Autonoomne Eestimaa kubermang

Autonoomne Eestimaa kubermang oli 1917. aastal pärast Veebruarirevolutsiooni autonoomia saanud Eestimaa kubermang Venemaa riigi koosseisus.

Venemaa Ajutine Valitsus määras 18. märtsil ukj / 5. märtsil vkj 1917. aastal Jaan Poska Eestimaa kubermangukomissariks, varem oli Eestimaa kubermangu Eestimaa kubermanguvalitsuse juhiks Eestimaa kuberner .

Eesti rahvuslikud ringkonnad hakkasid taotlema Liivimaa kubermangu eestlastega asustatud alade liitmist Eestimaa kubermanguga ning ühtse autonoomse rahvuskubermangu moodustamist, mis seaduseelnõuna ka Venemaa Ajutisele Valitsusele läkitati. Tartlased käisid välja ka eraldiseisva Põhja-Liivimaa kubermangu moodustamise idee keskusega Tartus. Venemaa Ajutisele Valitsusele surve avaldamiseks uue omavalitsuse projekti kiiremaks vastuvõtmiseks organiseeriti 8. aprillil (26. märtsil vkj) 1917 Petrogradi Eesti Vabariikliku Liidu eestvedamisel Petrogradis u 40 000 (neist u 15 000 sõjaväelased) osalejaga eestlaste demonstratsioon Petrogradis.

Administratiivse valitsuse ja kohaliku omavalitsuse ajutise korra määrusRedigeeri

12. aprillil (30. märts vkj) 1917. aastal kinnitas Venemaa Ajutine Valitsus määruse "Eesti kubermangu administratiivse valitsuse ja kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta", millega Liivimaa kubermangu Saare maakond, Pärnu maakond, Tartu maakond, Viljandi maakond ja Võru maakond liideti Eestimaa kubermanguga, mille koosseisus olid Lääne maakond, Harju maakond, Järva maakond, Viru maakond. Väljapoole autonoomset Eestimaa kubermangu jäid vaid Narva, Valga ja Setumaa.

  Pikemalt artiklis Eesti kubermangu administratiivse valitsuse ja kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta

Eestimaa kubermangu riigihaldus jagunes väiksemateks autonoomseteks haldusühikuteks: linnad, maakonnad, vallad, alevid. Igal ühikul oli oma nõukogu (linnavolikogu, maakonnanõukogu, vallanõukogu, alevivolikogu) ning täitevorganiks valitsus (linnavalitsus, maavalitsus, alevivalitsus, vallavalitsus). Nõukogud kui valitsused tegutsesid kollegiaalsete asutistena.

1. juulil 1917 esitati 74 allkirjaga Petserimaa eestlaste ja setude palve Eesti Maanõukogule Petserimaa Autonoomse Eestimaa kubermanguga ühinemiseks[1]. Kirjas oli ettepanek ühendada Pihkva kubermangu Petseri, Lobotka, Pankjavitsa ja Irboska vald koos Petseri linnaga Eestimaaga. 1. septembril otsustaski Eesti Maanõukogu koosolek suunata palve juriidilisse komisjoni otsuseprojekti väljatöötamiseks.

1917. aasta suvel teatasid narvalasedki soovist ühendada Narva Eestimaa kubermanguga. Rahvahääletus Narva kuuluvuse asjus viidi läbi 10. detsembril 1917. Ligikaudu 80% osavõtnutest soovis Narva ühendamist Eestiga. 21. detsembril 1917 tunnistas seda otsust (Narva ja Jaanilinna eraldumist Jamburgi maakonnast ja eraldi Narva maakonna loomist, mis koosnes Narvast ja Jaanilinnast) ka Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee.

KubermangukomissarRedigeeri

Venemaa Ajutise Valitsuse määratud Eestimaa kubermangukomissar Jaan Poska ja tema 2 abi (üks neist endise Põhja-Liivimaa juhtimiseks) jäi endiselt Ajutise Valitsuse poolt määratavaks, kuid ta sai siseküsimustes suurema otsustusõiguse.

  Pikemalt artiklis Eestimaa kubermangukomissar

Ajutine MaanõukoguRedigeeri

Nõuandva organina oli ette nähtud maanõukogude ja linnavolikogude saadikutest moodustatav Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu, mis valiti 5. juunil (23. mail vkj) 1917. aastal.

  Pikemalt artiklis Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu

Eesti MaavalitsusRedigeeri

Vastavalt Venemaa Ajutise Valitsuse määrusele moodustati Eestimaa kubermangu valitsemiseks Eesti Ajutine Maanõukogu ja selle täidesaatev organ Eesti Ajutine Maavalitsus. Ajutine Maavalitsus alustas varade ülevõtmist Eestimaa kubermanguvalitsuselt 22. augustil 1917.

  Pikemalt artiklites Eesti Ajutine Maavalitsus ja Eesti Maavalitsus

Kubermangupiiride muutmine Venemaa revolutsioonilise valitsuse poolt ei mõjutanud Eestimaa ja Liivimaa rüütelkonna tegevust, mis olid jätkuvalt Eestimaa ja Liivimaa hertsogiriigi järjepidevuse kandjad.

Pärast Oktoobrirevolutsiooni, 9. novembril 1917 (27. oktoobril vkj) võttis Viktor Kingissepp kubermangukomissar Jaan Poskalt võimu üle ja Eestimaa kubermangu hakkas juhtima Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee. 25. novembril (vkj 12. novembril) võttis Täitevkomitee vastu otsuse ka Ajutise Maanõukogu laialisaatmise kohta. 28. novembril (15. novembril vkj) pidas Ajutine Maanõukogu erakorralise koosoleku, kus kuulutati end kõrgeimaks võimuks Eestis kuni Eesti Asutava Kogu kokkukutsumiseni, enne kui ta lõplikult laiali saadeti.


Saksa okupatsioonivõim Vene Ajutise Valitsuse määrust Autonoomse Eestimaa kubermangu loomisest, ei tunnistanud ja taastas Eestimaa ja Liivimaa kubermangude endised piirid.

ViitedRedigeeri

  1. Vahur Aabrams, Vahemees Ustav, Postimees.ee, 8. mai 2019