Ava peamenüü

Valter Klein (pseudonüüm Karl Roobas; 9. märts 1892 Tartu3. märts 1925 Tallinn (Nõukogude Liidu saatkond)[viide?]) oli Eesti kommunist.

Valter Klein sündis 1892. aastal Tartus töölisperekonnas, aastatel 1910–1913 õppis Tartus maalrite koolis, misjärel töötas maalrina Soomes ja Petrogradi miinitehases.

Esimese maailmasõja ajal liitus poliitilise tegevusega, 1917. aastal astus ta VSDT(b)P-sse ning sõdis Vene kodusõjas Punaarmees 1919. aastani.

Pärast Vene kodusõda töötas Vene-Eesti-Läti piiri komissarina ja seejärel Petrogradi eestlaste-kommunistide tööartelli juhatuse esimehena. V. Klein oli Petrogradis ilmunid ajalehe Edasi alaline kaastöötaja ja ajakirja Oras üks asutajaid.

1923. aastal suunati V. Klein Eestisse illegaalsele poliitiöisele agitatsioonitööle, 1. detsembrist 1924 sai temast Eestimaa sõjakomitee esimees ning võttis osa 1924. aastal toimunud riigipöördekatsest. Ta kuulus riigipöörde peastaapi, olles määratud sõja-revolutsioonikomitee esimeheks mässu edu korral, sai 1. detsembri riigipöördekatse ajal sai haavata. Detsembrimässust osavõtnu, kommunist Johannes Mänd riigiarhiivis hoitavate mälestuste järgi jõudis ta ülestõusu läbikukkumise järel pärast seiklusi ja öiseid rännakuid lõpuks Tartumaalt pealinna, ning suundus Pikale tänavale saatkonna ukse juurde ning sisenes.

J. Mänd (sünd. 1890 Oudovas – 1961) meenutas, et NSV Liidu saatkonda Eestis põgenenud kommunistid said endile seal varjupaigaks kütteruumi keldri.

Dokumendi järgi suri Klein seal keldris kopsupõletikku ning tema surnukeha valmistas teistele põgenikele peavalu – mida sellega ette võtta? Lõpuks maeti lahkunu samasse keldri põranda alla[1].

ViitedRedigeeri

  1. Kaupo Deemand, "1. detsembril 64 aasta eest". Horisont, 1988 nr 12. lk 14

VälislingidRedigeeri