Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu

Eesti Maapäev (Eestimaa Kubermangu Maanõukogu)
Asutatud	12. aprill 1917
Tegevuse lõpetanud	23. aprill 1919
Tüüp	Esinduskogu
Eesmärk	Seadusandlik võim
Asukoht	Toompea loss, Tallinn
Tegevuspiirkond	Autonoomne Eestimaa kubermang (1917−1918) ja Eesti Vabariik (1918−1919)
Juhtkond	Maanõukogu juhatus, Maapäeva vanemate nõukogu
Allorganisatsioonid	Eesti Maavalitsus, Eesti Ajutine Valitsus

Eestimaa Kubermangu Maanõukogu^[1] ehk Eesti (Ajutine) Maanõukogu, veebruarist 1918 ametliku nimega Eesti Maapäev ehk lihtsalt Maapäev oli algselt 1917. aastal autonoomses Eestimaa kubermangus demokraatlikult valitud rahvaesindus ja omavalitsusorgan. Alates iseseisva Eesti Vabariigi loomisest 1918. aastal kuni Eesti Asutava Kogu kokkutulekuni aprillis 1919 tegutses Maapäev iseseisva Eesti riigi esimese rahvaesindusena.

Autonoomse Kubermangu Maanõukogu loomine

Alates 5. märtsist 1917 kuni sama aasta oktoobrini oli Venemaa Ajutise valitsuse poolt ametisse nimetatud komissar Eestimaa kubermangus Jaan Poska.

12. aprillil 1917 kinnitas Venemaa Ajutine valitsus Eestile suhtelise autonoomia andnud otsuse "Eesti kubermangu administratiivse valitsuse ja kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta", mille alusel liideti Eestimaa kubermanguga ka senise Liivimaa kubermangu eestikeelse elanikkonnaga põhjaosa (Tartumaa, Võrumaa, Viljandimaa, Pärnumaa ja Saaremaa) ning loodi kubermangu komissari (siis Jaan Poska) juurde nõuandva organina Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu.

Kubermangu Maanõukogu oli esimene üle-eestiline omavalitsusorgan, kus olid esindatud kohalike omavalitsuste esindajad linnadest ja maakondadest-valdadest. Maanõukogu valimised olid üldised, kuid kaudsed: linnade esindajad valiti linnavolikogudes, maakondade omad maakonna valimiskoosolekutel, viimaste liikmed aga eelnevalt vallakoosolekutel. Alustuseks valisid 23. mail kõik vallad oma esindajad (valijamehed), kes astusid 24.–25. juunil kokku maakondlikeks valimiskogudeks ning valisid endi seast saadikud nii kubermangu maanõukogusse kui ka kohalikku, maakondlikku maanõukogusse. Iga 20 000 elaniku kohta oli üks mandaat. Maanõukogu avakoosoleku ajaks oli selle liikmeks valitud 42 rahvaesindajat, oktoobris 1917 kasvas nende koguarv 62ni. Maanõukogu koosnes 62 liikmest. 7.–8. juulil (24.–25. juuni vkj) valiti maakondade valijatekogude koosolekul valijamehed Maanõukogu – üks liige 20 000 elaniku kohta.

7. juunil 1917 valiti maakondades ja Paide linnas maa- ja linnanõukogud, teistes linnades toimusid valimised hiljem, kuni septembrini. Maanõukogu tuli kokku 14. juulil 1917 ning jagunes demokraatlikuks, sotsialistlikuks ja tööerakonna rühmaks.

Kubermangu Maanõukogu tegevus (1917)

Maanõukogu esimene koosolek peeti 1917. aasta 14. juulil (1. juulil vkj) Toompea lossi Valges saalis. Esialgu jagunesid saadikud kaheks arvuliselt üsna võrdseks blokiks – demokraatlikuks ja sotsialistlikuks – kuid oktoobri alguseks kujunesid välja erakondlikud fraktsioonid. Maanõukogusse kuulus 13 maaliitlast, 11 radikaalsotsialisti, 9 vähemlast, 8 esseeri, 7 demokraati, 5 enamlast, 4 radikaaldemokraati, 1 baltisakslane, 1 eestirootslane ning 3 parteitut.

Augustis–septembris 1917. aastal saatsid uued valitud Eesti linnade linnavolikogud oma esindajad Eesti Maanõukokku, kus saadikute arv tõusis 62-le.

Maanõukogu ülesanded olid:

Eestimaa kubermangu omavalitsusasjade ja majanduse juhtimine,
üldine administratiivne juhtimine,
maksvate seaduste põhjal maamaksude määramine ja jaotamine
muude kohalike ajutiste maksude määramine,
Maakassa ja rüütelkonna varade valitsemine,
kubermangu administratiivse juhtimise omavalitsuste tegevuse esialgsete määruste väljatöötamine.

Kui Maanõukogu tuli esimest korda kokku 14. juulil 1917, valiti selle esimeseks ajutisks esimeheks Artur Vallner (hiljem olid Eesti Maapäeva esimehed Otto Strandman, Ado Birk ja Kaarel Parts). Maanõukogu valis oma istungjärkude vahel tegutsevaks täidesaatvaks organiks Maapäeva Vanemate nõukogu, mille eesotsas oli aastatel 1917–1918 Konstantin Päts.

Kubermangu Ajutise Maanõukogu tegevorganiks oli Eesti Maavalitsus, mis koosnes komisjonidest: Üleüldis-administratiivne osakond (Nikolai Köstner), Tööosakond (Villem Maasik); Haridusosakond (Peeter Põld); Põllutööosakond (Jaan Raamot); Tervishoiuosakond (Konstantin Konik); Tehnikaosakond (Ferdinand Petersen) jt.

Poliitiline võimuvõitlus Eestis (1917)

Pikemalt artiklis Kaksikvõim Eestis 1917. aastal

Ajajärku 1917. aasta märtsist oktoobrini on ka kutsutud kaksikvõimuks, mil kumbki osapool, ei iseseisva Eesti rahvusriigi soovijad ega Vene (nõukogude) valitsuse pooldajad omanud otsustavat ülekaalu, et kindlustada oma ainuvõimu. Eestis oli kaks poliitilist peavoolu: Eesti autonoomiat ja seejärel iseseisvust toetavad rahvuslikud poliitilised erakonnad ja Eesti sotsialistid ning Venemaa SDTP bolševikkude loodava ühise sotsialistliku riigi pooldajad eesti kommunistid. Algetapil toetasid Nõukogude Venemaa suunitlusega poliitikat ka vasakesseerid.

Rahvuslikud poliitilised erakonnad, kus eestvedajateks olid Poska, Päts, Piip, Strandman, Martna, Rei jt jagunesid omavahel mitmesse voolu või erakonda. Lisaks sellele oli Tartu või Lõuna-Eesti rühm Tõnissoniga eesotsas. Eesti iseseisvuse eest võideldes ja välispoliitilises tegevuses töötasid aga kõik rahvuslikud poliitilised erakonnad koos.

Ka eesti kommunistid/sotsialistid jagunesid kahte omavahel riius olevasse rühma, mõlemal olid oma häälekandjad. Ühe rühma juhtivad tegelased olid Kingissepp, Anvelt, Pöögelmann, Otto Rästas, Valter Klein, Karl Rimm ja Rudolf Vakman. Teise rühma kuulusid Jakob Palvadre, Voldemar Vöölmann ja Peterson.

15. juulil (2. juuli vkj) 1917 toimus Tallinnas Estonia teatrisaalis "Tallinna Eesti Liidu" ja "Eesti Keskliidu" korraldatud^[viide?] "Eestimaa kubermangu rahvakongress",^[2] millel osalesid maaelanikkonda esindavad Maanõukogu valijamehed ning linnavolikogude, ühiskondlike organisatsioonidening tööliste ja soldatite nõukogude esindajad. Üldpoliitilistes küsimustes ilmnesid kokkutulnute vahel suured erimeelsused ning vasakpoolsema ja revolutsioonilisema meelsusega saadikud, kes moodustasid 800 kohalolijast ligi poole (sh sotsialistid-enamlased, sotsialistid-vähemlased, esseerid sotsialistid-revolutsionäärid, radikaal-sotsialistid ja tööerakondlased) lahkusid saalist. Kohalejäänud väljendasid soovi kindlustada õiguskorda ja vastustada võimu taotlevaid tööliste ja soldatite nõukogusid.

16.–17. juulil (3.–4. juulil vkj) toimus Tallinnas Estonia kontserdisaalis "Eesti rahvuskongressi" kogunemine. Kongressil võeti vastu otsus „Eestimaa tulevase korralduse kohta“, milles taotleti rahvastele enesemääramisõigust, Venemaal demokraatliku föderatiivse vabariigi loomist. Rahvuskongressi juhatusse kuulusid: Villem Tomingas, Juhan Kukk, Ado Birk, Peeter Põld, Konstantin Päts (esimees), Jüri Vilms, Mihkel Juhkam, Julius Seljamaa, Theodor Käärik, Juhan Kalm, Julius Tarmisto (Grünberg), Adam Randalu (Bachmann).

Juunis 1917 otsustas Venemaa Ajutine Valitsus viia läbi Ülevenemaalise Asutava Kogu valimised sama aasta 17. septembril ja kutsuda valitud saadikud kokku 30. septembril 1917. Valimisnimekirjade koostamise kohustus pandi kohalikele omavalitsustele, milleks autonoomses Eestimaa kubermangus oli Maanõukogu (Maapäev).

17. septembri 1917 valimistel valiti Ülevenemaalise Asutava Kogu liikmeteks Eestimaa kubermangust Jaan Anvelt – VSDTP ja "maata- ning väiketalupoegade Keskkomitee", Rudolf Vakmann – VSDTP ja "maata- ning väiketalupoegade Täitevkomitee", Jüri Vilms – Eesti Tööerakond, Hans Pöögelmann – VSDTP ja "maata- ning väiketalupoegade Täitevkomitee", Jaan Poska – Eesti Demokraatlik Blokk, Ivan Rabtšinski – VSDTP ja "maata- ning väiketalupoegade Täitevkomitee", Julius Seljamaa – Eesti Tööerakond ja Jaan Tõnisson – Eesti Demokraatlik Erakond.

23.-26. oktoober 1917 toimus Petrogradis Oktoobrirevolutsioon ning võimu haaranud enamlaste ja esseeride valitsus kuulutas end riigipöörde tulemusena Venemaa kõrgemaks võimuks. 5. november (23. okt.) võtsid Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee poolt juhitud salgad Petrogradi riigipöörde ajaks Tallinnas oma kontrolli alla raudteejaamad, sideasutused jm strateegilised paigad. Sotsialistlike parteide esinduseks Eestis oli Eestimaa Nõukogude Kongress. Tallinnas ja Eesti suuremates linnades tekkis mõneks ajaks "kaksikvõim", mida jagasid Venemaa eelmise, Ajutise valitsuse võimu ajal valitud Kubermangu Maanõukogu (Eesti Maapäev) ühelt poolt ning uut Nõukogude Venemaa valitsust toetav Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee koos Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomiteega teiselt poolt. 9. novembril (27. oktoobril vkj) võttis Sõja-Revolutsioonikomitee esimehe asetäitja Viktor Kingissepp Eestimaa kubermangukomissarilt Jaan Poskalt asjaajamise üle.

Maapäev kuulutab end kõrgeimaks võimuks Eestis

28.novembril (15. nov. vkj) 1917 otsusega kuulutas Maanõukogu (Maapäev) ennast kõrgeimaks võimuks Eestis^[3] kuni demokraatlikult valitud Asutava Kogu kokkukutsumiseni. Otsuse vastuvõtmise järel ajasid enamlased Maanõukogu laiali, kuid Maapäeva Vanemate nõukogu ja Maavalitsus jätkasid tegevust põranda all.

Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee kuulutas Eesti Asutava Kogu valimised välja 25. (12. vkj) novembril 1917 koos senise Eesti rahvaesinduskogu Ajutise Maanõukogu laialisaatmise otsusega. Kandidaatide esitamise lõpptähtajaks määrati 4. jaanuar (22. detsember vkj) ning valimiste läbiviimise kuupäevadeks 3. ja 4. veebruar (21. ja 22. jaanuar vkj) 1918, mil üldise, otsese ja salajase hääletuse teel pidavat valitama Eesti kodanike poolt 100-liikmeline esinduskogu.

Enamikus valimisjaoskondades viidi valimised läbi ettenähtud ajal 3. ja 4. veebruaril (21. ja 22. jaanuaril vkj), ent valimiseelsete ettevalmistustega mitte valmis jõudnud kohtades lükati see edasi 9. ja 10. veebruarile (27. ja 28. jaanuarile vkj). Nõukogude võimu vastase relvastatud väljaastumise vandenõu avastamisele viidates kehtestas Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee aga ööl vastu 10. veebruari (28. jaanuari vkj) linnades sõjaseisukorra ja katkestas ka valimised, mistõttu jäid need täielikult ära Tartus, Narvas, mitmes väiksemas kohas ja enamikus sõjaväeosades ning Asutava Kogu moodustamine peatati.

Eesti iseseisvuse väljakuulutamine (1918)

Pikemalt artiklites Eesti iseseisvuse manifest ja Saksa okupatsioon Eestis (1917–1918)

Pärast Nõukogude Venemaa ja Keskriikide vahel Bresti rahulepingu läbirääkimiste esimese vooru lõppemist alustas Saksa keisririigi sõjavägi veebruaris 1918 sõjategevust Petrogradi suunal läbi Läti ja Eesti.

19. veebruaril 1918 valis Maapäeva Vanemate Nõukogu kolmeliikmelise Eesti Päästekomitee, millele anti kogu riiklik võim Eestis. Päästekomitee liikmed olid Konstantin Konik, Konstantin Päts ja Jüri Vilms). Samal päeval võttis Maapäeva Vanemate nõukogu vastu otsuse avaldada Eesti iseseisvuse manifest.

24. veebruaril 1918 avaldas Eesti Maapäeva Vanemate Nõukogu Tallinnas Manifesti Kõigile Eestimaa Rahvastele, millega kuulutati välja iseseisev Eesti Vabariik. Samal päeval nimetas Päästekomitee ametisse esimese, 13-liikmelise Eesti Valitsuse eesotsas Konstantin Pätsiga, välisministri kohuseid täitis Jaan Poska.

Ajavahemikul 3.–29. mai tunnustasid Inglismaa, Prantsusmaa ja Itaalia Eesti Maapäeva poolt moodustatud valitsust de facto iseseisva valitsusena Eestis.

19. novembril 1918 võttis Eesti Ajutine Valitsus Saksa valitsuse peavolinikult August Winnigult Eesti valitsemise ametlikult üle.

20. novembril 1918 alanud Maapäeva istungjärgul moodustati järgmised fraktsioonid – Eesti Maarahva Liidu, Eesti Demokraatliku Erakonna, Eestimaa Radikaal-demokraatliku Erakonna, Eesti Tööerakonna, Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei ning Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei fraktsioon.

5.–7. aprillil 1919 toimusid Eesti Asutava Kogu valimised ning Eesti Maapäev lõpetas oma tegevuse seoses Asutava Kogu kokkutulemisega 23. aprillil 1919.

Eesti Maapäeva koosolekute protokollid avaldati trükis 1935. aastal ja need olid kättesaadavad teaduslike raamatukogude üldfondides ka nõukogude ajal.

Juhatus ja liikmed

Juhatus

Staatus	Aeg	Nimi
Esimees	14. juuli – 25. oktoober 1917	Artur Vallner
	25. oktoober 1917 – 27. november 1918	Otto Strandman
	27. november 1918 – 3. veebruar 1919	Ado Birk
	3. veebruar – 23. aprill 1919	Kaarel Parts
I abiesimees	27. juuli – 25. oktoober 1917	Jaan Teemant
	25. oktoober 1917 – 27. november 1918	Jüri Jaakson
	27. november 1918 – 3. veebruar 1919	Karl August Baars
	3. veebruar – 23. aprill 1919	Julius Seljamaa
II abiesimees	27. juuli – 25. oktoober 1917	Jüri Vilms
	25. oktoober 1917 – 27. november 1918	Nikolai Köstner
	27. november 1918 – 3. veebruar 1919	Karl Saral
	3. veebruar – 23. aprill 1919	Peeter Siegfried Põld
Ajutine sekretär	14. juuli – 27. juuli 1917	Ado Birk
	14. juuli – 27. juuli 1917	Julius Seljamaa
Sekretär	27. juuli – 25. oktoober 1917	Mart Kiirats
	25. oktoober 1917 – 16. veebruar 1918	Herman Kask
	27. november 1918 – 23. aprill 1919	Karl Ast
Sekretäri I abi	27. juuli – 25. oktoober 1917	Rudolf Jaska
	25. oktoober 1917 – 27. november 1918	Hugo Raudsepp
	27. november 1918 – 3. veebruar 1919	Victor Neggo
	3. veebruar – 23. aprill 1919	Jüri Parik
Sekretäri II abi	27. juuli – 25. oktoober 1917	Herman Kask
	25. oktoober 1917 – 27. november 1918	Victor Neggo
	27. november 1918 – 23. aprill 1919	Hugo Raudsepp

Liikmed

Juhan Mihkel Ainson
Jaan Anvelt – heideti välja 5. veebruaril 1919
Alma Anvelt-Ostra – asendas 20. novembril 1918 Jaan Treialit
Christjan Arro
Karl Ast (Rumor) (oli ka sekretär)
Eduard Aule – astus tagasi, teda asendas 20. novembrist 1918 Jüri Parik
Karl (Kaarel) August Baars (oli ka I abiesimees)
Ado (Aadu) Birk (oli ka esimees ja ajutine sekretär)
Max Woldemar Bock
Aleksander Ennemuist
Karl Theodor Grau
Jüri Jaakson (oli ka I abiesimees)
Juhan Jaanuson
Rudolf Jaska (oli ka sekretäri I abi)
Peet Johanson
Juhan Kalm
Eduard Kansmann
Herman Kask (oli ka sekretär ja sekretäri II abi) – suri 16. veebruaril 1918, teda asendas Mart Meos
Mart Kiirats (oli ka sekretär)
August Kohver
Ivan Koort
Hans Kruus
Juhan Kukk
Andres Kurrikoff
Juhan Kurvits
Timofei Kuusik
Hugo Jakob Kuusner – alates 13. septembrist 1917
Jaan Kärner
Nikolai Köstner (oli ka II abiesimees)
Juhan Lasn
Tiido Lauri
Anna Leetsmann – välja heidetud 5. veebruaril 1919
Juhan Lehman – alates 26. novembrist 1918
Villem Maasik
Mihkel Martna – astus tagasi 26. novembril 1918
Mart Meos – asendas 27. novembril 1918 Herman Kaske
Friedrich Volrad Mikkelsaar
Victor Neggo (oli ka sekretäri I ja II abi)
Aleksander Oinas – asendas 26. novembril 1918 Karl Hugo Reimanit
Aleksei Palm
Jüri Parik – asendas 26. novembril 1918 Georg Eduard Aulet
Kaarel Parts (oli ka esimees)
Ants Piip
Aleksander Podrätšik
Peeter Siegfried Põld (oli ka abiesimees)
Konstantin Päts
Hans Pöhl
Hans Pöögelmann – välja heidetud 5. veebruaril 1919
Jaan Raamot
Hugo Raudsepp (ka sekretäri I ja II abi)
Hugo Karl Ferdinand Reiman – astus tagasi, teda asendas Aleksander Oinas
Julius Reintam
Hans Riiberg
Hans Reinhold Roos
Karl Saral (oli ka abiesimees)
Julius Seljamaa (oli ka I abiesimees ja ajutine sekretär)
Jaan Sihver – heideti pärast hukkumist Narva lahingus 28. novembril 1918 välja (5. veebruaril 1919)
Otto August Strandman (oli ka esimees)
Jaan Teemant (oli ka I abiesimees)
Jaan Treial – suri 11. jaanuaril 1918
Jaan Tõnisson
Artur Vallner – (oli ka esimees) heideti välja 5. veebruaril 1919
Aleksander Veiler
Jüri Vilms (oli ka II abiesimees)
Karl Johannes Virma
Jaak Ümarik

Vaata ka

Viited

↑ Eestimaa kubermangu maanõukogu awamine., Sakala (1878-1940), nr. 75, 5 juuli 1917
↑ Eestimaa kubermangu rahwakongress, Sakala (1878-1940), nr. 75, 5 juuli 1917
↑ Maanõukogu otsus kõrgemast wõimust, Riigi Teataja, nr. 1, 27 november 1918

Välislingid

Eesti Ajutine Maanõukogu (1917 - 1919), The National Archives of Estonia
Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu liikmed piltidega

Eelnev –	Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu 1917–1919	Järgnev Asutav Kogu

[1] Eestimaa kubermangu maanõukogu awamine., Sakala (1878-1940), nr. 75, 5 juuli 1917

[2] Eestimaa kubermangu rahwakongress, Sakala (1878-1940), nr. 75, 5 juuli 1917

[3] Maanõukogu otsus kõrgemast wõimust, Riigi Teataja, nr. 1, 27 november 1918

[1]

[2]

[3]