Vikipeedia

Eesti Vabariigi aastapäev

Eesti Vabariigi aastapäev on 24. veebruaril, millega tähistatakse Eesti Vabariigi väljakuulutamist 1918. aasta 24. veebruaril. Sel päeval avaldati Tallinnas "Manifest kõigile Eestimaa rahvastele", milles kuulutati välja sõltumatu ja demokraatlik Eesti Vabariik. 24. veebruar on Eesti rahvuspüha ja iseseisvuspäev.

Eesti lipp Pika Hermanni tornis
Vabariigi aastapäeva paraad Tallinnas, 24. veebruar 2011
Tartu üliõpilaskorporatsioonid oma lippudega Eesti lipu tervitamisel Tartu tähetorni juures, 24. veebruar 2013

Iseseisvuspäeva üritused algavad tavakohaselt sinimustvalge Eesti lipu piduliku heiskamisega Pika Hermanni torni. See traditsioon sai alguse 1989. aastal. 23. veebruari õhtul kell kümme langetati Pika Hermanni tornis ENSV punalipp ja anti üle Ajaloomuuseumi töötajatele.[1] 24. veebruaril 1989 Moskva aja järgi kell 8.33 heisati Pika Hermanni torni taas sinimustvalge rahvuslipp.[2] Sellest päevast alates tähistatakse igal aastal Eesti Vabariigi aastapäeva algust riigilipu heiskamise tseremooniaga.

Sinimustvalge lipp heisatakse pidulikult Eesti hümni saatel Pika Hermanni torni päikesetõusul. Varahommikune lipuheiskamise tseremoonia toimus aastatel 1989–1999 Kuberneri aias ja 2000–2016 Toompea lossi hoovis. Alates 2017. aastast toimub see üritus taas Kuberneri aias. Traditsiooniliselt peab tseremoonial kõne Riigikogu esimees ja õnnistussõnad ütleb Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop. Ette loetakse Eesti Vabariigi iseseisvusmanifest. Kuberneri aeda on üles rivistatud Kaitseliidu, naiskodukaitse, noorkotkaste, kodutütarde, skautide, gaidide, akadeemiliste organisatsioonide, seltside, ühingute ja koolide liputoimkonnad. Eesti Meestelaulu Seltsi meeskooride ning Politsei- ja Piirivalveorkestri esituses kõlab Eesti hümn Friedrich Paciuse "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" Johann Voldemar Jannseni sõnadele ning isamaalised laulud nagu Enn Võrgu "Eesti Lipp" Martin Lipu sõnadele ning Juhan Aaviku "Hoia, Jumal, Eestit" Aleksander Leopold Raudkepi sõnadele.

Eesti iseseisvuse taastamise järgsel ajal on taastatud Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamisel Eesti kaitseväe paraadide traditsioon, nii nagu see on kombeks paljudes riikides. Samuti on tavaks, et Eesti president korraldab iseseisvuspäeval piduliku vastuvõtu, kus annab üle riiklikud teenetemärgid, mille saajate nimekiri on varem ajakirjanduses avaldatud. Nii paraad kui ka vastuvõtt on eri aastail toimunud eri linnades, 2014. aastal toimusid need Pärnus. Paraadist, vastuvõtust ja vastuvõtule eelnevast kontserdist, mille alguses peab president aastapäevakõne, toimub otseülekanne televisioonis. Vastuvõtul toimuvat kätlemistseremooniat, kus president ja presidendi abikaasa kõiki külalisi tervitavad, on irooniliselt nimetatud "pingviinide paraadiks" (kõrvutades meeste pidulikke frakke pingviinide mustvalge sulestikuga).

Kuna presidendi vastuvõtt korraldatakse alati Eesti Vabariigi aastapäeval, toimuvad samalaadsed vastuvõtud kohalikes omavalitsustes sageli juba 23. veebruaril, koolides jt asutustes on aktused vahel aga veelgi varem. Viimastel aastatel on tavaks, et peaminister peab kõne Tartus, Vanemuise teatris toimuval Tartu linna ja maakonna vastuvõtul. Tartus on traditsiooniks saanud ka üliõpilaskorporatsioonide kogunemine Tartu tähetorni heisatud Eesti lipu tervitamisele 24. veebruaril.

AjaluguRedigeeri

  Pikemalt artiklis Eesti Vabariigi väljakuulutamine

Iseseisvuspäev kui riigi tähtsaim püha kajastab tavaliselt riikliku iseseisvuse rajamise tähtpäeva. Eesti iseseisvuspäeva tähistamiseks on peale Eesti Vabariigi aastapäeva 24. veebruaril pakutud ja kasutatud ka teisi daatumeid.

Eesti Ajutine Valitsus otsustas 12. veebruaril 1919: "Vabariigi väljakuulutamise päevaks lugeda 24. veebruar."[3]

1933. aastal võttis Vabariigi Valitsus kõne alla küsimuse, kas ei tuleks vabariigi aastapäev viia mõnele teisele päevale, mis oleks õnnelikumas aastaajas, nimelt 15. juunile, mil Eesti Asutav Kogu võttis vastu 1920. aasta põhiseaduse[4].

Hugo Kuusner taotles 23. veebruaril 1937 Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamist 21. või 23., aga mitte 24. veebruaril[5]. Riigiarhiivi direktor Gottlieb Ney leidis, et "...peab jõudma otsusele, et Eesti vabariigi algpäevaks tuleb pidada 24. veebruari 1918, s.o päeva, mil pealinnas kuulutati välja iseseisvus ja mil ka tegelikult läks kõrgeim võim selleks valitud organite (esialgu Päästekomitee, siis ajutise valitsuse) kätte."[6]

28. november 1917Redigeeri

1917. aasta 28. novembril (vkj 15. novembril) kogunes Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu koosolekule Toompea lossi ja kuulutas end "Eestimaa ainsaks kõrgema võimu kandjaks". Otsuses ei ole kasutatud sõna "riik". Otsus võeti vastu 48 kohal viibinud maanõukogu liikme poolt, 9 saadikut jäi erapooletuks (enamuses sotsialistid-revolutsionäärid, lisaks paar menševikku). Maanõukogu avaldas üleskutse eesti sõjaväelastele, et nad kohe ja kiiresti kõikjalt eesti polkudesse tuleksid. Ukraina Keskraada kindralsekretariaadile lähetati tervitustelegramm. Mõnes allikas on sellele kuupäevale hiljem viidatud kui "tõelisele Eesti iseseisvuspäevale" (vastandina ametlikule iseseisvuspäevale, 24. veebruarile 1918).

23. veebruar 1918Redigeeri

1918. aasta 23. veebruaril avaldati Pärnus "Manifest Eestimaa rahvastele", milles kuulutati välja sõltumatu ja demokraatlik Eesti Vabariik.

24. veebruar 1918Redigeeri

24. veebruaril 1918 avaldati "Manifest kõigile Eestimaa rahvastele" Tallinnas.

 
1919. aastal 24. veebruari tähistamine Peetri platsil Tallinnas
 
Vabariigi aastapäeva paraad Tartus, 24.02.1919. Foto: Eesti Sõjamuuseum

23. juuni 1919Redigeeri

23. juunil 1919 saavutasid Landesveeri sõjas Eesti väed Võnnu lahingus võidu Saksa Rauddiviisi üle. Seda tähtpäeva tähistatakse Eestis võidupühana, kuid seda on peetud sobilikuks ka Eesti iseseisvuspäevana.

2. veebruar 1920Redigeeri

1920. aasta 2. veebruaril sõlmiti Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartu rahuleping, millega esimest korda ajaloos tunnustati Eesti Vabariiki de iure. Ka seda tähtpäeva on peetud sobilikuks Eesti iseseisvuspäevana.

22. veebruar 1938Redigeeri

  Pikemalt artiklis Eesti Vabariigi 20. aastapäev

Toimus Eesti Vabariigi 20. aastapäeva vastuvõtt. Johan Laidoner autasustas 19 Eesti laskesportlast kuldkäekellaga.

17. veebruar 1989

Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium võttis vastu seadluse, millega otsustati kuulutada 24. veebruar Eesti iseseisvuspäevaks ja heisata sel päeval sinimustvalge rahvuslipp Toompeal Pika Hermanni torni. Seadlus ilmus 19. veebruari ajalehtedes.[1]

23. veebruar 1989

23. veebruari õhtul kell kümme langetati Pika Hermanni tornis Eesti NSV punalipp. Kokkuvolditud lipu andis Toompea lossi valveteenistuse vanem Heini Valdmann üle Tallinna RSN Täitevkomitee esimehele Harry Lumele, kes ulatas selle Toompeal Kuberneri aias Eesti NSV Riikliku Ajaloomuuseumi töötajatele.[2]

24. veebruar 1989

 
Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine 24. veebruaril 1989 Toompeal

Kell 8.33 heisati Pika Hermanni torni sinimustvalge rahvuslipp.[1]

Tseremoonia eel kogunes Toompea lossi ülemnõukogu presiidiumi esimehe Arnold Rüütli kõrvale valitud seltskond. Loomingulisi liite esindasid kunstnik Enn Põldroos ja helilooja Veljo Tormis, Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimees, kunstiteadlane Villem Raam, Eestimaa Rahvarinnet jurist Lembit Koik, pealinna töölisi Tallinna Masinatehase sõjaveteran Hans Liblik ning maarahvast Rakke karjakasvataja Erika Sakkool.[2]

Avakõne lossiaias pidas ENSV Ministrite Nõukogu esimees Indrek Toome. Ühendkoorid laulsid Olev Oja taktikepi all Mihkel Lüdigi "Koitu".[7]

Kell 8.32 eemaldati lipu ümbert paelad. Minut hiljem kõlas ERSO pillimeeste esituses esimest korda signatuur "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" – ja lapsed heiskasid trikoloori.[7]

Toompea valveteenistuse vanema Heini Valdmanni juhendamisel heiskasid lipu torni neli kooliõpilast: Tallinna 54. Keskkooli 7. klassi õpilane Helen Lepalaan, Tallinna 3. Keskkooli 8. klassi õpilane Madis Laansalu, Tallinna 37. Keskkooli 8. klassi õpilane Sille Priks (nüüd Tamm) ja Tallinna Muusikakeskkooli 8. klassi õpilane Rauno Tagel.[2][8]

Heisatav sinimustvalge oli juba varda külge kinnitatud, end igaks juhuks võttis Valdmann torni kaasa veel teisegi. Kui orkester hakkas all mängima "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm", päästis Valdmann kokku keeratud lipu lahti ning õpilased hakkasid seda üles väntama. Tugeva ja ebasoodsast suunast puhuva tuule tõttu keerdus sinimustvalge algul KGB raadioantenne toetavatesse traatidesse. 53-aastane Valdmann rabeles, et lipp lahti saada. Seejärel algas lipu kiire üleskerimine, mida pisut hiljem tuli vahele hüüdega veidi aeglustada.[2]

Järgnenud miitingul kõnelesid lühidalt kirjanik Jaan Kross, EELK peapiiskop Kuno Pajula, Eestimaa Rahvarinde juht Edgar Savisaar, Eesti Rohelise Liikumise esindaja Andres Tarand, ministrite nõukogu esimees Indrek Toome, EKP Keskkomitee I sekretär Vaino Väljas. Esines ühendkoor Gustav Ernesaksa dirigeerimisel, näitleja Mikk Mikiver luges ette 1918. aasta Eesti iseseisvusmanifesti. Sündmust jäädvustasid Iirimaa, Itaalia, Rootsi, Soome, Suurbritannia ja ilmselt veel mõne riigi korrespondendid.[2]

8. mai 1990Redigeeri

1990. aasta 8. mail tunnistas eelmisel päeval asutatud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu kehtetuks riigi nimega Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik ning taaskehtestas Eesti Vabariigi. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu võttis vastu seaduse "Eesti sümboolikast", millega sätestati, et Eesti riigivärvid on sinine, must ja valge. Riigilipu kuju pidi määrama seadus. Rakendati Eesti Vabariigi 1938. aasta põhiseaduse paragrahvid 1, 2, 4, 5 ja 6. Neist §1 sätestas, et "Eesti on iseseisev ja sõltumatu vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas". Moskva pakutud eristaatuse Nõukogude Liidus konföderatsioonilepingu alusel lükkasid Eesti juhid tagasi.

20. august 1991Redigeeri

20. augustil 1991 jõudsid Tallinna Pihkva dessantdiviisi üksused. Vabatahtlikud asusid julgestama Toompead ning raadio- ja telemaja. Rahvarinne korraldas Vabaduse väljakul miitingu, kus nõuti Eestile iseseisvust. Sama päeva hilisõhtul kell 23.02 võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu Eesti Komitee juhtidega kooskõlastatud otsuse "Eesti riiklikust iseseisvusest ja Põhiseadusliku Assamblee moodustamisest", millega kuulutati välja taastatud iseseisev Eesti Vabariik. Seda tähtpäeva tähistatakse Eesti taasiseseisvumispäevana.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Küllo Arjakas (1992). Rahvuslipu legaliseerimine ja tee riigilipuks. Tallinn. Lk 333.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Küllo Arjakas (2013). Eesti lipp. Tallinn. Lk 149, 151.
  3. ↑ http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700200563&img=era0031_001_0000013_00082_t.jpg&tbn=1&pgn=5&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=7d1084a8f18402e754e215f5859ce616
  4. ↑ Eilsest tänaseni. Rahvaleht, 6. mai 1933, nr. 53, lk. 4.
  5. ↑ http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110701828098&tbn=1&pgn=1&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&img=era0031_006_0000058_00006_t.jpg&hash=b675ac5240c80a3de02019370bce3507
  6. ↑ http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110701828098&img=era0031_006_0000058_00005_t.jpg&tbn=1&pgn=1&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=2a81af08e7cd705f1c7d4f7653060751
  7. ↑ 7,0 7,1 Maarius Suviste (23. veebruar 2014). "Punalipu langetamine oli hea tunne, aga rahvuslipu heiskamine veel parem!". Õhtuleht.
  8. ↑ Bianca Mikovitš (21. veebruar 2019). "30 AASTAT TAGASI | Eesti rahvuslipu heiskamine otsustati kiiresti ja üksmeelselt". Maaleht.

VälislingidRedigeeri

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eesti_Vabariigi_aastapäev&oldid=6332138"