustama kandjat kõikjal kõrgel hoidma Sakalamaa Maleva kuulsust ja kaitsma tema au ning head nime. Rinnamärgi kandmise õigus on kõigil pealikuil, alates rühma pealikust kõrgemale, tingimusel, et vähemalt üks aasta on töötatud malevas pealikuna. Rinnamärki võib annetada ka malevlasele, kes on olnud vähemalt viis aastat malevas, ja isikuile väljaspool malevat, kui seda nõuavad kaitseliidu või maleva huvid. Malevlasele antud rinnamärk on ketita, teistele aga ketiga.
Maleva teenetemärk
muuda
Kaitseliidu Sakala maleva teenetemärk on asutatud tunnustamaks Sakala malevale osutatud teeneid ja abi. Teenetemärgid jagunevad kolmeks põhiklassiks ja üheks eriteenete märgiks. Teenetemärgile on kantud Sakala maleva sümboolika, maleva loomisaasta ja erinevalt teiste malevate teenetemärkidest jäi sellele ka kirje, et tegu on Sakala malevaga. Sakala maleva teenete rist on kõige kõrgem tunnustus, mida maleva juhatus saab malevale osutatud teenete eest välja anda. Teenetemärgid jagunevad kolmeks põhiklassiks ja üheks eriteenete märgiks. Viimasena mainitud märke antakse ühekordsete teenete eest ja Sakala maleva liikmetele neid ei jagata.
Viited
muuda- ↑ Major Otto Oidermann surnud., Sakala (1878-1940), nr. 86, 20 juuli 1929
Kirjandus
muuda- Kaitseliidu Sakalamaa malev 1917–1937. [Kordustrükk.] Koostanud Alfred Kivirähk. Kaitseliidu Sakala malev, 2002. 256 lk.
- Kaitseliit. Sakala malev 1937–2002. Koostanud Priit Silla. Kaitseliidu Sakala malev, 2002. 249 lk.
- Kaitseliidu Sakala Malev 2002–2007 Ülevaade. Koostanud Priit Silla. Kaitseliidu Sakala malev, 2007. 115 lk.
- "Lapua" kaitseliidust välja. Sõnumed, 20. veebruar 1931, nr 3, lk 1.