Jaan Kärner

Eesti kirjanik

Jaan Kärner (27. mai 1891 Kirepi vald3. aprill 1958 Tartu) oli eesti kirjanik.

Elulugu

muuda
 
Kirjanik Jaan Kärneri kunagine eluase Elvas Vaiksel tänaval

Jaan Kärneri lapsepõlv möödus praeguse Elva lähistel Käo külas Käo-Kingsepa talus.

Ta õppis aastatel 19011906 Uderna ministeeriumikoolis. Töötas 1910. aastast peamiselt Tallinnas ajalehetoimetustes ning vahepeal (1911/1912, 1914) õppis Moskvas Šanjavski-nimelises rahvaülikoolis. 19171920 oli Eesti pahempoolsete esseeride liidreid, toimetas selle partei ajalehti (Wõitlus) ning 1919. aastal ka Eestimaa Ametiühisuste Kesknõukogu ajalehte Töö Hääl.

Ta elas 1921. aastast Elvas ja oli 1936. aastast Tartus kutseline kirjanik; toimetas aastatel 19271929 ajakirja Looming ja 19361938 ajakirja Tänapäev. Aastatel 19401941 töötas kirjastuses Ilukirjandus ja Kunst. Saksa okupatsiooni ajal oli NSV Liidus, aastast 1944 kuni haigestumiseni 1946 töötas Tallinnas samas kirjastuses ja Loomingu toimetajana.

Maetud Elva kalmistule.

Looming

muuda

Jaan Kärneri loomingu väärtuslikum osa on luule. Ta kirjutas ka romaane, näidendeid, mälestusi, ajaloo- ja teatriuurimusi. Tõlkis saksa ja vene kirjandust. Kirjanduskriitikuna väärtustas realistlikke, kaaluka sotsiaalse probleemistikuga teoseid.

Üks tema tuntumaid proosateoseid on omaaegset Elva elu kritiseeriv satiiriline romaan "Soodoma kroonika". 1934. aastal ilmunud raamatu järgi lavastati Elvas näidend juba 1937. aastal.

Isiklikku

muuda

Jaan Kärneri isa oli Kaarel Kärner ja ema Liis Kärner. Jaan Kärneri vend Johannes Kärner (26.05.1896–?) oli Tartu kiviraidur, kes näiteks tegi ehitustöid ka Tartu Pauluse kalmistul 1934. aastal avatud Vabadussõja monumendi ja Reola Vabadussõja mälestussamba tarbeks. Tal oli viis õde – Anna Marie Kärner (1883–?), Emilie Soonberg (1884–1961), Ida Pauline Kärner (1888–?), Alma Leppik (1893–1977) ja Minna Kärner (1898–?) – ning kaks poolvenda – Aleksander Kärner (1886–?) ja August Kärner (1869–?).[1] [2]

Jaan Kärner oli 1914–1917 abielus Ida Kärneriga (neiupõlvenimi Kull, 19.08.1889–15.05.1917; poeg Ülo Kärner, 23.10.1915–1941) ning 1919. aastast Hilda Anna Luise Kärneriga (neiupõlvenimi Luberg, 16.12.1898–01.12.1973; tütred Eha Tammemägi, u 1919–1976, ja Elo Sillamaa, 06.05.1925–21.11.1991)

Teosed

muuda

Luulekogud

muuda
  • "Aja laulud" (1921)
  • "Lõikuskuu" (1925)
  • "Õitsev sügis" (1926)
  • "Inimene ristteel" (1932)
  • "Sõna-sütega" (1936)
  • "Käidud teedelt" (1939)
  • "Kodumaa käsk" (1942)
  • "Viha, ainult viha" (1944) jt.

Värssromaan

muuda
  • "Bianka ja Ruth" (1923)

Romaanid

muuda
  • "Naine vaesest maailmast" (1930), töölisliikumisaineline
  • "Soodoma kroonika" (1934)
  • "Tõusev rahvas" 2 köidet (1936–1937)
  • "Pidu kestab" (1938)

Mälestused

muuda
  • "Kadunud aegade hämarusest" (1935)
  • "Öösiti kumavad linnad" (1939)

Uurimusi

muuda
  • "Ärkamisaegne Eesti ühiskond" (1924)
  • "Eesti näitelava 19. aastasajal" (1923)
  • "Estonia kuuskümmend aastat" (1925)

Kirjanduskriitikat

muuda
  • "Lehed tuulde" 2 köidet (1924–1937)
  • "Eesti uuemad luuletajad" (1925)

Artikleid ajakirjas Looming

muuda

Tunnustus

muuda

Viited

muuda
  1. "Geni". Vaadatud 20.05.2020.
  2. Personaalraamat. Uderna, Hellenurme; EAA.1264.1.268; 1887-1938

Välislingid

muuda