Ava peamenüü

EluluguRedigeeri

Johan Unt astus vabatahtlikuna sõjaväkke, et saada ohvitseriks. Sooritas 1897. aastal Pihkva kadetikorpuse juures vabatahtliku eksamid ning asus sama aasta sügisel teenima 113. Starorusski jalaväepolku, mis paiknes Vilno kubermangus Šiauliai linnas. Seal ülendati ta aasta pärast jefreitoriks, seejärel nooremallohvitseriks ning pärast seda vanemallohvitseriks.

Väeosa juhtkonnale silma hakanud eestlane suunati 1899. aasta sügisel Vilno sõjakooli. Ta lõpetas selle 1901. aastal ning sai alamlipniku auastme. Vene-Jaapani sõjas võttis Unt osa kindlustustöödest ning kuulus ajutiselt 85. Viiburi jalaväepolgu koosseisu. 1905. aasta sügisel autasustati Unti Püha Stanislavi ordeni 3. järguga, mis oli esimene teenetemärk mille ta sai.

Johan Unt osales Esimeses maailmasõjas ning teenis seal välja viis erinevat teenetemärki.

Teenistus Eesti rahvusväeosadesRedigeeri

1917. aasta detsembris naasis polkovnik Johan Unt Eestisse, kus ta määrati Eesti rahvusväeosade 2. Eesti ehk Sakala Polgu ülemaks. Saksa okupatsiooni ajal saadeti laiali eesti rahvusväeosad ning Unt asus looma põrandaalust Kaitseliitu.

Eesti VabadussõjasRedigeeri

1918. aasta novembris lahkusid Saksamaa väed Eestist ning Johan Unt määrati Eesti Rahvaväe 1. Eesti Jalaväediviisi juhi kt. J. Sootsi korraldusega 2. Jalaväepolgu formeerijaks ja ülemaks.

1919. aasta jaanuaris määrati ta 1. Diviisi brigaadiülemaks ning sama aasta aprillis diviisi ülema abiks ja Viru rinde kindlustustööde juhatajaks. Oktoobris määrati Unt Kaitseliidu ülemaks ning sel ametikohal teenis ta Vabadussõja lõpuni.

Teenete eest Vabadussõjas autasustati Unti Vabadusristi I liigi 2. järguga. Samuti sai ta 300 000 marka ja Päri mõisasüdame Viljandimaal, mille ta nimetas Mäeotsa taluks. Läti Vabariik autasustas Unti Vabadussõjas ülesnäidatud teenete eest Karutapja ordeni 2. klassiga.

1920. aasta märtsis nimetati Unt sõjaväeringkonna ülemaks ning Tallinna garnisoni ülema kohusetäitjaks. 1922. aasta veebruaris ülendati ta kindralmajoriks.

Johan Unt oli aastatel 1920–1924 Vabariigi Ohvitseride Kogu juht, Vabadusristi Vendade Ühenduse Tallinna osakonna juhatuse esimees, Sõjaväe Majandusühisuse juhtkonnas 1921–1930 ja Vabadussõja Mälestamise Komitee juhatuses 1925 aastast kuni surmani.

1. detsember 1924Redigeeri

1924. aasta märtsis määrati ta ranna-, õhu- ja sisekaitseülemaks, Ranna-, Õhu- ja Sisekaitse Staabi ning Tallinna garnisoni ülemaks. Unt võttis osa 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse mahasurumisest. Selle eest autasustati teda Vabadusristi III liigi 2. järguga. Samal ajaperioodil kuulus Unt ka Sõjanõukokku. 1928. aasta oktoobris määrati ta 3. Diviisi ülemaks ning ta jätkas ka Tallinna garnisoni ülemana.

AtentaatRedigeeri

1930. aasta 4. aprillil tulistas tundmatu isik Tallinnas Kreutzwaldi tänaval Unti selga. Unt suri saadud vigastustesse Tallinna Kaitseväe Keskhaiglas. Kindralmajor Johan Unt maeti riiklike austusavalduste saatel Tallinna Kaitseväe kalmistule. Tapja jäi tabamata.

Ühe versioonina pakuti kommunistide kättemaksu 1. detsembri riigipöördekatse mahasurumise eest. Veel juunis 1940. aasta juunis kuulas Eesti sõjaväeatašee Lätis Kurt Mollin üle Riia keskvanglas kinnipeetava, eluaegse sunnitööga karistatud Joonas Kasuka, kellelt ta soovis informatsiooni Johan Undi mõrva kohta, kuid Kasuk väitis, et tema sai Undi mõrvast teada ainult ajalehtedest. Küll aga märkis Mollin oma aruandes Sõjavägede Staabi II osakonnale: "Tallinna keskvanglas viibimisel juhtinud teised vangid Kasuk`a tähelepanu vanglaõues jalutavale Baumanile, kelle kohta vangid kõnelnud, et temaga /Bauman`iga/ käib kuulsus, et ta on Unt`i tapja". 1940. aasta juulis alanud Nõukogude okupatsioon takistas mõrva edasist uurimist ja see on siiani lahendamata.

Teise versiooni järgi oli Undi tapjaks OGPU agent Robert Johanson[1].

HauamonumentRedigeeri

1933. aastal püstitati Johan Undi hauale Edgar-Johan Kuusiku loodud hauamonument, mis hävitati pärast Teist maailmasõda Nõukogude võimu poolt. Taastatud monument avati 22. veebruaril 1998.[2]

Teenistuskäik ja ühiskondlik tegevusRedigeeri

Oma põhitöö kõrvalt oli korduvalt Ohvitseride Keskkogu juhatuse esimees ning Sõjaväe Majandusühisuse organiseerija ja juhatuse esimees.

AuastmedRedigeeri

TunnustusedRedigeeri

ViitedRedigeeri

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri