August Balder
August Balder VR II/3 (25. oktoober 1891 Puusepa talu Ridaküla lähedal, Undla vald, Kadrina kihelkond, Virumaa[1] – 26. september 1973 Tallinn) oli Eesti sõjaväelane ja Kaitseliidu Peastaabi ülem.
| August Balder | |
|---|---|
| Sünniaeg |
25. oktoober 1891 Undla vald, Kadrina kihelkond, Virumaa |
| Surmaaeg |
26. september 1973 (81-aastaselt) Tallinn |
| Teenistus |
 Vene Keiserlik armee Eesti Kaitsevägi |
| Auaste | kolonel |
| Juhtinud |
Kaitseliidu Tallinna maleva Põhja malevkond 1. Diviisi staabiülem Kaitseliidu Peastaabi ülem |
| Sõjad/lahingud |
Esimene maailmasõda Eesti Vabadussõda |
| Autasud |
Vabadusristi II liigi 3. järk Kotkaristi III klassi teenetemärk (1934) Valgetähe III klassi teenetemärk (1938) |
August Balder õppis Vanamõisa vallakoolis, Rakvere kolmeklassilises linnakoolis[2] ja seejärel Nikolai (Gustav Adolfi) gümnaasiumis Tallinnas.[1]
Esimese maailmasõja ajal lõpetas Petrogradi 2. lipnikekooli 1915. aastal ja oli rooduülemana rindel, sai haavata.[1]
Eestis sai kapten August Balder 11. novembrist 1918 Kaitseliidu Viru maleva Kadrina (Undla ja Vohnja valla) kaitseliidu pealikuks ja oli ka Kadrina komandandiks. 1918. aasta lõpus Eesti vägede taganemislahingute ajal osales ta koos Nikolai Reegi 5. Jalaväepolguga ja Kadrina kaitseliitlastega Rägavere lahingus.
Vabadussõjas teenis 1. Jalaväepolgus ja pärast Rakvere vallutamist läks ohvitseride reservi; märtsikuu algul läkitati 1. jalaväepolku, kus teenis 7. roodu ülemana, jalaluurajate komando ülemana ja 5. roodu ülemana kuni Vabadussõja lõpuni. Kuulus ka 1919. aasta veebruaris vene sõjaväemäärustike eesti keelde tõlkimise komisjoni, mille eesistuja oli kapten Voldemar Koch ning liikmed leitnant J. Mühlbach, leitnant H. Tuksam ja alamkapten H. Rossländer. 1919. aasta detsembris osales Viru rindel 1. Jalaväepolgu 5. roodu rooduülemana Narva kaitselahingutes[3]. Teenistuse eest Vabadussõjas tunnustati A. Balderit Vabadusristi II liigi 3. järgu teenetemärgiga.[1]
1. oktoobril 1925 astus major August Balder Kõrgemasse Sõjakooli. Tema lõputöö teema oli "Kaitseliidu ülesanded ja tähtsus riigikaitse seisukohalt".[1]
1927. aastast oli Balder Kaitseliidu teenistuses, sealhulgas aastail 1928–1939 oli Kaitseliidu Peastaabi õppe- ja spordiosakonna pealik. Selle kõrvalt oli ta aastail 1934–1939 Tallinna maleva Põhja malevkonna pealik ning korduvalt ka Kaitseliidu ülema ja Kaitseliidu Peastaabi ülema kohusetäitja.[1]
Novembris 1931 külastas Lodzi (Poolas)[4].
1937. aastal ülendati August Balder koloneliks. Tema artikleid ilmus ajakirjades Kaitse Kodu! ja Sõdur. Ta on koostanud Kaitseliidu väljaõppetrükiseid, näiteks raamatu "Pealik lahingus" ja kaasautorina ka "Merekaitseliitlase käsiraamatu".[1]
Aastail 1939–1940 oli 1. diviisi staabiülem, veebruarist juunini 1940 aga Kaitseliidu Peastaabi ülem.[1]
Esimese Nõukogude okupatsiooni ajal arreteeriti August Balder 29. juulil 1940, 23. aprillil 1941 mõistis NSV Liidu SARKi erinõupidamine talle Vene NFSV Kriminaalkoodeksi §58-4 ja 58-1a[5] süüdistusega kaheksa aastat vabaduskaotust.
Aastail 1961–1968 töötas A. Balder Eesti Põllumajandusprojektis maamõõtjana. Pensionärina elas ta Tallinnas, kus ka suri 26. septembril 1973.
August Balder on maetud Kadrina kalmistule.[1]
Tunnustus
muuda- 1920 – Vabadusristi II liigi 3. järk (11. juuni 1920)
- 1934 – Kotkaristi teenetemärgi III klass (22. veebruar 1934)
- 1938 – Valgetähe teenetemärgi III klass (24. veebruar 1938)
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 Kolonel August Balder 120. Kaitseliidu pressiteade, 23. oktoober 2011.
- ↑ Rakveres kohaliku 3 - klasIsilise linnakooli löpetasivad, Tallinna Teataja (1910-1922), nr. 93, 10 juuni 1910
- ↑ J. Saidlo, Läbimurre Mustjõe küla all 18. dets. 1919. a. ja selle likvideerimine., VABADUSSÕJA TÄHISTEL, AUGUST 1938 NR. 8 (23), lk 256
- ↑ Portreit photo [in:] "Łódź w Ilustracji", 1 XI 1931, no. 44, p. 5 ([1]).
- ↑ KÜÜDITATUD ARRETEERITUD TAPETUD, MEMENTO raamat nr 8/1, Tallinn, 2010, lk 252