Ava peamenüü
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Eesti Vabadussõjast, teiste konfliktide kohta, mida võidakse nimetada Vabadussõdadeks, vaata: Vabadussõda (täpsustus)

Vabadussõda oli Eesti Vabariigi iseseisvuse kindlustamiseks ja kaitseks 28. novembrist 1918 kuni 2. veebruarini 1920 Nõukogude Venemaaga peetud sõda, mis hõlmas ka 5. juunist kuni 3. juulini 1919 baltisaksa väekoondistega peetud Landesveeri sõda.[2]

Vabadussõda
Soomusrong nr 2 Valgas 1919.jpg
The British Naval Campaign in the Baltic, 1918-1919 Q19368.jpg
FinnVlntrsTllnnDc1918.jpg
Vabadussõda Erküla, 1919.jpg
Soomusrongi "Kapten Irv" luurajad.jpg
Tallinn24Feb1918.jpg
Ülevalt päripäeva: Eesti soomusrong nr 2 Valgas (1919), Soome vabatahtlike saabumine Tallinna (detsember 1918), Soomusrongi Kapten Irv jalamaakuulajate komando (kevad 1919), esimene Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine (1919), 9. jalaväepolgu võitlejad Erküla järve ääres (juuni 1919), Suurbritannia laevastik Läänemerel (detsember 1918)
Toimumisaeg 28. november 19182. veebruar 1920
Toimumiskoht Eesti, Läti,
Peterburi kubermang ja Pihkva kubermang
Tulemus Punaarmee väljatõrjumine Eestist ja Eesti riikliku iseseisvuse tunnustamine Tartu rahulepinguga
Territoriaalsed
muudatused
Eesti iseseisvub
Osalised
Väejuhid või liidrid
Väeüksused
Eesti Vabadussõjas osalenud väeosade loend Eesti Vabadussõjas osalenud väeosade loend Eesti Vabadussõjas osalenud väeosade loend
Jõudude suurus

Nende seas:

  • 28. november 1918:
  • 4000[8]
  • 20 suurtükki[8]
  • 30 kuulipildujat[8]
  • 1 soomusrong[8]
  • 2 soomusautot[8]

  • 7. jaanuar 1919:
  • 5000–6500 jalaväelast
    (+ reserv)[2]
  • 750 ratsaväelast[2]
  • 141 kuulipildujat[2]
  • 26 suurtükki[2]
  • 3 soomusautot[2]
  • 1 soomusrong[2]









  • mai 1919:
  • 80 000[5]
  • 1100 kuulipildujat[9]
  • 200 suurtükki[9]
  • 14 soomusautot[9]
  • 5 soomusrongi[9]
  • 14 lennukit[9]

  • detsember 1919:
  • 120 000[10]
  • 1919. a. juunis:
  • 20 000[4]
Kaotused
  • vähemalt 35 000 langenut ja haavatut[10]
  • 10 000+ vangilangenut ja ülejooksikut[12]
  • 400 langenut
  • 1100 haavatut
Eesti Vabadussõja ulatust kirjeldav kaart

Esimese maailmasõja käigus olid Eesti territooriumi hõivanud Saksa keisririigi väeüksused, kes olid maailmasõja lõpu tõttu Vabadussõja eelõhtuks Eestist lahkumas. Nõukogude Venemaa otsustas tekkinud soodsat olukorda ära kasutades liita Eesti alad uuesti Venemaaga ja kehtestada neis enamlik režiim. Sõja alguseks peetakse Punaarmee rünnakut Narvale 28. novembril 1918, millega linn vallutati ning seda kaitsnud alavarustatud ja märkimisväärses arvulises vähemuses Eesti Rahvaväe üksused löödi tagasi. Vallutatud Narvas kuulutati järgmisel päeval välja Eesti Töörahva Kommuuniks nimetatud enamlik nukuriik, mis pidi Vabadussõda kujutama Eesti kodusõjana.

31. detsembril 1919 sõlmisid Eesti ja Nõukogude Venemaa vaherahu, mis jõustus 3. jaanuaril 1920. Sõda lõppes ametlikult 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahuga, millega määrati kindlaks Eesti idapiir ja Nõukogude Venemaa tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust.

Sõja algusRedigeeri

11. novembril 1918 alistus Saksamaa esimese maailmasõja tulemusena antandile. Pärast Saksamaal toimunud Novembrirevolutsiooni ja Saksa vägede evakueerimise algust tühistas Lenini juhitud Nõukogude Venemaa valitsus 13. novembril 1918 ühepoolselt Saksa keisririigiga sõlmitud Brest-Litovski rahulepingu. 16. novembril andis Punaarmee ülemjuhataja Jukums Vācietis käsu alustada taganevate Saksa vägede järel pealetungi laialdasel rindel Soome lahest kuni Ukrainani, kuid korraldusega hoiduda relvakonfliktidest evakueeruva Saksa armeega. 18. novembril tungisid Punaarmee Põhjarinde väed Lätisse. 19. novembril 1918 sõlmiti Riias Saksa valitsuse esindaja August Winnigi ja Eesti Ajutise Valitsuse esindajate vahel Üleandmise leping, millega Saksa Weimari vabariigi esindaja tunnistas, et Ülemat riigivõimu Eesti etnografilises piirkonnas käsitab Eesti ministerium Ajutise Valitsuse kujul ja et kogu valitsemine selles piirkonnas läheb, niivõrd kui see juba sündinud ei ole, 21. novembrist saadik Eesti Valitsuse asutuste kätte.

22. novembril 1918 pani Punaarmee Põhjarinde 7. armee 6. Kütidiviis pani toime esimese katse vallutada Jaanilinna ja Narvat, kuid linnas asunud Saksa väed lõid Kulgu lahingu käigus rünnaku tagasi ja seejärel taandusid. 28. novembril tungis Punaarmee Põhjarinde väed kahe diviisi jõududega (kokku 12 000 meest) üle Eesti piiri Narvas[13].

Narva lahing (1918)Redigeeri

  Pikemalt artiklites Narva lahing (1918), Keldrimäe lahing ja Joala lahing

Narva kaitsel Vabadussõjas olid osa Narvas moodustatud 4. Jalaväepolku ja Tallinnast kohale veetud gümnasistid koos mõne salga Narva koolipoistega, kelle hulgas oli ka venelasi, ühed esimesed, kes koos taanduva Saksa sõjaväe mõnede üksustega astusid relv käes esimestena bolševikele vastu.[14] 28. novembril 1918 võttis 4. polk koos selle ülemale allutatud mõnesaja Narva ja Virumaa kaitseliitlasega vastu Nõukogude punaväe 6. diviisi rünnaku Narvale, kuid oli sunnitud taganema ebavõrdsete jõudude vahekorra tõttu. 28. novembril, pärast poolepäevast vastupanu andsid sakslased korralduse linnast lahkuda, Aleksander Tõnissoni juhtimisel lahkusid ka eesti väed ümberpiiramisohu tõttu linnast. 29. novembril kuulutasid Eesti bolševikud Narvas välja Eesti Töörahva Kommuuni.

Eesti rahvaväe organiseerimine oli alles alanud ning rindele suudeti saata umbes 2200 meest, lisaks 14 000 kaitseliitlast, vähem kui pooled neist püsside ja varustusega ning ilma ainsagi suurtükita. Esimese sõjakuu jooksul Eesti väed taganesid.

LiitlasabiRedigeeri

Eestit toetasid iseseisvuspüüdlustes ja võitluses Nõukogude Venemaaga välisriigid, 20. novembril avaldas Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigi asevälisminister Robert Cecil Eestile toetust ning lubas sõjalist abi. 12. detsembril saabus Tallinna reidile Liepajast Suurbritannia sõjalaevastik admiral Sir Edwyn Alexander-Sinclairi juhtimisel. Laevastiku saabumine õnnestus teisel katsel, sest esimesel katsel hukkus Saaremaa lähistel kergeristleja HMS Cassandra ning laevastik pöördus tagasi. Tänu Suurbritannia abile oli Eesti rannik Nõukogude Punalaevastiku eest julgestatud. Briti laevastik tõi Eestile ka relvi ja varustust. USA abistas Eestit eeskätt humanitaarabiga. Briti laevastik kaitses Eesti rannikut kuni 1919. aasta 5. jaanuarini, mil lahkus Läänemerelt.

23. detsembril 1918 nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks polkovnik Johan Laidoner. Korraldati mobilisatsioon, mis 5. jaanuariks 1919 tõi kokku Eesti kaitsejõududesse ainult 13 500 meest. Põhilise osa kaitsejõududest moodustasid esimeses maailmasõjas osalenud eesti ohvitserid ja kooliõpilastest vabatahtlikud.

Olulist rolli mängisid edasises sõja käigus 30. detsembril Tallinnasse jõudnud Martin Ekströmi juhitud 1. Soome vabatahtlike salga vabatahtlikud Soomest ning Eesti vabatahtlikest – koolipoistest – moodustatud üksused, kohalikest baltisakslaste poolt moodustatud Balti pataljon Konstantin Weissi juhtimisel ja Pihkva piirkonnas Punaarmeed takistanud vene valgekaartlaste Pihkva korpus. Viimane Saksa väeosa lahkus Tallinna kaudu Põhja-Eestist 9. detsembril.

1918. aasta taganemislahingudRedigeeri

  Pikemalt artiklis Viru rinne, Lõunarinne (Eesti Vabadussõda)

Punaarmee vallutas 30. novembril Pihkva seda kaitsenud Üksiku Pihkva vabatahtlike korpuse väeüksustelt ja järgnevalt olid Punaarmee Läti nõukogude kütidiviisi 2. Läti brigaadi löögisuunad: Eestimaale: Pihkva–VõruValga. 5. detsembril vallutasid Punaarmee väeosad Kagu-Eestis Vastseliina ja Räpina, 8. vallutati Võru, 14. vallutati Kooraste ja Kanepi, 17. Valga linn ja Valga raudteejaam Valga–Petseri raudteeliinil, 21. aga Punavägede lähenemisel Tartule taganesid eesti väed Tartust enne Punaarmee väeosade sinnajõudmist. Punaarmee vallutas Kirde- ja Kagu-Eesti[15], sealhulgas Tartu. Detsembri keskpaigas suunasid Punaarmee väed oma löögiraskuse Riia linnale, mis oli strateegiliselt Balti riikide administratiiv- ja majanduskeskus.

Punaarmee vallutas 7. detsembril Vasknarva, 15. detsembril Kunda, 16. detsembril Rakvere, 24. detsembrilTapa. 31. detsembriks oli Punaarmee vallutanud ja okupeerinud ligi kaks kolmandikku Eesti territooriumist ning ähvardasid vallutada Tallinna, Paide, Põltsamaa, Viljandi ja Pärnu.

Põhja-Eestis tegutseva Punaarmee 6. diviisi põhieesmärk oli vallutada Tallinn. Suurt osa pealetungijatele organiseeritud vastupanu osutamisel Põhja-Eestis kandsid Johan Pitka abiga formeeritud ja kapten Karl Partsi juhitud soomusrongid, samuti Johan Pitka juhitud merejõud oma dessantidega vastase tagalasse ning laevadelt vaenlase pommitamisega. Ülemjuhataja direktiiviga 2. jaanuaril anti 1. diviisile ülesanne peatada Punaarmee pealetung ja organiseerida aktiivsem kaitse. 1919. aasta jaanuari algul oli Punaarmee Tallinnast 40 km kaugusel. Eesti väeosad taganesid kuni 4. jaanuarini 1919, mil edukalt tõrjusid Punaarmee kallaletungi Valkla lahingus[16] Harjumaal, Valkla juures, Priske lahingus ja Kehra lahingus ning läksid seejärel vastupealetungile.

Eesti väed ning Martin Ekströmi ja Hans Kalmi Soome vabatahtlike pataljon asusid 7. jaanuaril vastupealetungile. Tapa vabastati 9., Rakvere 12., Jõhvi 17. jaanuaril, Narva vabastamiseks tehti 17. jaanuaril Utria dessant.

Vabadussõja algperioodil koondati sõjategevuse juhtimise soodustamiseks ja operatsioonide edukamaks läbiviimiseks kaks rinnet: Viru rinne, mis hõlmas Kirde- ja Põhja-Eesti, ning Lõunarinne.

1919. aasta vastupealetungiperioodRedigeeri

Soomusrongide nr 1 ja 2 eduka pealetungi tulemusel kanti sõjategevus üle Lõuna-Eestisse: 6. jaanuaril vabastati Öötla, Kärstna ja Taagepera mõis; 7. asusid Eesti väed üldpealetungile Viru rindel9. vabastati Tapa ja Lõunasuunal vabastati Jõgeva ja Ruhja.

11. jaanuaril vabastati Viru rindel Kunda, 12. jaanuaril Rakvere, 13. jaanuaril Lõuna-Eestis Kaarepere raudteejaama ja 14. jaanuaril vabastasid soomusrongid ja Tartumaa kaitsepataljon Tartu linna.

15. jaanuaril vallutasid Eesti väed Vasknarva ja Jõhvi, 16. jaanuaril peatus soomusrongide pealetung lõhutud Elva silla juures, kuid 17. jaanuaril jõudsid Eesti väed Vaivara raudteejaamani ja lahingutes Lõuna-Eestis, Võru suunal vabastati Rõula mõis ja hõivati Elva raudteejaam.

17.18. jaanuaril toimus Viru rindel Utria dessant ja 18. jaanuaril Laagna lahing, vabastati Meriküla, Narva-Jõesuu ja Riigi küla. 19. jaanuaril vallutasid Viru rindel soome vabatahtlikud tagasi Narva. Narva vallutamise järel mehitasid Eesti üksused sakslaste endised kindlustatud kaitsepositsioonid Jaanilinna ees. Eesti üksused laiendasid sillapead Narva jõe idakaldal eesmärgiga hoida Punaarmeed Narvast võimalikult kaugel. Narva jõgi oli peamiseks aluseks rinde stabiliseerumisel Viru rindel, võimaldades positsioonisõja tekkimise. Rinde stabiliseerumine Viru rinde Narva jõel kindlustas Eesti vägedele seljataguse julgeoleku edasisteks operatsioonideks Lõunarindel.

  Pikemalt artiklis Viru rinne

21. jaanuaril vallutasid Eesti väed Lõuna-Eestis Ruhja suunalt Valga suunas, Lätimaal Pikksaare ja Pikksaare raudteejaama. 25. jaanuaril vabastati Lõuna-Eestis Rõngu ja Puka, 28. jaanuaril Sangaste raudteejaam ja 29. jaanuaril Räpina, Kanepi, Kurni. 30. jaanuaril lõikasid Eesti väed läbi Võru ja Petseri vahelise Valga–Võru–Pihkva raudtee, lõigates ära Valga poolt taanduvate enamlaste taganemistee.

31. jaanuaril toimus Paju lahing ja 1. veebruaril hõivasid Eesti väed Valga ja Võru. 4. veebruaril vallutasid Eesti väed Lõunarindel Petseri.

  Pikemalt artiklis Lõunarinne (Eesti Vabadussõda)

24. veebruaril 1919 kandis kindral Johan Laidoner Eesti Maanõukogule ette, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud. Vastupealetungi käigus võtsid Eesti väed 6000 vangi ja said saagiks üle 40 suurtüki.

Lahingutegevus Põhja-LätisRedigeeri

Sõjaline olukord Lõuna-Eestis ja Lätis 6. märtsil 1919:
██ sakslaste väeosade ja baltisaksa Landeswehri väeosade dislotseerumine
██ Läti Ajutise Valitsuse sõjajõud
 
Sõjaline olukord Lõuna-Eestis ja Lätis 22. juuni 1919:
  Pikemalt artiklis Lõunarinne (Eesti Vabadussõda)

Eesti vägede pealetung aitas kaasa ka Läti ja Leedu armeede edule. 1919. aasta jaanuaris oli Nõukogude Venemaa Punaarmee Läänerinde Nõukogude Läti armee väeosad okupeerinud peaaegu kogu Läti koos Riia linnaga, kus moodustati Läti Sotsialistlik Nõukogude Vabariik ja suure osa Leedust koos Vilniusega, kus moodustati Leedu-Valgevene NSV. 16. veebruaril alustas Punaarmee Volmari suunalt vastupealetungi ja vallutas Heinaste. Samal päeval algas Saaremaa mäss.

Eesti vägede edu sundis Punaarmee ülemjuhatust 22. veebruaril 1919 pealetungi Lätis, Leedus ja Valgevenes seisma panema. Läänerindel opereerivate Punaarmee jõudude kokku 285 000 mehest suunati Eesti vastu Punaarmee Nõukogude Läti armee eliitvõitlejad – Läti punased kütid. Märtsist kuni maini 1919 püüdis Punaarmee murda Eesti kaitset, kuid tulutult. Eesti sõjavägi kasvas mobilisatsiooni lõpuleviimisega 75 000 meheni ja tõrjus kõik rünnakud. Samal ajal sai Punaarmee lüüa Leedus ja Lätis, kaotades Vilniuse 23. aprillil Poola vägedele.

Mai keskel alustas Lõunarinde 3. diviis pealetungi Ainaži (eestipäraselt Heinaste) – Salaca (Salatsi) jõe – Burtnieki (Asti) järve – Seda (Säde) jõe joonelt lõuna suunas. Esialgu takerduti läti kütivägede kaitsesse, kuid pärast 22. mail Riia kaotamist kindral von der Goltzi Landeswehri vägedele pöördusid Punaarmee, Nõukogude Läti armee väeosad põgenema. Eesti üksused hõivasid mai lõpupäevil Salacgrīva (Salatsi), Limbaži (Lemsalu), Valmiera (Volmari) ja Smiltene ning 31. mai õhtul sisenes rahvaväe koosseisu kuulunud Põhja-Läti brigaadi läti polk Cēsisesse.

Mai lõpus läks Kagu-Eestist Läti suunal pealetungile ka eesti vägede 2. diviis, kes, hõivates Alūksne (Marienburg), saavutas ulatusliku läbimurde vastase rindest ning teostas sügavale vastase kaitsesse ulatuva reidi vaenlase tagalasse. 31. mail hõivati Gulbene (saksapäraselt Schwaneburg) raudteesõlm, 5. juuniks jõuti aga Daugava (Väina) jõeni ning hõivati Krustpils (Kreutzburg) ja Lõuna-Lätis asuv Jēkabpils (Jakobstadt). Idasuunal kujunes Punaarmeega uueks rindejooneks Pedetsi (lätipäraselt Pededze) ja Aiviekste jõgede ning Lubānsi järve liinil.

1919. aasta maipealetung VenemaalRedigeeri

  Pikemalt artiklis Pihkva rinne

1919. aasta mais osalesid Eesti väed ajutise strateegilise liitlasena Vene valgekaartlaste Põhjakorpuse sõjalises operatsioonis Valge Mõõk, Petrogradi ja Pihkva kubermangus. 13. mail asusid Peipsi järve põhjaosas asunud Põhjakorpuse väeosad pealetungile Pljussa jõe piirkonnas asunud endise kindral Nikolajevi juhitud brigaadile, kelle staap vangistati ning millest tingitud olukorras taganesid brigaadi väeosad Luga suunas. Järgnenud Weimarni raudteejaama ja asula vallutamisega tungisid Põhjakorpuse väed Punaarmee Jamburgi väegrupi tagalapiirkonda, kes kartes äralõikamist peajõududest taganes, mille järel hõivasid Põhjakorpuse väed 17. mail Jamburgi linna ja 15. mail hõivasid polkovnik Stanisław Bułak-Bałachowiczi ratsaväeosad Peipsi järve idakaldal asunud Gdovi (eestipäraselt Oudova). Järgnenud pealetungil Gattšina ja Petrogradi suunal jõudsid Vene valgekaartlaste väeosad Kikerino raudteejaama ja Koporjeni, kus asunud Punaarmee väeosade vastupanu tõttu pealetung peatus. 13. juuni 1919 puhkes Seraja Lošadi ja Krasnaja Gorka fordis bolševikevastane ülestõus, mis aga suruti Balti laevastiku laevade tulega maha ja ülestõusnud taganesid 16. juunil Põhjakorpuse vägede juurde.

Peipsi järve lõunaküljel läksid 12. mail läks Eesti armee 3. diviisi väeosad üldpealetungile Kagu-Eestis Võru suunalt ja vallutas 24. mail Irboska ja 26. mail Pihkva, mille kaitse anti üle Gdovi suunalt peale tunginud vene Põhjakorpuse Stanislav Bulak-Balahhovitši vägedele.

Lätis aga jätkasid saksameelse Andrievs Niedra sõjaväed 1919. aasta mais Punaarmee väljatõrjumist Lätist, 22. mail vallutati Punaarmeelt Riia linn ja Punaarmee jätkas taandumist Rēzekne suunas. Mai lõpuks jõudsid Landeswehri ja Rauddiviisi väeosad Gulbeneni. Pärast aga 1919. suvel Rüdiger von der Goltzi juhtimisel Landeswehri poolt nõukogude Punaarmee väljaajamist Lätist haarasid saksa orientatsiooniga poliitikud ja sõjaväelased reaalse kontrolli Lätis ning jätkasid Punaarmee vägesid jälitades liikumist Põhja-Lätist Lõuna-Eestisse.

Juuni alguses jõudsid Põhjakorpuse väeosad Luuga ja Gattšina lähedale. Punaarmee tugevdas reservidega oma kaitset kuni 60 000 sõdurini ning pealetung peatati. Vasturünnakul vallutas Punaarmee 28. augustil uuesti Pihkva.

Maipealetungi tulemusel hõivasid Vene valgekaartlaste väed territooriumi Venemaal ning see võimaldas neil oma valduses oleval territooriumil suurendada sõjajõude, seejärel moodustati Põhjakorpuse baasil Loodearmee, mille koosseisu kuulus juba kaks korpust.

Landesveeri sõdaRedigeeri

  Pikemalt artiklis Landesveeri sõda

Eesti aitas Lätil luua sõjaväge pärast Kārlis Ulmanise valitsuse kukutamist Eestisse evakueerunud läti sõjaväelastest (Põhja-Läti brigaad). 1919. aasta suvel tegutses kolmest Eesti diviisist kaks Põhja-Lätis, puhastades selle Punaarmee Läänerinde Nõukogude Läti armeest (Marienburg-Jakobstadti operatsioon 27. maist kuni 5. juunini).

Juunis 1919 viis see kokkupõrkele Landeswehriga, kes, olles vabastanud Lääne- ja Kesk-Läti Punaarmeest, püüdis allutada Läti oma võimule ning kehtestada Balti hertsogiriiki, Võnnu lahingus 23. juunil purustas Eesti 3. diviis Landeswehri väed Põhja-Lätis. See päev on Eestis võidupüha. Järgnenud lahingute käigus jõudis 3. diviis Riiani ning esimese maailmasõja võitnud antandi riikide sõjalised esindajad taastasid Läti iseseisvuse.

1919. aasta sügispealetung PetrogradileRedigeeri

 
Loodearmee ja eesti väeosade 1919. aasta sügispealetung Petrogradile

Sõda Nõukogude Venemaa vastu toimus suvel ja sügisel 1919 Venemaa ja Läti pinnal. Osalt toimus see koostöös Nikolai Judenitši juhitud Loodearmeega, Eesti väeosad osalesid koos Ingeri polguga lahingutes Ingerimaal, Luga ja Koporje lahe äärsetel rannikualadel ning Krasnaja Gorka operatsioonis kaitstes Loodearmee vasakut tiiba pealetungil Krasnaja Gorka kindluse suunas.

 
Taandumine Krasnaja Gorka alt novembris 1919
  Pikemalt artiklis Krasnaja Gorka operatsioon, Operatsioon Valge Mõõk

Krasnaja Gorkat, pealetungi lõppeesmärki – ei suudetud vallutada, sest fort oli tugevasti kindlustatud ja selle kaitse oli tugevdatud värskete ja kindlameelsete vägedega. Kuid et Loodearmee ei suutnud vallutada Petrogradi, siis fordi vallutamiseks ei olnudki erilist vajadust.

Oktoobrikuu lõpul selgus Loodearmee Petrogradi vallutamise operatsiooni täielik ebaedu. Ühenduses sellega kaotas ka mõtte Eesti vägede ühest päevast teise veniv tegevus Krasnaja Gorka suunas. Loodearmee äkiline taganemine Petrogradi alt ja vastase ülekaalukas vastupanu Krasnaja Gorka all sundis operatsiooni lõpetamisele ja sundisid Eesti väejuhatust lõpetama pealetungi Krasnaja Gorkale.

Rahuläbirääkimised ja kaitselahingud Narva allRedigeeri

  Pikemalt artiklis Viru rinne

Novembriks 1919 oli Eesti sõjaväes toidul 100 000 mõõka ja tääki. Novembris tungis Punaarmee uuesti Eesti piiridele ja novembris ja detsembris toimusid Viru rindel Vabadussõja ägedaimad kaitselahingud. Põhjakorpuse ja Loodearmee pealetungi kokkuvarisemise järel taandusid valgete väeüksused Peterburi alt Narva jõe suunas. Nende taandumisel võtsid Eesti vägede 1. diviis rindelõigu Jamburgi ja Soome lahe vahel oma kontrolli alla, jättes valgete üksused katma piirkonda Jamburgist lõunas. Narva regiooni kaitsega alustati enne, kui Loodearmeed jälitav Punaarmee Narva jõeni jõudis. Vägede määramisel Narva jõe joonel, VasknarvaKrivasoo võis olla kaks eesmärki: blokeerida Punaarmee pealetung ning tõkestada valgete Loodearmee kontrollimatu taandumine Eesti territooriumile.

1919. aasta lõpukuudel koondas Punaarmee Viru rindele kaks armeed: 7. armee, kelle vastutusala jäi Soome lahest Narva-Jamburgi raudteeni, ning 15. armee, kelle vastutada jäi ala raudteest kuni Peipsi järveni. 7. armee koosseisu kuulusid 2. ja 6. kütidiviis, novembri teisel poolel formeeriti ka 56. kütidiviis. 15. armee koosseisu kuulusid 11. ja 19. kütidiviis.

Nõukogude väejuhatus saatis Eesti vastu kaks armeed (7. ja 15.) kokku 160 000 mehega. Eesti pani välja 85 000 meest. Nõukogude Vene väejuhatus juhindus pealetungil Narvale kahest eesmärgist: purustada lõplikult Loodearmee ja vallutada Narva linn ja Narva jõe joon, et sellega mõjutada algavaid Eesti ja Nõukogude Vene vahelisi rahuläbirääkimisi. Narva kaitseoperatsioon kestis 16. novembrist 1919 kuni 3. jaanuarini 1920, Narva kaitseoperatsiooni eesmärk oli Narva linna ja Narva jõe joone säilitamine. Narva kaitselahingute ajal tuli Eesti vägedel Punaarmee pealetungi tõrjumisel lisaülesandena desarmeerida Loodearmee Eestisse taandunuid allüksusi, relvitustamise ülesannet täitis Kaitseliit. Viru rinde vägede toetuseks Narva kaitseoperatsiooni ajal, arvestades Lõunarinde stabiilset olukorda, tõmmati mitmed väeosad ülemjuhataja käsul Rakverre ning Rakveres paiknevad suunati rindele lähemale. Seoses 3. diviisi ümberasumisega Lõunarindelt Viru rindele moodustati 28. detsembril 1919 Viru rindel 1. ja 2. rinne, jagades nende rindelõigud. 3. diviis kaitses Hõbessaare-Vasknarva-Lohusuu lõiku ning 1. diviis lõiku mererannast Hõbessaareni. Viru rinde juhataja oli 1. diviisi ülem kindral Aleksander Tõnisson.

  Pikemalt artiklis Narva kaitselahingud, Krivasoo lahing

Narva kaitselahingud Eesti Vabadussõjas 1919–1920 jagunesid kolme etappi: esimene lahing kestis 1919. aasta novembri keskpaigast kuu lõpuni, teine lahing kestis 7.–20. detsembrini, pärast pausi kestis Punaarmee viimane pealetung 28.–30. detsembrini. Nõukogude Venemaa Punaarmee ei suutnud Eesti kaitsest läbi murda ning nõustus vaherahuga. Vaherahu algas 3. jaanuaril 1920 kell 10.30 hommikul.

Tartu rahu sõlmimineRedigeeri

  Pikemalt artiklis Tartu rahu
 
Vabadussõja kõrgemad sõjalised juhid 1920. aastal. Ülevalt vasakult: kindralmajor Ernst Põdder, kindralmajor Dr. Arthur Lossmann, kindralmajor Aleksander Tõnisson, kolonel Karl Parts, kolonel Viktor Puskar, kolonel Jaan Rink. Alt vasakult: kindralmajor Andres Larka, kindralmajor Jaan Soots, kaitseväe ülemjuhataja Johan Laidoner, admiral Johan Pitka ja kolonel Rudolf Reiman

2. veebruaril 1920 sõlmisid Eesti ja Nõukogude Venemaa Tartu rahu. Selle sõnul loobus Venemaa "igaveseks ajaks" kõigist pretensioonidest Eestile, tunnistas tingimusteta Eesti Vabariigi iseseisvust ning kohustus maksma välja Eesti osa Venemaa kullatagavarast. Samuti määrati kindlaks Eesti ja Nõukogude Vene piir.

Vabadussõda kirjanduses ja filmikunstisRedigeeri

Vabadussõda on leidnud võrdlemisi laialdast kajastust nii kirjanduses kui ka filmikunstis. Peamiseks Vabadussõda kajastavaks ilukirjanduslikuks teoseks võib pidada 1936. aastal ilmunud Albert Kivika romaani "Nimed marmortahvlil" ja sellel põhinevat 2002. aastal esilinastunud mängufilmi "Nimed marmortahvlil", mille lavastas Elmo Nüganen. Kivikat autasustati 1937. aastal romaani eest Riigivanema auhinnaga[17] ja filmivariant kogus kinodes ligi 168 000 vaatajat, mis oli kuni aastani 2016 Eesti kinokülastuse rekord[18].

Ilukirjandusteostest põhinevad Vabadussõja ainetel näiteks veel 1935. aastal ilmunud Kalju Rahu seiklusromaan "Isamaa eest" ning samal aastal ilmunud Richard Rohu romaan "Esimene armastus" ja August Gailiti romaan "Isade maa".[19] Ilmunud on ka mälestusteraamatuid, millest paariks tuntumaks võib pidada Soomusrongide Divisjoni ülema abi kolonelleitnant Arnold Hinnomi käsikirjadel põhinevat teost "Suur heitlus. Mälestusi rahvusväeosade ajast ja Vabadussõjast" (2010) ning Rootsi vabatahtliku ja soomusauto Kalevipoeg ülema Einar Lundborgi teost "Soomusautoga Eesti Vabadussõjas" (1968).

Filmikunstis on tähtsamad Vabadussõda puudutavad teosed Theodor Lutsu 1927. aasta film "Noored kotkad" ning riikliku programmi "Eesti Vabariik 90" raames valminud ja 2008. aastal Eesti Televisioonis linastunud 13-osaline ajalooline draamasari "Tuulepealne maa". Samuti on tehtud Vabadussõda käsitlevaid dokumentaalfilme. 2018. aasta 13. jaanuaril esilinastus Eesti Televisioonis 16-osaline dokumentaalsaatesari "Vabadussõja lugu", mille autorid on Elo Selirand ja Indrek Treufeldt.[20]

Vaata kaRedigeeri

MärkusedRedigeeri

  • Infokastis kajastatud väeüksuste suurused kuupäevaga 7. jaanuar 1919 hõlmavad vaid sel perioodil rindel olnud sõdureid, mitte kõiki mobiliseerituid.
  • Infokastis kajastatud väeüksuste suurused daatumiga mai 1919 ja detsember 1919 hõlmavad kõiki sel perioodil mobiliseeritud sõdureid.

ViitedRedigeeri

  1. Tarvel 2018, lk 194.
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 Maide 1933, IV ptk.
  3. 3,0 3,1 Reigo Rosenthal. "Eesti Vabadussõda". Estonica, 21. august 2009. Vaadatud 13. jaanaur 2019.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 4,8 4,9 EE 11 [2002], lk 300
  5. 5,0 5,1 EE 11 [2002], lk 298.
  6. 6,0 6,1 6,2 Reigo Rosenthal. "Soome, Taani ja Rootsi vabatahtlikud Eesti Vabadussõjas". Estonica, 19. august 2009. Vaadatud 13. jaanuar 2019.
  7. Maide 1933, II ptk.
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 Traksman 1992, lk 68.
  9. 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 "Vabadussõda". Eesti entsüklopeedia. Vaadatud 13. jaanuar 2019.
  10. 10,0 10,1 10,2 10,3 EE 11 [2002], lk 301
  11. 11,0 11,1 Toivo Miljan. "Võidupüha ettekanne". Vaba Eestlane, 7. juuli 1992. Vaadatud 14. jaanuar 2019.
  12. Juurvee 2018, lk 27
  13. Karl Kimmel VR II/3, "Koolipoisist kuperjanovlaseks", Kultuur ja Elu
  14. Ilmar Raag. Reaalsus meie venelastest. Õhtuleht. 20.05.2015.
  15. Narva rinne Eesti Vabadussõjas 1918–1920
  16. Reigo Rosenthal, Ülevaade Valkla lahingust 3.01.1919, http://www.sonumitooja.ee, 2008
  17. "Riigivanema auhinnad (1934-1937)". Tartu linnaraamatukogu. Vaadatud 14. jaanuar 2019.
  18. "Huviinfo | Nimed marmortahvlil (2002)". Eesti Filmi Andmebaas. Vaadatud 14. jaanuar 2019.
  19. Anneli Kõvamees. "Vabadussõda 1930. aastate Eesti romaanis". (lk 321). Keel ja Kirjandus 5/2008, 19. aprill 2008. Eesti Teaduste Akadeemia & Eesti Kirjanike Liit. Failitüüp: PDF. Vaadatud 14. jaanuar 2019.
  20. ""Vabadussõja lugu"". ERR. Vaadatud 14. jaanuar 2018.

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri

MultimeediumRedigeeri