Ava peamenüü

Hugo Jakob Kuusner (19. märts 1887 Pärnu23. märts 1942 Sevurallagi vangilaager, Sosva, Sverdlovski oblast)[1] oli Eesti advokaat ja poliitik.

Ta oli Pärnu linnapea, Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu, Eesti Asutava Kogu ja Seadusandliku Delegatsiooni liige.

Ta luges 23. veebruaril 1918 Pärnus ette "Eesti iseseisvuse manifesti".[2]

5. märtsil 1919 ütles Pärnu linnapea Hugo Kuusner: "Maal tuleb sunnivõtmine kõige karmimate abinõudega läbi viia. Teatud määr vilja tuleb põllumeestelt karistussalkadega kokku võtta. Vähemalt põllumeestelt on halvem vilja kätte saada, aga järelandmist nende vastu ei tohi olla. Põllumeestelt tuleb linnalaste heaks kas või viimane leivapäts ära võtta.

Läbiotsimised maal vilja revideerimisel ei tohiks ühtegi põllumeest haavata, kui sõjavägi selleks välja on komandeeritud."[3]

16. juunil 1933 mõistis Viljandi-Pärnu rahukogu ta ametialase kuriteo (omastamise ja raiskamise) eest 1½ aastaks vangiroodu ühes kõigi õiguste kaotamisega[4].

Pärast vanglast vabanemist taotles Hugo Kuusner 23. veebruaril 1937 Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamist 21. või 23., aga mitte 24. veebruaril[5]. Riigiarhiivi direktor Gottlieb Ney leidis, et "...peab jõudma otsusele, et Eesti vabariigi algpäevaks tuleb pidada 24 veebruari 1918, s. o. päeva mil pealinnas kuulutati välja iseseisvus ja mil ka tegelikult läks kõrgeim võim selleks valitud organite (esialgu Päästekomitee, siis ajutise valitsuse) kätte.[6]"

Oli Kaitseliidu ja Isamaaliidu liige. Arreteeriti NKVD poolt, suri eeluurimise ajal Siberi vangilaagris.

IsiklikkuRedigeeri

Oli abielus Marta Kuusneriga (1889–1942, suri asumisel), Naiskodukaitse ja skauditegelasega.[1]

ViitedRedigeeri