Jaanilinna linnus
Jaanilinna linnus (soome keeles Iivananlinna, vene keeles Ивангородская крепость) on linnus Ingerimaal Narva jõe paremal kaldal Jaanilinnas. Linnuse nimi pärineb Moskva suurvürstilt Ivan III-lt, kes alustas 1492. aastal Liivi Ordu Narva Hermanni linnuse vastu oma linnuse rajamist.
_-_panoramio.jpg)
Ajalugu
muudaVõimalik, et esimese linnuse Narva jõe paremale kaldale ehitas juba Taani. Tõenäoliselt oli see puit-, muld- ja kuivmüüritisega kivilinnus nagu Tallinna Toompea esimene taanlaste linnuski. Selle jäänuseid otsiti 1960.–1970. aastate väljakaevamistel praegusest linnusest, kuid ei leitud midagi. Võimalik, et linnus asus hoopis ida pool Keldrimäel, sest sealt oli jõeületuskohta kergem kaitsta idapoolsete rünnakute eest. Novgorodi väed hävitasid üsna varsti taanlaste esimese linnuse.
Moskvalaste esimeses ehitusjärgus oli linnuses kivist ruudukujulise põhiplaaniga ja ruudukujuliste nurgatornidega tsitadell, kivist Nikolai kirik ja ülejäänud linnus oli tõenäoliselt puidust.
Rootsi vallutas linnuse Moskva-Rootsi 1495.–1497. aasta sõja käigus 1496. aastal ja põletas selle maha. Rootsi väepealikud Svante Nilsson Sture ja Knut Posse maabusid 70 laevaga Ivangorodi alla ning kindluse pommitamise järel, vallutasid selle. Linnust üritati müüa Liivi ordule, kuid tehing ebaõnnestus. Rootslased tõmbusid Soome lahe põhjakaldale tagasi.
Moskvalased ehitasid linnuse uuesti üles. Teises ehitusjärgus (1496–1498) lisandus senise tsitadelli kaguküljele kivist korrapäratu ristküliku kujuline Suur Bojaarilinn, millel oli kuus suurt torni (neist 2 väravatorni). 1496. aastal linnuse taastamisel ja parendamisel ehitati ka kindluse kaitseks seitse torni: Uue värava torn, Proviandi torn, Lai torn, Uue vee torn, Vana värava torn, Ülemine torn ja Hädakella torn. Tornid on säilinud tänaseni, neljatahulistest (nurgatornid on ümarad) on kõige paremini säilinud Hädakella torn, mis oli 16. sajandil Jaanilinna kindluse peaväravaks.
Kolmandas ehitusjärgus (1507–1509) lisandusid kivist lääne- ja põhja-eeslinnus ja lisati ka kaks uut torni – Püssirohutorni ja Kaevutorn. Suurde Bojaarilinna ehitati kivist Jumalaema Uinumise peakirik.
Neljandas ehitusjärgus (1556) lisandus põhja-eeslinnuse põhjaküljele kivi-muldkindlustis Bojaarivall. Väiksemaid kindlustisi lisandus 16. sajandi esimesel poolel. Linnuse kõrvale kujunes paari aastakümnega asula.
Venelased vallutasid Liivimaa Ordu käest Narva linna 1558. aastal. Esimest korda olid Narva ja Jaanilinna linnus ühe valitseja käes ja moodustasid ühise kindlusehitiste kompleksi. Ivangorodist sai Narva linnaosa, mida hakati kutsuma vene Narva. Linnuse põhja-eeshoovi loodekülge ehitati Jaanilinna värav (1558).
Rootsi vallutas Jaanilinna uuesti 1581. aastal, kuid 1590. aastal võtsid venelased selle tagasi ja Täyssinä rahuga 1595. aastal jäi Jaanilinn Venemaa Moskva tsaaririigile. Uuesti vallutasid rootslased Jaanilinna 1612. aastal. Rootsi kuningas Gustav II Adolf andis Jaanilinnast ida poole tekkinud asulale 1617. aastal linnaõigused, kuid 1649. aastal liideti Jaanilinn Narvaga ja kuni jaanuarini 1945 kuulus Jaanilinn Narva koosseisu. Narva oli aga Läänemereprovintside Rootsi Ingeri Ingerimaa kuberneri residents (1651–1706).
Pärast Narva langemist Põhjasõjas 1704. aastal vallutasid venelased ka Jaanilinna. Järgnevalt kuulus Jaanilinn Narva linna osana Ingeri ehk Peterburi kubermangu koosseisu.
Jaanilinn ühendati Eestiga (Eestimaa kubermanguga) 1917. aastal. Sakslased vallutasid Jaanilinna 1918. aasta veebruaris, kuid sama aasta novembris langes linnus punavägede kätte. Jaanuaris 1919 läks kogu Narva linn (koos Jaanilinnaga) Eesti Vabariigi kontrolli alla ning Nõukogude Venemaa tunnustas seda ametlikult Tartu rahulepingus (1920).
Linnuses paiknes Eesti Vabariigi ajal 1. Jalaväerügemendi väeosa, seetõttu pole linnust ka uuritud. Eesti idapiiri kindlustamise kavades oli Jaanilnnal eriline koht. Kui Laidoneri liini peamine vastupanupositsioon idast tulevale rünnakule pidi olema Narva jõe vasakkaldal, siis Jaanilinn moodustas jõe paremkaldal Eesti sillapea.
Linnusesse ehitati 1938. aastal suurtükipatarei. Selle jaoks ehitati kaks raudbetoonalusega kohakindlat positsiooni Vene 1876/77. aasta mudeli 9-tollise (229 mm) mortiiri jaoks, üks raudbetoonalusega kohakindel positsioon 75 mm kiirlaskekahuri jaoks ja laskemoonaladu.
Kõik ehitised on praegu alles. Üks (lõunapoolne) mortiir on ka oma algses kohas ja on seega ainus säilinud Eesti Vabariigi suurtükk oma algsel positsioonil. Vene allikates on selle mortiiri nimi "1891. aasta haubits" (ilmselt konkreetse mortiiri väljalaskeaasta järgi).
Pärast Eesti okupeerimist ja annekteerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal säilis Jaanilinn Eesti osana. Linnus sai olulisel määral kannatada Teises maailmasõjas. Pärast teistkordset okupeerimist 1944. aasta juulis eraldasid Nõukogude võimud jaanuaris 1945 Jaanilinna halduslikult ülejäänud Narvast, viisid selle üle Vene NFSV Leningradi oblasti koosseisu ning andsid Jaanilinnale 1954. aastal eraldi linna õigused.
1964. aastast hakati Ivangorodi linnust restaureerima, seni Narva linnuses tegutsenud arhitekt Henno Potti Eesti NSV Restaureerimisvalitsuse töörühm. Kümne aasta jooksul ehitati Eesti restauraatorite juhtimisel üles kolm torni (Kaevutorn, Püssirohutorn ja Asehalduri torn) kaks esimest korrust, täideti nende vaheliste müüride augud ja taastati osaliselt müüride kivivooderdis.
Jaanilinn kuulub praegu Venemaa Leningradi oblasti Kingissepa rajooni koosseisu. Linnust restaureeriti aastatel 1964–1975 Eesti ja 1985–1994 Vene restauraatorite poolt. Linnus on 1986. aastast avatud külastajatele.
Vaade Jaanilinna linnusele koos Narva jõe ning Narva linnusega on kujutatud Eesti 5-kroonise rahatähe tagaküljel.
Välislingid
muuda |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Jaanilinna linnus |