1. Eesti jalaväediviis

(Ümber suunatud leheküljelt 1. Eesti Jalaväediviis)
Mitte segi ajada 1. diviisiga

1. Eesti jalaväediviis (lühemalt 1. Eesti diviis) oli 1917. aastal Esimene maailmasõja ajal Eesti rahvusväeosade juhtimiseks moodustatud taktikaline väekoondis.

1. Eesti jalaväediviis
1-ая Эстонская пехотная дивизия
Tegev 19. detsember 1917 – 27. aprill 1918
Riik Venemaa Vabariik
Eestimaa kubermang
Kuuluvus Eesti rahvusväeosad XII armee 13. korpuses
Suurus diviis, ca 750 ohvitseri ja 35 000 sõdurit
Ülemad
Märkimisväärsed ülemad Jaan Soots
Johan Laidoner
Andres Larka

1. Eesti jalaväediviis saadeti Saksa okupatsioonivõimude poolt laiali 1918. aastal pärast Saksa keisririigi vägede poolset Eesti okupeerimist ning Saksamaa ja Nõukogude Venemaa vahel Brest-Litovski rahulepingu sõlmimist.

1. Eesti jalaväediviisi staabi hoone Tallinnas Nunne ja Kloostri tänava nurgal, Nunne tänav 18 / Suur-Kloostri tänav 22

Juhtkond ja koosseis muuda

Diviisi väeosad:
sõjaväeasutused (näiteks sõjaväekontroll, kõrgem sõjakohus, trükikoda).

1. Eesti jalaväediviisi moodustamine muuda

Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee taotles luba Venemaa sõjaväevõimudelt 1917. aasta suvel 1. Eesti jalaväediviisi formeerimiseks. 1917. aasta augustis oli Vene Põhjarinde olukord Riia all kujunenud väga raskeks, tegelik võim sõjaväes oli läinud komiteede ja nõukogude kätte ning demoraliseerunud sõdurid lahkusid hulgakaupa rindelt. Sama olukord valitses ka 118. jalaväediviisis, mis vastutas Lääne-Eesti ja saarte kaitse eest. Seetõttu suhtus eesti jalaväediviisi moodustamise mõttesse positiivselt ka Vene väejuhatus. Kuid luba sellegipoolest ei tulnud ning Eesti Sõjaväelaste Ülemkomiteel käinuks diviisi varustamine üle jõu.

  Pikemalt artiklis Eesti Esimeses maailmasõjas#Olukord mandri-Eestis

1917. aasta novembris kutsuti Eestisse alampolkovnik Jaan Soots, kes asus diviisi formeerima. Luba diviisi formeerimiseks saadi alles detsembris. 6. detsembril 1917 allkirjastas J. Soots diviisiülema kohusetäitjana esimese päevakäsu ning alustas Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee korraldusel Eesti diviisi formeerimist. Jaan Soots ei olnud diviisiülem kaua, enne jõule 1917. aastal asus diviisiülema ametikohale Soomes tagasi jõudnud alampolkovnik Johan Laidoner (J. Laidoner jõudis Tallinna 19. detsembril 1917 (1. jaanuaril 1918 ukj) ja asus diviisi juhtima 23. detsembril 1917. (5. jaanuaril 1918 ukj)) ja Sootsist sai staabiülem. Hiljem aga staabiülemaks alampolkovnik Andres Larka.

Diviisi staabi ülesanne oli kõigi eesti rahvusväeosade juhtimine. Peale nelja jalaväepolgu, mis diviisi staabile allutati või selle alluvuses moodustati, alustati ka suurtükiväebrigaadi, ratsaväepolgu ja väiksemate eriüksuste formeerimist[1]. 1. Eesti jalaväediviisi organiseerijateks olid sh: suurtükibrigaadi ülem alampolkovnik Andres Larka, brigaadiülem polkovnik Aleksander Tõnisson, diviisi intendant polkovnik Rudolf Reimann, diviisi (staabiinspektor) leitnant Ernst Assmann, diviisi (transpordiülem) leitnant August Nieländer, diviisi (staabikomando ülem)leitnant August Schwartz, diviisi staabi (kantseleiülem) sõjaväeametnik Bernhard Moik.

1. Eesti Jalaväediviisi osalemine I maailmasõjas muuda

  Pikemalt artiklis Eesti Esimeses maailmasõjas

1917. aasta sügiseks, kui algas Saksa Keisririigi vägede pealetung Eestile, osalesid 1. Eesti jalaväepolgu üksused 16.–18. oktoobril 1917 toimunud Saaremaa ja Muhu saare kaitsmisel Saksa vägede vastu, kuid seoses anarhiaga Vene armees kujunes operatsioon katastroofiliseks. Sakslased võtsid saartel vangi 1000 Vene ohvitseri ja 20 tuhat sõdurit, nende hulgas 16 eestlasest ohvitseri ja umbes 1600 eestlasest sõdurit. Surma sai 20 eestlasest ohvitseri ja 150 eestlasest sõdurit.

Vaata ka muuda

Viited muuda