Autonoomne Eestimaa kubermang

Autonoomne Eestimaa kubermang oli 1917. aastal pärast Veebruarirevolutsiooni autonoomia saanud Eestimaa kubermang Venemaa keisririigi koosseisus.

Kubermangu kubermangukomissari (varem oli kubermangul kuberner) määras Venemaa Ajutine Valitsus Jaan Poska.

Venemaa keisririigi Läänemerekubermangude kaart, aastatel 1893–1897 välja antud Meyeri Leksikonis

Samal ajal hakkasid Eesti rahvuslikud ringkonnad taotlema Liivimaa eestlastega asustatud alade liitmist Eestimaa kubermanguga ning ühtse autonoomse rahvuskubermangu moodustamist, mis seaduseelnõuna ka Ajutisele Valitsusele läkitati. Tartlased käisid välja ka eraldiseisva Põhja-Liivimaa kubermangu moodustamise idee keskusega Tartus. Ajutisele Valitsusele surve avaldamiseks uue omavalitsuse projekti kiiremaks vastuvõtmiseks organiseeriti 8. aprillil (26. märtsil vkj) 1917 Petrogradi Eesti Vabariikliku Liidu eestvedamisel Petrogradis u 40 000 (neist u 15 000 sõjaväelased) osalejaga eestlaste demonstratsioon Petrogradis.

12. aprillil (30. märts vkj) kinnitas Ajutine Valitsus määruse "Eesti kubermangu administratiivse valitsuse ja kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta", millega Liivimaa kubermangu Pärnu, Saare, Tartu, Viljandi ja Võru maakond liideti Eestimaa kubermanguga. Väljapoole jäid vaid Narva, Valga ja Setumaa.

Kubermangukomissar Jaan Poska ja tema 2 abi (üks neist endise Põhja-Liivimaa juhtimiseks) jäi endiselt Ajutise Valitsuse poolt määratavaks, kuid ta sai siseküsimustes suurema otsustusõiguse. Nõuandva organina oli ette nähtud maanõukogude ja linnavolikogude saadikutest moodustatav Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu, mis valiti 5. juunil (23. mail vkj).

1. juulil 1917 esitati 74 allkirjaga Petserimaa eestlaste ja setude palve Eesti Maanõukogule Petserimaa Autonoomse Eestimaa kubermanguga ühinemiseks[1]. Kirjas oli ettepanek ühendada Pihkva kubermangu Petseri, Lobotka, Pankjavitsa ja Irboska vald koos Petseri linnaga Eestimaaga. 1. septembril otsustaski Eesti Maanõukogu koosolek suunata palve juriidilisse komisjoni otsuseprojekti väljatöötamiseks.

1917. aasta suvel teatasid narvalasedki soovist ühendada Narva Eestimaa kubermanguga. Rahvahääletus Narva kuuluvuse asjus viidi läbi 10. detsembril 1917. Ligikaudu 80% osavõtnutest soovis Narva ühendmist Eestiga. 21. detsembril 1917 tunnistas seda otsust (Narva ja Jaanilinna eraldumist Jamburgi maakonnast ja eraldi Narva maakonna loomist, mis koosnes Narvast ja Jaanilinnast) ka Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee.

Kubermangupiiride muutmine Venemaa revolutsioonilise valitsuse poolt ei mõjutanud Eestimaa ja Liivimaa rüütelkonna tegevust, mis olid jätkuvalt Eestimaa ja Liivimaa hertsogiriigi järjepidevuse kandjad.

Pärast Oktoobrirevolutsiooni, 9. novembril 1917 (27. oktoobril vkj) võttis Viktor Kingissepp kubermangukomissar Jaan Poskalt võimu üle ja Eestimaa kubermangu hakkas juhtima Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee. 25. novembril (vkj 12. novembril) võttis Täitevkomitee vastu otsuse ka Ajutise Maanõukogu laialisaatmise kohta. 28. novembril (15. novembril vkj) pidas Ajutine Maanõukogu erakorralise koosoleku, kus kuulutati end kõrgeimaks võimuks Eestis kuni Eesti Asutava Kogu kokkukutsumiseni, enne kui ta lõplikult laiali saadeti.

ViitedRedigeeri

  1. Vahur Aabrams, Vahemees Ustav, Postimees.ee, 8. mai 2019